Mauritania

Tagasi Mauritanias.
Reisi 68 päev
Kokku 20625 km

Nouakchott. Tsivilisatsioon. Nüüd tagasi tulles tundub täitsa viisakas koht. Diislit kanistrisse ostes näitab masin, et kanistrisse mahub 24 liitrit ja natuke on peal vaba ruumi ka.

Peatuspaigaks Auberge Sahara ja loomulikult järjekordne sõiduvaba päev. Blogi on samuti hooletusse jäänud. Vahepeal oli selline internetivaba piirkond. Ei hakanud Bamakost netipunkte otsima, sest peaaegu igal pool on kasutusel prantsuse asetusega klaviatuurid. Siin on õnneks tasuta wifi, nii sees kui väljas. Aga väljas on tugev tuul ja tolmu lendab, nii et päikest pole näha. Peaks aga paistma otse lagipähe.

Püüaks siiski järjekorras kirjutada.



Vasakul ilus linnapilt Burkina Faso pealinnas Ouagadougoust varahommikul.



Tagasi Bamakosse sai sõidetud üle Sikasso, kaardi järgi sõidetav tee. Teiste juhtide sõnul pidi pikk jupp maad peale Sikassot olema kehvas olukorras ja oligi.

Piiriületuse Malipoolne üllatus oli kõigepealt see, et seekordne auto ajutine sissevedu maksis poole vähem, nimelt 5000 CFAd. Eks ta ole. Ja politsei tempel ajutise sisseveo loale oli siin 2000 CFAd, ju siis on see selline odavam kant (Selle templi sai juba Sikassos politseist, politsei asus kesklinnas N11.19.086' W005.40.170).




Edasi Malis oli valida korraliku ja ringiga tee üle Koutiala ja Segou või siis kehvema ja väiksema otsetee vahel.

Kõrvalolev pilt ongi sellest otseteest, mis oli üllatavalt korralik. Mõned lõigud olid veidi treppi sõidetud, aga neid polnud rohkem, kui paar kilomeetrit.


Ning enne Bamakot sai teel kõrvale keeratud ning põõsaste vahel laager ehk Bush Camp üles seatud ja rahulikult välja magatud. Valges muidugi selgus, et põõsad olidki ainult ühel pool ja needki hõredad, aga kõik oli õnneks rahulik.



Bamako liiklus on lahe kaos mingite oma reeglitega. Autod ja mootorrattad ja mopeedid ja tänavakaubitsejad telefonikaartidega ja kerjused - kõik läbisegi. Ma jään sellest vist puudust tundma. Sest Euroopas ei saa ringilt kohe vasakule keerata.




Kõik on ikkagi siin ilmas suhteline. Peale Bamakot tee ääres üle pika aja kaamelt nähes oli esimene tunne, et nüüd polegi enam palju maad sõita jäänud.

Mauretaania piiriületus Malist käis väga kiiresti, andmed kirja, tempel passi ja ok. Ja Mauritaania 10 päevase autokindlustuse sai kohe kohapealt.

Aga kaugele sõita ei õnnestunud, sest järjekordne politsei kontrollpost pakkus välja võimaluse, et nende juures saab rahulikult magada. Mis oli jälle pakkumine täpselt õigel ajal. Sest öösel sõita pole soovitatav ja sellest tõuseks eriti suur jama, kui veel mõni välismaalane siin maal ära kaob.

Ning järgmised paar tundi saigi politsei seltsis teed joodud.



Järgmine hommik enne Ayouni sai järjekordne Mercedes kaubik käima tõmmatud, sest starterist ei tahtnud ta küll käima minna ja lükkamiseks oleks rohkem mehi vaja.




Ayouni ümbruse kaljude pildid on veidi udused, sest puhus tugev tuul ja kõik kohad olid peenikest liiva täis.

Päikest oli õnneks natuke näha, aga kuumust oli sellegipoolest 40 ümber. Ning sõidu ajal autoaknast kätt välja pannes puhus käe vastu kuum õhk. Selle päeva fotod tulidki sellised udused.








Selline on viimased paarsada kilomeetrit enne Nouakchotti. Kahel pool kõrb, tee ääres väikesed külad, luited, kaamelid. Ilus.