Park National Talampaya

10.01.2015
Teekond: Ischigualasto – Talanpaya – Villa Union – Ruta 40 (Cuesta de Miranda) – Chilecito – Londres – Salicas (369 km)

Talampaya Rahvuspark kuulub alates 2000 aastast UNESCO maailmapärandi nimekirja.


Külastamisega on aga niimoodi, et siin omal käel ringi sõita ei lubata. Jätad aga oma auto parklasse, ja edasi saad spetsiaalselt turistide veoks kohaldatud veokiga. Mingit järjekorda ei olnud, ja isegi oodata polnud vaja. Ju siis jõudsin täpselt selleks ajaks, kui turistiveok hakkas väljuma, ja sees oli vaid paar vaba kohta.


Pargi territooriumil sõidetakse just niisugustega. Kas siis sellepärast, et vahepeal on tee kehvavõitu, või et turistide kaootiline liikumine oleks kontrolli all, aga tõenäolisem on, et mõlemad põhjused kokku. Ja nii on tunduvalt kindlam, et keegi kusagile ise ronima ei hakka ja punastes kanjonites ära ei eksi.

Punast kõrget kiviseina siin aga jätkub.


Kõige tüüpilisem Talampaya vaade – püstloodis kaljud. Ja turistid. Üks auto tuleb, ja teine läheb.


Jõgi on mingi osa sõiduteed ära viinud. Nagu noaga lõigatud.


Püstine sein on nii 200 meetri kõrgune.


Ja nii vasakul kui ka paremal.


Kui aga niisuguses süvendis hüüda, siis kajab vastu nii et vähe pole.


Kanjonit oli kasutatud elamiseks juba tuhandeid aastaid tagasi. Tolleaegsed elanikud on teinud suurtele kividele sadu jooniseid, kujutades loomi, linde ja muid sümboleid.


Jalutusrada petroglüüfideni.


Ja raja ääres on informatiivsed sildid.


















Mõni koht on siin varjulisem. Pärast lühikest, pooletunnist organiseeritud jalutuskäiku pakutakse kerget einet, laual on oliivid, ja mitmed erinevad krõbuskid. Lisaks veel erinevaid jooke, veest-teest ja mahlast alates ning veiniga lõpetades.


See oli muidugi täiesti hea üllatus.


Seejärel läheb sõit edasi.


Kanjonist välja jõudes on ees kõrged liivakivist (vist ikka on liivakivi?) tornid.


Siin tehakse veel üks kümneminutiline peatus, ja sõit läheb tagasi pargi väravasse.


Nandud


Ja vicunad.


Pargi sissepääsu juures on veel üks saurusteteemaline jalutusrada.




Kõigepealt on lihtsalt punane liivane maastik.


Seejärel on kahel pool teed elusuuruses elukad. Üks asi on vaadata muuseumis skelette, aga siin on ikka suur saurus oma loomulikus keskkonnas. 


Ja veel …




Üldmulje kogu pargist jäi igati hea. Ekskursioon on paraja pikkusega, ja söök-jook hinna sees. Esimene pool päeva oligi sisustatud. 

Põhja poole liikumiseks tuli sõita kõigepealt Villa Unionini, ja siis jälle mööda Ruta 40-t, seekord päevavalges üle mägede.


Eelmine kord hämaras ma küll seda silti tähele ei pannud, aga point on selles, et ülesõit pannakse kinni kahe päeva pärast, ja kuni 2 märtsini. Ja ümber mägede sõites tuleb nii 300 kilomeetrine ring.


Niisugune on siis uus, rekonstrueeritud tee.


Ja siin on jupp vana teed, mis enam kasutamist ei leia. Cuesta de Miranda. Iseenesest väga ilus lõik. Kunagi ammu oli ikka päris suur töö see tee siia mäekülje sisse uuristada.


Veel üks lõpetamata osa. Mõnes kohas on ikka mingi barjäär ka.


Ja veel üks. Vastu päikest pildistatud, sellest ka see kvaliteet. Üldiselt ma üritan pimedas niisugustel teedel mitte sõita, aga ikka juhtub, et jääd kuidagi hilise peale. Ja täitsa keset tee-ehitust ei taha ka magama seada.

Seekord sai aga valges üle.


Magamispaiga otsimine jäi muidugi jälle pimedasse. Lõpuks jõuad õigesse kohta, st kuskil 2,5 meetri laiuse külatänava lõpus peaks olema kämping. On aga lihtsalt üks plats, kus seisab üks omnibuss möödunud sajandi kuuekümnendatest aastatest. Ja viimased kakskümmend aastat pole seda puudutatud ega uksi avatud. Puu oksa küljes ripub elektripirn juhtme otsas, kõrval on isegi pistik.

Aga kedagi ei ole. Kaugemal on pimedas mingid hääled ja hooned, ning pikapeale leiab ka vastava paiga haldajad. Selgub, et koht on mõeldud rohkem telkijatele, peasissepääs on samuti kuskil teisel pool, aga põhiline on, et siin on kõik vajalik olme, alates soojast veest, ja wifiga lõpetades. Saab suure tolmu maha uhada.

 
Järjekordne öömaja.


Ümberkaudne olukord ära fikseeritud, selgub, et ma olen trüginud kellegi territooriumile…


Lähemalt vaadates selgub, et neid on siin ikka rohkem..


Kohe niipalju, et jätkub kõikjale. Ja suured. Tuleb jalge ette vaadata, et pimedas mõnele otsa ei komista.

Hommikul leian eemalt niisuguse sildi.



Jätkub …