Chilecito Cable Car

07.01.2015 – 08.01.2015
Chilecito, Argentina.

Köisraudtee läheb läbi linna mägedes asuva La Mejicana kaevanduseni. Iseenesest polegi ju midagi erilist, mägedes on ikka köisraudteed, aga kui vaadata mõningaid numbreid, siis läheb asi hoopis huvitavaks.


Algus on siin Chilecito linnas, lõpp-peatus aga 35 kilomeetri kaugusel ning 4400 meetri kõrgusel, ja kokku on siin 262 torni (ei ole näpukas, kakssada kuuskümmend kaks torni), mõned kõrgusega kuni 55 meetrit.


Siin on esimene peatus, ehk siis Enstancia No.1. Esiplaanil on suur puidust kraana, mis ei tahagi hästi pildile mahtuda, tagaplaanil on põhiline objekt, neljakordse maja kõrgune terasest konstruktsioon. Nn jaamahoone.




Kõrval on tavaline raudtee.


Lõpuks sai kraana ka tervenisti kaadrisse.




Vagonetid, enamus täiesti heas seisukorras.


Veel kümmekond.


Ja kasutamiskõlbmatud.


Valmistatud Leipzigis, väidab logo.


Osa konstruktsioone on puidust.


Hästi korralik keertrepp, aga üle siit ei saa, trepi algus on kõvasti lukku pandud.


Üks panoraamvõte ka.


Üleval on veel terve rida vagonette.


Silt näitab eemal asuva muuseumi poole.


Esmakordsel külastamisel oli muuseumis lõunapaus, aga asi see hiljem tagasi tulla. Ning muuseum üllatas, ja positiivses mõttes,


Neli ruumi on täidetud omaaegse tehnikaga.


ja lihtsamate ning keerulisemate tööriistade ja tehnikaga.




Kaal ja kaaluvihtide karp.








Erinevad õlikannud


Sanitaarraamat.




Teekann oli küll vähemal 5 liitrine, kui isegi mitte mahukam.




Siin on teemakohast kirjandust.


Telefon, alumisel riiulil on akud.


Mobiiltelefoni esiisa, silt kinnitab, et ongi “telefono portatil”.


Kirjutusmasinate klassika.


Veel üks.


Seinatelefon.


Köisraudtee plakat.


All nurgas faktid.






Veel üks omaaegne plaan, seekord ehtne “blueprint”


Ja veel üks


Laual olevast pildiraamatust sai lisainformatsiooni.




Iseenesest üks huvitav koht. Ja hea, et see informatiivne muuseum siin kõrval oli.


Endine raudteejaam. Kitsarööpalisest laiarööpaliseks ...


Linnast väljas mägede suunas sõites hakkasid vahepeal silma sellised "vahejaamad".

Põhimõtteliselt oleks pidanud saama ligi järgmisele kahele suuremale peatusele, kui aga ees poleks olnud suuremat teeremonti. Ei hakanud seekord suurte masinate vahelt läbi trügima, sest siitkaudu täitsa üles ei pidavat niikuinii pääsema. Et saada 4400 meetri kõrgusel oleva kaevanduseni, oleks pidanud kasutama hoopis teist rada, mille algus oli rohkem kui 30 km eemal.

Tee kõrval aga õitsesid kaktused...





Jätkub...