Twenty years from now you will be more disappointed by the things you didn't do than by the ones you did.
So throw off the bowlines, sail away from the safe harbor. Catch the trade winds in your sails. Explore. Dream. Discover. --- Mark Twain

Thursday, May 6, 2010

Benin - Grand Popo

Benin
05.05.2010
59.päev

Hommikul Burkina Faso - Benini piir.

Nagu piirid ikka, elu keeb, äri käib, suured veoautod seisavad järjekorras, rahvas sagib ringi, tee ääres sadade meetrite kaupa kättesaadavast materjalist ehitatud "müügiletid". Tolmune, palav. Auto uksed ja aknad lukku ning mundris mehi otsima. Noormees jalgratta ja külmutuskastiga sõidab ligi ja pakub külma jooki, ja veel nii, et näitab mulle nina alla peaaegu härmas kokapurki.

Loomulikult läheb kaubaks.

Letid on kohalikke puuvilju täis.

Aga see lett siin kiriku kõrval on hoopis bensiinijaam. Ja pudelites on Nigeeriast toodud odavam bensiin. Selliseid "bensukaid" on kõik külad täis.



Tore on see, et raha ei pea vahetama. 8 Lääne-Aafrika riiki kasutab ühist raha, CFA ehk West African frank, mille kurss on euro suhtes fikseeritud (1 eur - 655,96 CFA) . Need riigid on Benin, Burkina Faso, Cote d'Ivoire, Guinea-Bissau, Mali, Niger, Senegal ja Togo. Mauretaanial on oma ouguiya.



Uus oli see, et kohe Benini piirivalve küsis näha juhilube. Viisa oli õnneks juba ammu olemas, ehkki selle oleks saanud ka piirilt. Juhilube tahts näha ka toll, kui vormistati auto ajutine sissevedu ning lõpuks oli veel politseikontroll, kes samuti lube vaatas.

Tee peal õnnestus kaugelt ahve pildistada, aga kui proovisin lähemale sõita, siis kadusid nad kähku ära.

Ja esimene politseipost teepeal suutis jälle üllatada. Viibati auto seisma, passi vastu ei tuntudki eriti huvi, aga küsiti auto passi ja lube. Seejärel sooviti auto kindlustust näha. See oli nüüd esimene kord, kui seda paberit vaja läks. Edasi teatati, et see ei kehti Beninis. Näitasin, et siin on kirjas nii Benin kui ka palju teisi Lääne-Aafrika riike, kuid selle peale teatati uuesti, et "this in not valid in Benin". Ei jäänudki midagi muud üle, kui veel paar korda näpuga näidata, et siin on Benin kirjas ja siis istusin autosse tagasi ja hakkasin minema sõitma. Sest selle kindlustusega oli kõik ju korras. Eks ta lootis mingit kaduud saada, ikkagi välismaalane. Järgmisele kontrollpostile sai lähenetud juba teatava eelarvamusega. Ja sisetunne ei petnudki. Seekord teatati, et need juhiload ei kehti siin. Ja mees jäi endale kindlaks. Sai siis näidatud piiriületuse templi peale ja selgitatud, et kogu aeg on olnud load ok, kuidas siis just siin ei ole ok?. Lõpuks sai ikkagi tulema, eks keelebarjäär aitas kaasa. Teataval määral oli tal isegi õigus, sest sellel rahvusvahelisel juhiloal, mida meie ARK vajadusel lisaks väljastab, ei olegi Benini kirjas. Sellepärast ei saanudki seda halli raamatut siin riigis välja tuua.

Benin ja vodoo.



Kunagi asus just siin üks võimsamaid Aafrika impeeriumeid - Dahomey kuningriik. Templid ja muud hooneid saab näha Abomeys. Seal oli planeeritud ka ööbimine - Camping Chez Monique. Järgnevalt sai kaupa tehtud kohaliku giidiga, kes pakkus alguses välja mitme päeva pikkuse marsruudi, kui lõpuks leppis sellega, et näitab pool päeva kõige huvitavamaid kohti.


Templid olid mitmes kohas mööda linna laiali, nii et külastamiseks on parem kasutada kas mootorratast või autot.




Kõigepealt d'Abomey ajaloomuuseum. Pildistada sees ei lubatud. Tundus, et nad on väga uhked oma endiste kuningate ja ajaloo üle ning mitmed hooned olid nii pühad, et sinna kas ei tohtinudki minna või siis võis minna ilma mütsita ja paljajalu.









Vodoo küla - sissepääsu lubati pildistada, seejärel võis ka sees mõned fotod teha.



Aga sissepääsu tuli oodata tuli paarkümmend minutit, kuni pealikule teatati ja ta ennast etenduseks valmis seadis. Ning igat ruumi pildistada ei lubatud. Ning jalanõud tuli ka ära võtta.





Järgmine päev - Cotonou. Veel üks kaootilise liiklusega Aafrika linn.






Edasi sai sõidetud ookeaniäärset suurt teed Grand Popo poole, sihtpunkt oli Awale Plage.

Awale Plage oli sihtpunkt, kuhu oli planeeritud jõuda hoopis teist teed kaudu ja rohkem kui kuu aega varem, aga kõik ei lähe alati nii, nagu on planeeritud. Sest planeeritud teekond oli Tuneesiast Alzeeriasse ja siis otse alla. Tamanrasset ja Djanet, Sahara üks kõige ilusam piirkond jäi seekord nägemata. Aafrikas peabki arvestama ootamatustega. Et kuskil on riigipööre, nagu näiteks Nigeris. Nigeri viisa sain 17. veebruari hommikul ning õhtul tuli teade sõjaväelise riigipöörde kohta. Ning mingi aeg olid ka piirid kinni.

Ning järgmised kuu aega sai oodatud Alzeeria viisat. Veel Tuneesias lubati, et järgmine päev on ok ja siis jälle järgmine päev ning lõpuks oligi vastus, et viisat "ei saa". Ning kogu kaasasolev varustus ja auto ettevalmistus oligi tehtud selle arvestusega, et ettenähtud teekond on Tamanrasset, Assamakka, Arlit, Agadez. St sadade kilomeetrite kaupa täiesti tühja maad.

Siin piirkonnas peabki selliste ootamatustega ja tõrgetega arvestama. Ega palju ette planeerida ei õnnestu, sest et kuskil on jälle olukord teravam ja kuskil keegi röövitakse ära. Et siis saab lunaraha. Ja mõnda piirkonda ei ole kasulik minna, liiga riskantne. Näiteks Mali põhjapiirkond.

Ning selle reisi tagasitee oleks pidanud algama aprilli alguses siit, edasi läbi Togo, Burkina, Mali, Mauritaania ja Maroko.

Niipalju siis reisi tagamaadest.



Ja viimane 20 meetrit kämpingus juhtus see, et pealtnäha korralik pinnas osutus märjaks ja pehmeks liivaks, nii et finishis oligi auto jälle liivas kinni. Ümberringi oli kohalikke aitamas ja lükkamas, aga välja sai ikka ainult ühel meetodil. Rehvidest enamus õhku välja, alles jätta ainult 1 at. Kindel meetod liivas sõitmiseks, ainult et kohe kõval pinnasel tuleb rehvid kohe täis pumbata.

Pildisl kohalikud abimehed, sõbralikud, püüdsid igati aidata ja bussi liivast välja lükata



Ookeani vesi oli soe, vist kõvasti üle 20 kraadi.

Lainetus oli ilus ja sellega kaasnes üllatavalt tugev tagasivool.



Ja tee peal juhtus veel üks intsident, hea, et see Lääne Aafrika kindlustus oli tehtud. Lugu ise selline, et igal pool teedel on need politsei ja tolli postid, millest enamus sõidab peatumata mööda, siiani ma ei saanudki aru, kas ikka peab peatuma ja millal võib mööda sõita. Sest märgi kõrval on pikk jutt võõras keeles ja ainus tuttav sõna on "arrest". Nii et tavaliset olen niigi aeglase kiiruse veel maha võtnud ja püüdnud vaadata, et kas on mingi mundriga mees kätega vehkimas või mitte.

Ning kui järjekordsest kontrollpostist hakkasin mööda sõitma, siis hakati kõvasti kätega vehkima ja anti märku, et jäta auto seisma. Ok, jätsingi keset teed, sest siis kogunevad tavaliselt teised taha ja hakkavad signaali andma ja lõpuks saab ikka kiiremini minema. Seekord siis päriti karmimalt, et kui märk on, siis miks ei peatunud ja tõmba auto tee äärde. Mõtlesin, et tagurdaks siis tee äärde, aga see oli paha mõte, kohe käis mingi pauk ja siis tehti auto taga kõva häält ja peeglisse vaadates oli mopeed busi taga pikali. Õnneks küll ilma juhita. Eks ta oli bussi taha parkinud ja ma tagurdasin talle otsa. Mundris mehe poolt tuli selle peale pikk ja keeruline jutt, milles kordus sõna "pay". Kõigepealt kontrolliti kõik dokumendid uuesti üle, ka kindlustus. Hea ei olemas oli. Seejärel öeldi, et 20.000 CFA tuleb trahvi maksta. See on siis u 600 EEKu, siin ikka suur raha. Püüdsin kaubelda alla, aga selle peale viibati, et ei saa. Näitasin rahakotist, et mul ongi ainult 2 kümnetuhandelist ja andsin need siis ära. Ja küsisin, et mis siis nüüd edasi, kui "No Money??". Tehti selgeks, et mine panka. Aga ju see mulje oli siis selline, et lõpuks anti 5000 CFAd tagasi ja lepiti 15.000-ga. Kohalik mopeedimees püüdis ka midagi seletada, kuid politsei saatis ta käeviipega edasi.

Nii et üldiselt lõppes hästi. Ei tahagi mõelda, et mis siis juhtuks, kui kindlustust poleks ja siis mõne paugu teeks.



Avariilised autod jäetakse siin vist kõik tee äärde. Alguses on tee peal, nagu see veok ja hiljem lükatakse tee korvale. Pikapeale korjatakse kõik kasulik küljest ära ja vrakk jääb tee äärde roostetama. Ja mõnes kurvis on mitmeid vrakke, mõned uuemad ja mõned vanemad.

No comments: