The Show Must Go On

04.09.2015-05.09.2015
Teekond: Tallinn - Frankfurt - Buenos Aires.

Pikka sissejuhatust siia ei tule, ehk nagu peakiri ütleb “The Show Must Go On”. Ja nii ongi.


Tallinna Lennujaamas, 3 september kell 15.30


Ja seejärel Franfurdi Lennujaamas. Lendude vahe on kaks ja pool tundi. Parasjagu, et leiaks üles õige värava, ja saaks ennast liigutada. Sest järgmised tunnid tuleb lihtsalt istuda. Järgmiseid tunde on neliteist. Piisavalt palju. Üle ookeani on piisavalt palju maad ka.






Ootesaalis


Väljas läheb juba pimedaks. Teed veel mõned pildid lennukitest..


Ja ootesaali siltidest.


Lõpuks pääseb lennukisse. Vahekäigupoolne koht sai juba Tallinnas ära tellitud. Nüüd on võimalus 14 tundi kino vaadata, kui und üldse ei tule. Filmivalik on täiesti ok, alustuseks vana hea “Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne”, ning seejärel värske “Mad Max Fury Road”, mis on Namiibias filmitud. Swakopmundi lähedal, 2012 aastal.

Seejärel õnnestub kummalisel kombel mõned head tunnid magada. 14 tundi on ikka pikk aeg, eriti siis, kui peab ühe koha peal paigal püsima.


Argentina. Varahommikune Ezeisa lennujaam.


Eskalaatorist alla, ja passikontrolli. Siin on kaks järjekorda, üks kohalikele, ja teine välismaalastele, mis on palju lühem.

Passikontrollis läheb kiiresti, esimene küsimus on, et kas Lufthansa lennuga, ja teiseks on neil vaja mingi ööbimispaiga aadressi ja telefoni. Vajalik aadress on mul juba paberil kirjas, ja ametnik saab selle info omale arvutisse sisestada.  Uus, paarinädalane pass saab esimese templi ja seejärel öeldakse, et “Bienvenidos a Argentina”. Vana passi kehtivusaeg sai lihtsalt otsa. Lehed said ka igasuguseid templeid täis, kolm vaba lehte oligi lõpuks alles.

EU kodanik saab riiki viisavabalt. USA, Kanada ja Austraalia kodanikud saavad riiki samuiti viisavabalt, aga lisatasu eest

copy-paste tähtsast tekstist.
U.S. ordinary passport holders visiting Argentina for tourism or business must pay a "reciprocity fee" of US$ 160. This "reciprocity fee" is not a visa. This amount is equivalent to what Argentine citizens must pay when requesting a visa to enter the United States.

Et siis põhimõttel "Kuidas küla kutsale ..." Ega jah, maailmas peab enda eest seisma ka, muidu läheb asi käest ära.

Pagasilindi ääres läheb veel 5 minutit, siis saabub kohver täiesti ühes tükis ja ilma nähtavate loopimisjälgedeta. Samuti hea näitaja, sest eelmisel korral otsustati kohver millegipärast Argentina asemel hoopis Pariisi saata. Paar päeva hiljem jõudis muidugi kohale, aga kui oleks kuhugi kella peale minek, siis oleks ikka paras jama.

Tolliga läks nii, nagu tavaliselt. Kuna kõik kaasasolev valgustatakse läbi, siis viskad seljakoti ja jope lindile, ja kohvri takkaotsa. Kohvris on mõned bussile vajalikud osad, nagu uued tagatuled, kamaluga pooltelje mutreid ja igaks juhuks metallist plokikaane tihend. Et äkki läheb vaja. Et siis ei peaks pea laiali mööda Lõuna-Ameerikat ringi jooksma. Mazda esindusi siin paljudes riikides ju ei ole. Ja veel on kohvris plokikaane poldid, head ja rasked.
Muud vajalikku kola on muidugi ka.

Kõik pagas valgustatakse läbi, ja keegi ei ütle ka siin mitte midagi. Tegelikult ei vaatagi keegi vastava seadme ekraani poole. Umbes nagu Prisma iseteeninduskassa, et korjad oma asjad kokku ja astud edasi. Kohe ukse tagant saab vajaliku transpordi ja poolteist tundi hiljem oled tuttavas kämpingus.


Buss on nii, nagu ta siia jäi. Roheliste koormakatete ja muude kohalike vahenditega sisse pakitud. Et oleks vihma eest kaitstud, ja et õhk ikka ligi saaks.


Paned kohvri maha ja teed mõne pildi. Et blogisse ja muidu ka omal hea hiljem meenutada. Või mine tea, millal seda pilti vaja läheb.

Seejärel mõtled veidi elu üle järgi, sest siin maailmas on kuidagi rohkem aega rahulikult mõelda. Et siis jälle Argentinas, ei teagi juba mitmendat korda. Võiks välja otsida vana passi, ja templid kokku lugeda, aga see pole üldse oluline. Oluline on see, mis hakkab edasi toimuma.

Seejärel hakkad rohelist materjali maha võtma. Kõik tundub ok, sipelgad sisse kolinud ei ole. Üks rehv on veidi tühjem, aga ülejäänud on täiesti ok.


Paned katted kokku ja üritad bussi käivitada. Akud vajavad paaritunnist laadimist, ja seejärel saab masin jälle hääled sisse. Hiljem selgub, et targem on üks uus aku osta. Pole mõtet riskida ja istuda kusagil mägedes pooltühjade akudega. Aku otsing jääb esmaspäevale.




Vasakpoolne sõiduk on teel olnud viis aastat, nende reis algas Halifaxist, siis kaks ja pool aastat Põhja-Ameerikas, ning nüüd teine kaks ja pool Lõuna-Ameerikas. Parempoolne on rendikämper, neid on siin rohkemgi, suuri ja väiksemaid.


Veel mõned sõidukid saksa…




ja Prantsuse numbritega.

Järgnevalt on vaja jälle sisse elada ja asjad lahti pakkida. Seejärel on vaja uut kohalikku kindlustust, mille saab vist esmaspäevaks. Ilma kindlustuseta pole just väga tark tegu ringi sõita, sest see on üks esimesi pabereid, mida küsitakse. Korraks tundus, et rahvusvahelised load on eestisse maha jäänud, aga hiljem selgus, et ma pole neid kaasa võtnudki. Ega neid otseselt vaja polegi, aga ikka parem, kui nad on olemas.

Ühesõnaga, TheShowMustGoOn

sest

 "If you don’t turn your life into a story, you just become a part of someone else’s story" 
Terry Pratchett

Jätkub...