Tehniline - keevitustööd

01.12.2017
1452 päev,
Ricardo Rojas, Buenos Aires, Argentina
Teekond – keevitusse ja tagasi, kokku 3 km 
Reisi algusest 158 927 km

Üritaks nüüd järjest edasi kirjutada.
Järgnevad kaks postitust on puhtalt tehniline jutt.

Kui auto liigub, siis ta kulub ja laguneb, ja kui ta seisab, siis ta hakkab roostetama. Mingi piirini on võimalik roostetamist lihtsalt ignoreerida, ja maapiirkonnas liikudes sulandub veidi roostetanud auto ilusasti kogu ümbritseva liiklusega, aga lõpuks hakkab asi ennast häirima. 2010 aasta sügisel enne starti sai küll kõik vähegi kahtlased kohad puhtaks tehtud, üle pahteldatud ja värvitud, aga ikkagi jäi mingi roosteuss kuhugi alles, ning ümbritsev niiskus ja hapnik tegid oma töö.

Ja lisaks sool. Eriti käesoleval reisil soolajärvede piirkonnas sõitmisest. Kõigepealt Djibouti Lac Assaali ääres, ja siis Namiibias Skeleton Coastil. Namiibias sai hiljem tehtud päris korralik põhjapesu, aga midagi võis ikka kuskile jääda. Ja Lõuna-Ameerikas andis Uyuni oma panuse. Pruunid täpid mitmetes kohtades kasvasid järjest suuremaks, ja lõpuks sai juba mitmest kohast läbi vaadata. 

Kämpingu omanik Cris soovitas valida kahe lihtsa lahenduse vahel, et kas keretöödele spetsialiseerunud “bodyshop” vastavate keretööde hindadega, või kohalik keevitaja poole kilomeetri kauguselt, kes põhiliselt on keevitanud metall väravaid ja muud sarnast. Pikalt polnudki vaja mõelda, sest kriteeriumiks oli tugevus ja muidugi töö maksumus. Vaja oli lihtsat ja tugevat keevitust, mis tagaks autol treppi sõidetud teedel ühes tükis püsimise.

Kuna mehaanik lubas mootori remondi ette võtta järgmise nädala alguses, ja et sellega läheb aega u 4 päeva, siis leppisin kokku kohaliku keevitajaga, et parandame kõigepealt ära küljekarbid.  Ja siis vaatame, mida veel jõuab päeva jooksul teha. Või äärmisel juhul pooleteise päevaga. Küljeuste alumised servad näevad samuti halvad välja, ja veel mõned kohad. 


Hommikul kell 7.55  keevitustöökoja ukse taga.




Sõidan sisse, ja alustame küljekarpidest.

Ideaalses maailmas peaks tegelikult alustama sellest, et kõigepealt teeks auto seest täiesti tühjaks/puhtaks, mootor ja sillad maha, ja siis laseks palja kere liivapritsiga üle. Täiesti haljaks. Ning et seejärel saaks hakata lappima auklikke kohti. Ja telliks Mazda tehasest uued küljeuksed. Ja esiuksed. Mis tuuakse kohale järgmiseks või hiljemalt ülejärgmiseks hommikuks ja on täpselt õiget värvi.

Ainult et ma ei ela ideaalses maailmas, ja reaalses maailmas on Mazda keredetailidest saadaval ainult tagumised rattakoopa ääred, hinnaklass u 50 eur/tk.

Lisaks on kereparanduseks aega u poolteist päeva, ning sel ajal tuleb mul autos sees edasi elada. 


Originaalküljekarbid on mõlemal pool asendatud 4x4 cm karprauaga. Põhjus – et liiva sisse kinni jäädes oleks rohkem kohti tungrauaga tõstmiseks. Kui ikka ratas on paarkümmend sentimeetrit pehmes liivas, siis on tungraua auto alla toppimine hoopis aeganõudvam protseduur, kui asfaldil ratast vahetades.

Tagantärele mõeldes oli see külgede tugevdamine oluline modifikatsioon, võib-olla oleks pidanud rohkematest kohtadest kere külge keevitama.  


Kõigepealt küljekarp tagasi õigesse kohta.


Ja siis esimeste punktidega kinni.


Tagahoovis on meistrimehe enda sõidukid. Igapäevases kasutuses olev “Asia” väikebuss ja ilusasti taastatud heleroheline Land Rover. Land Roveri katus on samuti töökoja seinal viimistlemist ootamas.

Punakaspruun “Asia” on Mazda ja Kia Besta kloon. St tehniliselt sama, aga välises disainis on mõned erinevused, nagu näiteks esi- ja tagatuled. See konkreetne isend on bensiinimootoriga, diiselmootoriga väikseid kaubikuid on üldse kuidagi vähe.




Pikapeale saab ühe küljekarbi paika. Algus on tehtud. Edasi jätkame tähtsuse järjekorras.


See koht on läinud iga järgmise aastaga hullemaks.


Pärast relakaga puhastamist selgub, et siin on veel piisavalt tugevat raami, mille külge saab tugevdusi keevitada.




Poolteist tundi hiljem, enne antioksüdandiga värvimist.


Veel üks lappimist vajav koht.


Ja hiljem.


Paremal pool on sama lugu.


Ka siin vajab raam tugevdamist.






Veel üks koht on tervem, kui varem.


Edasi jõuab tööjärg küljeusteni. Teibituuningu võib maha tõmmata.

MacGyveri teibi kohta ei taha öelda mingeid halba sõnu. Seda kõlbas kasutada nii Apollo 13 parandamisel (https://sploid.gizmodo.com/this-is-the-actual-hack-that-saved-the-astronauts-of-th-1598385593 ) kui ka kuu-auto remondil (https://www.nasa.gov/image-feature/duct-tape-saves-the-day ).

Lisalugemist https://airandspace.si.edu/stories/editorial/duct-tape-auto-repair-moon.


Et oleks, mille külge keevitada…


Ja uks uue alumise äärega.


Viimaseks jääb vasakpoolne küljeuks.



Kella kuue ajal. Üks hästi tegus päev saab kohe läbi. Kogu töö koos materjalidega läheb maksma 4000 Argentina peesot ehk 200 EURi. 

Jätkub … (järgmine postitus on mootoriteemaline jutt)