Süüria - Aleppo ja Rasafa

Kirjutatud Jordaanias.

Süürias oli netiga veidi kehvavõitu, nii et need järgnevad postitused on lisatud hiljem ning kuupäevad on samuti varasemad. Aga kõigest järjekorras.
Türgi – Süüria piiri ületus jäi hommikuks. Türgi pool läks lihtsamalt, veel üks tempel passi ja sõida. Süüria pool oli juba pikem ajakulu.

Kõigepealt piirivalve vaatas passi, seejärel algas see tegelik vormistus. Auto parkisin järjekordselt keset suurt platsi, et oleks kaugelt näha, kui keegi uudistama ja näppima läheb. Õnneks olid siin kõik vajalikud asjamehed ühes majas. Esiteks täita viisataotlusvorm ja seejärel esimesest luugist pass sisse, et viisat saada. Pass sirviti läbi, õnneks mingit ohtlikku (Iisraeli) templit sees polnud, edasi suunati raha maksma. Kassas võeti eurod rõõmuga vastu ja siis tagasi koos kviitungiga, edasi järgmise luugi juures löödi viisatempel passi. Ja just Sudaani viisa kõrval olevale vabale lehele. Oli seda nüüd vaja. Vabu lehti oli momendil veel piisavalt.
Järgmisena siis ülejäänud tasud – kohustuslik kindlustus ja teedemaks ja diislimaks.

Kõigepealt kindlustus – neile oli kõigepealt vaja selgeks teha, missuguse autoga on tegemist. Joonistasin auto pildi paberile, et oleks selgem, aga lõpuks läksime ikka koos autot üle vaatama. Vist oli liiga vabakäeline joonistus.

Diislimaks on 100 USD nädal – sest diisel on siin mõistliku hinnaga, maksab 20 kohalikku raha ehk 5 eeku liiter, st paagitäie saab kolmesaja kooniga. Ja 5 korda odavam kui Türgis. Siis teedemaks ja auto sissevormistus. Vahepeal jälle tõkkepuu juurde diisli templit saama. Siis tagasi järjekordse luugi juurde. Ja auto number kirjutati passi. Muud templid kõik araabia keelsed.

Õnneks oli rahvast vähe, järjekordi praktilisel polnud, ja loomulikult oli siin paar isehakanud abimeest, kes selgitasid, millises järjekorras kogu seda protseduuri läbi viia. Ning üks nendest rääkis väga vabalt vene keelt. Ütles, et siinsamas oli õppinud.

Tollitsoonist välja sõites vaadati korraks küljeuksest autosse, ning seejärel oligi “Welcome To Syria”
Süüriaga on veel selline lugu, et netist leitud info järgi on siin GPS illegaalne. Selliseid riike on momendil maailmas 2 - Süüria ja Põhja-Korea. Nii et igaks juhuks sai GPS-id tasku pandud. Eks igal riigil on oma seadused. Näiteks eelmine kevad Tuneesiasse saabudes tuli sadama piiripunktis GPS registreerida.
Esimene suurem linn oli Aleppo. Kohustuslikud vaatamisväärsused - Aleppo tsitadell ja vanalinn.

Cappadocia 2

 

Mõned pildid, mis jäid varem üles panemata.

Maa-alune linn – Gaziemir Underground City.

Veinikelder – tühi.

Ka selline koht oli vist omal ajal vajalik. Ruum ise oli 2 x 2 m.

See siin on klassikaline köök.

Kõike seda nähes tuli meelde kooliajal loetud “Seeba kuninganna sõrmus”. Ei mäletagi, mitu korda seda kunagi sai loetud, aga kindlasti palju kordi. Sest just sellisena kujutasin ette seal kirjeldatud maaaluseid linnu. Suured saalid ja nende vahel väiksemad käigud.

Edasi Göreme

Matkarada.

Siin on terve väike mägi elamiseks kohandatud. Mõned seinad ja põrandad on küll alla langenud, aga enamus on ikkagi elamiseks kõlblik.

Vaade terrassilt.

Puude hoiukoht ning paremale on ehitatud bassein, praegu küll ilma veeta.

Elutuba. Vist.

Gõreme National Park

See siin on tegelikult pikk söögilaud.

Laemaalingud kabelites

Erciyes Ski Resort

18. päev
23-01-2011 Õhtu
Türgi, Göreme
Reisi algusest 4403 km

Hommik Cappadocias, päike on väljas, aga puud veel on veel raagus. Ikkagi jaanuar.



Täna oleks pidanud siia lisama uued Cappadocia pildid, sest neid on ikka üksjagukogunenud, aga tegelikult ma külastasin täna hoopis sellist kohta, mille nimi on Erciyes. Ehk siis türgi keeles Erciyes Dağı. Tegemist on Kesk-Anatolia kõrgeima mäega (3916 m).
Mäele on ehitatud suusakeskus Erciyes Ski Resort.

Cappadocia 1

17. päev
22-01-2011 Õhtu
Türgi, Cappadocia
Reisi algusest  4194 km

Cappadocia – loodud kolme vulkaani poolt 30 milj aastat tagasi. Tuul ja vihm on teinud aastate jooksul oma tööd, ja tulemuseks on fantastilised maastikuvormid.
Sellest, et Cappadocia on lähedal, andsid märku esimesed kaljumoodustised tee ääres.

Türgi - Ankara

12. päev
17-01-2011 Õhtu
Türgi, Ankara
Reisi algusest 3606 km,

Eilne päev möödus Istanbulis. Mis 1930 aastani kandis nime Konstantinoopol. Ja Sultanahmet mosee ehk Sinine Mosee on islmamimaailma üks väljapaistvamaid ehitisi, mida ma tahtsin kindlasti vaadata. Ja vanalinna samuti. Ikkagi väga ajalooline koht.

Aga Istanbuli liiklus on ikka lahe. Üle keskmise lahe. Ja linn on suur ja autoga ringisõitmine pakub korralikku pinget. Siin ise küll sõidu ajal mobiiliga rääkida või siis burgerit süüa ei taha. Suunda näidatakse tunduvalt vähem, kui vaja ja üllatab see, et ka signaaliga kuidagi koonerdatakse. Lihtsalt sõidetakse sinna, kuhu vaja ja küll keegi ikka teed annab. Autode külgi ja stangesid vaadates tundub, et ega ikka alati ei anta küll.

Euroopa ja Aasia vaheline Bosporuse sild on tasuline. Mõned muud suured teed ka. Ja siin on nende teemaksudega nii, et neid ei saa maksta sularahas. Sõitmiseks on vaja kas osta eraldi kaart – KGS card – millele saab laadida raha või siis elektroonne registreerimine (OGS = Otomatik Geçiş Sistemi, "Automatic Passage System). Neid väljastavad pangad ja selle elektroonse registreerimisega võib lihtsalt hooga väravate vahelt läbi sõita.

Tegelikult on need väiksemad teed toredamad, näeb rohkem kohalikku elu ja melu.
Kütusehinnad on järgmised – NB ei ole kroonides

Hinnad on Türgi liirides, kui jagada kahega, saame hinna eurodes. Nii et hinnad nagu Norras. 32 EEKu liiter. Odavam diisel 25 EEKu liiter. Hea, et sai Bulgaarias paagid täis võetud. Selliste hindadega siin pikalt vastu ei pea.

Türgi–Silivri

 

11. päev
16-01-2011 Hommik
Türgi, Silivri
Reisi algusest 3004 km
Temperatuur 0 (päeval oli +18), sajab vihma

Eile oli pikem sõidupäev. Plaan oli jõuda enne keskpäeval üle piiri, aga kuidagi kulus aeg nii ära, et piiripunkti sai jõutud alles hämaras.

Veoautode järjekord enne piiri oli kilomeetritepikkune, oma 2-3 km tuli küll ära. Siin oli pikem vahe autode vahel, nii et õnnestus siiski see pilt ära teha. Piiriületus ise oli võrdlemisi kiire. Ees oli paar autot, kokku läks mingi 10 minutit. EU-st välja saada polnud mingit probleemi, vaadati korraks passi ja sooviti näha autodokumente.

Türgi poolne piiripunkt oli tõeliselt suur. Väidetavalt maailma suuruselt teine, link ka. Aga kuna pole hoturismihooaeg, siis töötas ainult 1 värav ja sellest piisas. Seekord passis olevatest isikuandmetest ei piisanud, lisaks oli vaja isanime. Ja veel sooviti näha kindlustust – rohelist kaarti. Õnneks meil väljastatav kaart kehtib ka Türgis (igatahes mingid andmed sellelt sisestati arvutisse ja seejärel viibati, et sõida kuni tollikontrolliplatsini. Platsil oli enne mingi 7-8 autot ootamas. Aga siin käis asi kähku, vist tänu EU numbrile. Korraks vaadati küljeuksest sisse ning seejärel sooviti “head teed”. Veel paarsada meetrit ja oligi “Welcome to Turkey”

Ja Türgi pool oli samasugune veoautode kolonn ootamas. Ja üldiselt ei tundu siin olevat seda kommet, et bensiinijaamades on suured parklad veoautojuhtidele ööbimiseks. Nii et sai pimedas edasi sõidetud seni, kuni GPS näitas, et meri on ainult paarisaja meetri kaugusel.  Siis sai kiirus maha võetud, mere poole pööratud ja just sellel keeramise kohal oli kämpingu silt – täpselt õigel ajal.

Öö otsa sadas mõnusalt vihma, aga hommikul avanes siis selline pilt:

Sellest mustast juhtmest sai voolu, et mitte pimedas ja külmas magada ja wifi oli samuti olemas. Meri muidugi ujuma ei kutsunud.

Kodulinnud jooksid vabalt ringi.

Järgmine sihtpunkt on Istanbul.

Bulgaaria–Sofia 2

9. päev
14-01-2011 Õhtu
Bulgaaria – TIR Parkla enne Sofiat
Reisi algusest 2478 km
Temperatuur +7
See tänane rohkem tehnilise sisuga postitus.  Nii et reisipiltide huvilised võivad selle rahulikult vahele jätta.
Tänane päev möödus Sofias. Liikluses üllatas see, et siin võib ka Daewoo Matiz taksoks olla, meil ei tuleks selline asi vist kõne allagi. Ja ometi hea väike linnaauto. Mahub sinna ristipidi parkima, kuhu teised auto pikuti panevad.

See on pilt pärast õlivahetuse teostamist kohalikus töökojas. Ei hakanud ise auto alla ronima, kui vastavad töökojad on kümnete kaupa tee ääres. Ja alati on kasulik auto tõstukile ajada ja altpoolt üle vaadata.
Juba Budapestis vahetasin ära ventilaatori, sest mägedes on kasulikum ja kindlam sõita, kui jahutusventilaator kogu aeg töötab. Öeldakse küll. et jälgi temperatuuri näidikut, aga tavaliselt on siis juba hilja, kui seier on põhjas. Ning mägedes on vaja teed ja kõike muud jälgida peale selle temperatuuri näidiku.
See pilt on tehtud enne vahetust. Esiplaanil see fikseeritud ventilaator, mis pöörleb kogu aeg, kui mootor käib (viscost on kuuest kohast läbi puuritud ja poltidega fikseeritud. Alguses sai fikseeritud 1 ja siis 2 poldiga, aga väike loks jäi ikka sisse. Kuuega sai nii kinni, et pidas üle 30 tuh km vastu)
Tagaplaanil on Tuneesiast ostetud uus visco ventilaator, mida nad seal mulle hästi müüa ei tahtnud, väites, et äkki ma ei oska seda ise vahetada. Ja kui vahetan ja midagi valesti läheb, siis hakkan neid süüdistama. Tegelik mõte oli vist selles, et nad ise vahetavad selle poole päevaga ära. Lõpiks siiski eurode eest müüsid, kui ma võtsin ise vana ventika alla 10 minutiga maha. Midagi keerulist ju ei olnud, ventilaator on kinni 4 mutriga ja generaatori rihm tuleb korraks lõdvemaks lasta – see on veel 2 mutrit veidi lahtisemaks keerata. Ahjaa – iste tuleb ka üles tõsta.

Teoorias oleks pidanud selle uuega saama samuti igal pool sõita, aga praktikas oli nii, et pikemal mäkketõusul hakkas ikkagi temperatuur tõusma. Nii et see uus läks kohe järgmine päev varuosade hulka ja lõpuks sai seda eesti talves paar kuud kasutatud.
Sellel teemal veel – et võiks ju olla elektriline ventilaator, mis lülitab ise vastaval temperatuuril sisse ja lisaks saaks vajadusel lülitist käima panna. Võiks küll, aga elu näitab seda, et kõik elektril käivad seadmed lähevad väga valel ajal katki. Mis pole eriti suur probleem Euroopas, kuid on seda suurem mujal.
Selle fikseeritud ventilaatori miinuseks on suurem müra ja veidi suurem kütusekulu, aga selle kompenseerib teadmine, et auto läheb vabalt üle Atlase mägede. Ja pole vaja mingit seierit jälgida.
Ja õnneks on alati kaasas kaks testrit ja igaks juhuks vastav kirjandus, sest kes teab. Kaks jootekolbi ka – 220V ja 12V jaoks.

Õnneks ei ole sellel autol mingit niinimetatud “aju”, ainukene must karp on eelsüüteküünalde jaoks. See oleks kuu aega tagasi äärepealt välja lennanud, aga sai siiski uue võimaluse.  Suunatulede relee on samuti alles jäetud, ikkagi mugav ja vajalik. Ehkki aafrikas asendab signaal väga hästi suunatulesid. Kellel kõvem hääl, sellel eesõigus.
Homme läheb vara sõiduks.

Bulgaaria–Sofia

 

8. päev
13-01-2011 Õhtu
Bulgaaria – TIR Parkla enne Sofiat
Reisi algusest 2375 km
Temperatuur +6

Eelmise posti juurde selgituseks – kas pole toredam ja huvitavam näha kõiki neid loomaaias hoitavaid loomi hoopis vabas looduses kui nende loomulikus keskkonnas? Kindlasti, kaameleid ja krokodille ja ahve ja paljusid muid kohe kindlasti.

Aga ausalt öeldes ma ei soovi kohtuda mõnede loomadega nende oma kodus, nagu näiteks anakondaga, valge jääkaruga ja ussuuri tiigriga.  See nimekiri ei ole muidugi lõplik.

See tiiger on Budapesti loomaaiast, siin on õnneks trellid ja klaas vahel.

Vahepeal sei tehtud reisiplaanis väike muudatus – esialgu oli mõte minna Bulgaariasse üle Rumeenia, ikkagi EU. Pole mingeid piiri- ja tolliformaalsusi ja muud. Aga otsem tee pidi olema üle Serbia. Juttude järgi korralik kiirtee. Ning autokindlustuse roheline kaart  peaks kirjade järgi kehtima ka Serbias. Ehkki seda keegi ei küsinudki.

Kuna Serbia pole EU, siis see oli esimene ametlik piiriületus. Kõigepealt piirivalve passikontrolliga ja siis toll. Mis iseenesest toimus väga kiiresti nii EU kui ka Serbia pool. Korraks vaadati passi, Serbia piirivalve lõi uude passi esimese templi, Serbia toll vaatas korra küljeuksest sisse, küsis ainult, et kuhu minek, vastuse peale, et Bulgaariasse ja edasi viibati käega, et eks mine. Ja oligi Serbia.

Kiirteemaksu sai tasuda nii kohalikus rahas kui ka eurodes.

Ööbimiseks bensiinijaam peale Belgradi, ei tahtnud pimedas pikalt sõita.

Ilm ikka samasugune. Need pildid on siis enne Bulgaariat.

Ida pool läks loodus mägisemaks. Ja kuidagi tuttav oli see, et teeviidad ja muud sildid olid kirillitsas.

Serbia – Bulgaaria piir. Peaaegu kilomeetrine veoautode järjekord, enamus Türgi numbritega. Järelikult ikka õige tee. Väikseid autosid peaaegu polnudki. Lihtsalt tuli suurtest mööda sõita kuni piir paistma hakkas. Ning EU-sse tagasipöördumine oli sama lihtne kui lahkumine. Korraks vaadati passi, aga mingit templit juurde ei lisatud. Ainuke küsimus tolli poolt oli, et kas sigarette on, millele sai eitav vastus antud.

Kohaliku raha kurss piiril oli 1 EUR=1,9 BGN (leevi). Eks homme näeb, kuidas üldine hinnatase on. Arvutamine peaks päris lihtne olema – jagad hinna kaheks, siis saab EUR-i hinna ja siis võib veel vana harjumuse järgi 15,6466-ga korrutada.

Ungari – Budapest

6. päev
11-01-2011 Õhtu
Ungari – Budapest
Reisi algusest 1624 km
Parlamendihoone Budapestis. Ungari kõige suurem ehitis ning Euroopa suurim parlamendihoone. Igatahes ühele pildile ei taha kuidagi ära mahtuda, ainuke võimalus kogu hoone ühele fotole saada oleks minna Doonau teisele kaldale.

Ja teisest küljest ka

Siin on jaanuarikuine hall Doonau, pildistatud parlamendihoone kõrvalt. Tegelikult ongi kogu Budapest momendil hall, sest temperatuur on veidi üle nulli ja lumi sulab ümberringi.
Kohe kõrval on 1956 aasta sündmuste mälestusmärk. 1956 aasta 23 oktoobril tulid üliõpilased tänavaile meelt avaldama, millest saigi alguse ülestõus. 4 novembril surusid Nõukogude väed ülestõusu veriselt maha.

Siin on sellest pikemalt kirjas. Aga meile sellest omal ajal koolis küll ei räägitud. Nagu ka Tsehhoslovakkia 1968 aasta sündmustest.

Järgmine käik oli Budapesti loomaaeda.

Pelikanid

Paabulinnud jalutasid vabalt mööda loomaaeda ringi, ei mingit puuri ega traataeda. Nad vist ongi sedatüüpi linnud, kes ära ei põgene, sest Marokos jalutasid nad vabalt mööda kämpingut ringi. Ning nad teevad väga vara hommikul väga kõva häält.

Black Tailed Dog

Ja veel üks, millegipärast meenutab natuke oravat, aga saba on puudu ja suurus on ka hoopis teine.

Ega kõik saavad aru küll, et tegemist on jääkaruga, aga see oli kuidagi eriti suur isend. Hea, et klaassein, vesi ja mingi elektrikarjus olid vahel.
Kokkuvõtteks: Budapesti loomaaia külastamiseks soojemal ajal tuleks varuda vähemalt päev. Praegu olid enamus soojamaa loomi peidus. Ja ilm oli nii hall, et keset teed jalutavad pärlkanad sulandusid teega ühte.
Ning pangas rahavahetamisel küsiti passi. Andsin ID-kaardi, mida keerutati käes, vaadati, kuid seejärel anti kaart tagasi ja sooviti ikkagi passi. Kui pass siis pass. Õnneks on nad niikuinii kogu aeg kaasas.