Etioopia - Pildid

Et saada kohalik Etioopia sim-kaart interneti jaoks, oli vaja 2 passipilti ja passist koopia, lisaks veel 3 tundi kannatust ja rahulikku meelt. Aga tänu sellele on selles postis rohkem pilte.

Derbak – järjekordne peatuspaik. Siit läheb ainus tee Simieni mägedesse.

Etioopia 2

83. päev
29-03-2011 
Etioopia, Addis Abeba 
Reisi algusest  14648 km

Jälle tagasi tsivilisatsioonis. Niivõrd kuivõrd. Viimased 10 päeva oli asi tsivilisatsioonist üpris kaugel. Sest pärast Gondarit läks asi vahepeal üpris huvitavaks. Simieni rahvuspark ja mäed, suured ahvikarjad, kaljukirikud, kuhu üles saab ainult köitega (ja alla saab siis, kui raha maksta) ja lapsed, kes karjuvad “money, money, money, gimme, gimme..”. Ning loobivad autot kividega, kui raha ei saa.  Mis oli tegelikult ette teada, aga oma silm on ikka kuningas. Ja selline teeremont, kus ootad vahepeal tund aega, kuni buldooseriga lükatakse sisse uus tee.

Seekordne post on kahjuks ilma piltideta, sest pilte üles laadida ei õnnestu. Videode peale ei suuda mõeldagi. Blogi uuendamine toimub meili teel ja pildid ning ülejäänud muljed tulevad niipea, kui leiab korralikuma ühenduse.

Peatuspaigaks siin Addis Abebas on Wims Holland House, pidi olema ainus kämpingu moodi peatuspaik kesklinnas. Aga andis teist alles otsida, mis sest, et koordinaadid olemas.  Raudteejaama kõrval väike tänav, aga teel oli mingi 2 meetri kõrgune tõkkepuu, ja lukus. Madalad autos saavad alt läbi sõita, aga mul ju see katuseraam. Mis tähendas, et pargid auto tõkkepuu juurde, paned liikluse seisma ja hakkad otsima asjameest, kelle käes on värava võti. Ning kes on leitav 100 m kauguselt.

Tegelikult oligi vaja siia jõuda paar päeva enne kuu lõppu, sest Etioopia viisa vajab pikendamist.

Viisat pikendama läksin jalgsi, mis see 1,5 km ikka on. Ja pole vaja hakata parkimiskohta otsima. Ning foorumijuttude järgi pidi seal üksjagu aega minema. Nii et raamat seljakotti ja igaks juhuks läpakas ka. Raamatuks on Bradt Ethiopia, mahukam kui Lonely Planet.  Ja läpakas selleks, et äkki saab kuskilt neti jaoks sim kaardi osta, siis on hea kohe testida, et kas ja kuidas töötab.

Kesklinn on ikkagi kesklinn. Liiklus on nagu Tallinnas tavaliselt. Rahvast on muidugi palju, aga neid tüüpe, kes ligi ujuvad ja juttu püüavad alustada, oli seekord kuidagi vähe.  See jutu alustamine käibki nii, et kõigepealt käiakse järgi ja korrutatakse “Halo,halo,halo, mister, mister…”, ja pärast seda tuleb see tavaline küsimus “where are you going?”. Jne jne.

Immigratsiooniameti tundis kaugelt ära rahvamassi järgi. Suur hoonetekompleks. Ja värava juures lookles saba, mis oli vähemalt 200 meetrine, aga lähemalt uurides selgus, et see on kohalikele mingi muu tõendi jaoks. Ja huvitaval kombel olid eraldi väravad meeste ja naiste jaoks. Turvanõuete pärast, nagu kohe selgeks sai. Väravas otsiti seljakott läbi ja küsiti, et kas läptop või kaamera on olemas. Selgus, et nende arvates tuleb kott koos läpakaga väravasse koiule jätta. Lõpuks pärast pikemat vestlus lahenes olukord nii, et läpakas jäi väravasse hoiule ja minu andmed (nimi ja passi nr ja telefoni nr.) läksid kuskile raamatusse kirja ja mulle anti eraldi “Visitori” kaart. Ma saan veel kuidagi aru, et kaamerat ei tohi kaasa võtta, aga läpakas??.

Ja edasi sai mindud sisetunde järgi kõige suurema maja peauksest sisse, pass ja passi koopia näpus, ja seejärel kõige esimesest lahtisest uksest sisse, et mul on vaja viisat pikendada.  Selgus, et alustada tuleb hoopis teisest majast. Sellest teisest majast sai siis ühe blanketi – tavaline A4 lehekülg mõistlike lahtritega. Et vanaema nime ja sünnikohta pole vaja märkida vms.

Pärast täitmist selgus, et on vaja mitte ainult koopiat passi isikuandmetega lehest, vaid ka sellest lehest, kus on eelmine viisa. Kuna koopiad sai teha ainult väljaspool asutust, siis tuli uuesti minna läbi turvakontrolli välja. Õnneks oli maja esine täis rahavahetajaid ja muid suvalisi “abilisi”, kes juhatasid saja meetri kaugusel asuvasse putkasse, kus saigi vajalik koopia tehtud. Tagasi läbi turvakontrolli ilma sabas seismata. Edasi koopitega järgmisesse kohta. Igatahes oodata peaaegu polnudki vaja, sest ees oli igal pool maksimaalselt paar inimest.

See taotluse vastuvõtmine üllatas, sest siin vaadati aeglaselt läbi passi kõik leheküljed ja esitati palju küsimusi -  et kustkaudu ma tulin ja miks läbi Türgi, Süüria Jordaanis, Egiptuse, Sudaani? Ja et miks pole Poola Ungari ja muid EU templeid, kui sealtkaudu tuldud? Ja et kas ikka sellesama passiga?

Sai siis selgitatud, et on üks EU, ja selle sees liikudes pole ei templeid ega muud jama. Ja siis vaadati juba mitmendat korda korda Egiptuse ja Sudaani viisat, ja küsiti, et kas Eesti on araabiamaa. See tähendas, et tuli uuesti selgitada aeglaselt ja otsast peale, et Eesti ei ole araabiamaa, Eesti on EU ja et ainus tee siia autoga on läbi nende araabiamaade. Seejärel läks jutt auto peale, aga kuna olin igaks juhuks valmis pannud p***täie (peotäie – mis te siis mõtlesite!?) auto dokumente, siis alustasin auto hindamisakti näitamisest, sest selle peal oli auto pilt. Piisas. Toppisin sentimeetripaksuse kuhja dokumente seljakotti tagasi. Ja siis tuli veel selline küsimus – et miks sa ikka tahad viisat pikendada? Uuesti otsast peale, et jõudsin siia hiljem, kui planeeritud sest Egiptuses oli islamirevolutsioon ja nii edasi. Vist nüüd piisas, sest mingeid andmeid sisestati arvutisse ja seejärel saadeti järgmisesse ruumi, kus oli jutt lühike – tuli maksta 20 USD. Püüdsin ära sokutada kleepsuga parandatud kupüüri, aga ei õnnestunud. Taheti korralikku raha. Ja Birr ei sobinud ja Euro samuti mitte. Peale maksmist selgus järsku, et tänaseks ongi meelelahutus läbi ja homme samal ajal on teine vaatus ja siis saab passi koos viisaga kätte.

Ja tagasi läbi linna minnes juhtus selline lugu, et kõigepealt tuli külje alla üks laps mingeid salvrätikuid müüma, ja siis teisele poole teine ja ja veel paar tükki. Jutust, et seda kraami pole vaja, nad loomulikult aru ei tahtnud saada. Võiks ju mõelda, et näe kui tore, et kõik ei karjugi “money, money, money, gimme, gimme, gimme”, et mõned püüavad tööga raha teenida.

Ja pressisid täitsa külje vastu, kuni tundus, et nüüd hakatakse rahakotti taskust välja tirima. Mis õnneks ei õnnestu endalgi esimesel korral. Otsast said küll kinni ja püüdsid sikutada.  Pärast hääle tõstmist ja kätega vehkimist jooksid kähku eemale.

Sellest oli samuti reisijuhtides kirjutatud, et muidu on turvaline linn, aga taskuvargaid on palju. Ja muid petiseid samuti.

Lalibela turul toimus scam teemal – olen üliõpilane, osta mulle raamat. Enne oli ilus pikk jutt õppimisest ja seejärel kurvastati, et õppematerjal on kallis ja äkki ikka välismaalane ostab neile. Tuttav lugu, see on samuti reisijuhtides kirjas. Sest see raamat viiakse kohe poodi tagasi, et raha saada.

Ja Axumis oli selline olukord, et sai siis lastelt küsitud, et “why money”, ja vastus oli, et kõht on tühi ja kurva näoga näidati suu ja kõhu peale. Sai siis raha asemel leiba jagatud, mis aga kohe laiali loobiti, hea, et ise vastu pead ei saanud. Niipalju siis Etioopia näljast.

Pildid tulevad järgmises postis – siis kui leiab normaalsema netiühenduse.

Etioopia – Gondar

 

71 päev
17-03-2011
Etioopia – Gondar
Reisi algusest 12581 km

Etioopia – ehk pika nimega Federal Democratic Republic of Ethiopia.

Piiriületus nagu piiriületus ikka. Ega siin palju võmalusi ei olnudki, sest Metama on minu andmete järgi ainus piiriületuskoht Sudaani ja Etioopia vahel. Kaardil on küll veel mõni rada, aga nendest ei oska keegi midagi rääkida. Gallabat on väike piirilinn, kahel pool teed majad ja müügiletid, kiiruse vähenedes hakkab keegi kõrval jooksma, ja teatab, et tema on see mees, kes aitab turiste üle piiri. Ega neid aitajaid tavaliselt vaja ei ole, sest protseduur on peaaegu igal pool sama – politsei, siis toll ja siis piirivalve. Ja riiki sisenedes vastupidi. Piirivalve ja tempel passi, seejärel tollis auto vormistus. Ja vajadusel kindlustus. Aga jooksja viipas, et kõigepealt tuleb minna kohta, mille nimi on “security” ?? Ei tea milleks!? Igatages selle asemel otsisin üles hoone, mille ees oli kõige rohkem mundris mehi ja siis marssisin uksest sisse, paberid ja pass näpus. 

Edasine vormistus käis poole tunniga, ametimehed täitsid mingeid vorme ja ja kirjutasid andmeid paksu raamatusse – nagu ikka. IT ajastu pole siia veel jõudnud.

Ja 100 m edasi oli teine maja, ja peaaegu 50 inimest luugi juures ootamas. Upitasin üle peade oma passi luugist sisse ja vastu anti mingi blankett, mis oli õnneks kahekeelne - peale araabia keele ka inglise keel. Peale täitmist löödi passi tempel ja “Hüvasti Sudaan”. Riik, millest jäid ainult väga head muljed.

Siin polnud kahe riigi vahel mingit “eikellegimaad”, lihtsalt nöör oli tõmmatud üle tee, ja teisel pool oli juba Etioopia. Samasugused majad ja müügiletid kahel pool teed.

Kõigepealt öeldi tollis, et siin on lõunapaus ja aega võib minna kuni paar tundi. Ok, las siis olla lõuna. Ning esimese dokumendina ei küsitud näha mitte passi, vaid hoopis saatkonna garantiikirja auto kohta. Mille sain Saksa Saatkonnast, sest Eesti saatkonda Addis Abebas ei ole.  Tavalisest vormistusest erines seekordne sellepoolest, et pandi kirja GPS ja arvutid ja fotoaparaadid. Ning pärast sooviti neid näha. Lisaks kontrolliti üle auto kerenumber ja esmakordselt taheti näha mootorinumbrit. Mille peale vastasin, et “võimatu”, tõstsin istme üles, näitasin ette, et mootor on olemas ja number on kuskil allpool, ja et näha, tuleks ülevalt pool autot lahti monteerida. Õnneks jäid rahule.

Welcome To Ethiopia.

Rahvaarvult Aafrikas teisel kohal 85 miljoni elanikuga ja pindalalt 10-ndal kohal. Mis tähendab, et riik on ülerahvastatud.

Võrreldes Sudaaniga ongi esimene mulje, et kuidas neid siin nii palju elab. Ja kõik inimesed ja loomad liiguvad üldjuhul keset teed, sest mootoriga liiklusvahendeid on näha tunduvalt hõredamalt, kui ülalpool. 

Pärast piiriületust hakkasid silma jälle mäed.

Ja tee oli väga korralik.

Koduloomad seekord õigel teepoolel.

Ja kui autoga siin midagi juhtub, siis jäetakse ta sinna, kus see juhtus.

Gondar ja Royal Compound

Piletit ostmas – pilet on nimeline ja kehtib terve päeva.

Giid

 

Vaatab kotkapilguga.

Tänavakohvik – lõpuks ometi üle pika aja jälle riigis, kus osatakse kohvi valmistada.

 

Hommikul oli sooja ainult 13 kraadi. Võrreldes Eestiga on tunduvalt soojem, aga eile keskpäeval oli Sudaanis jälle 36 kraadi. Ja Öösel sadas vihma, mis tähendab, et mõned teed võivad olla üpris mudased.

Kui nüüd kuulujutte kuulata ja uskuda, siis edasine tee Axumisse on rtaskesti läbitav, kuna toimub teeremont. Ja teiste juttude järgi ei toimu mingit remonti. Nii et ainus võimalus on minna ja ise järele vaadata.

Mobiiliühendusega on siin nii, et ei tööta ei Tele2 ega AirBalticCard. Nii et helistada ega sõnumeid ei ole siia mõtet saata. Netiga pidid lood olema samuti kehvavõitu. Internetikohvikuid peaks muidugi leiduma, ühenduse kiirus ja kvaliteet on muidugi eraldi teema.

See post on lisatud Gondari kesklinnas asuvast avalikust internetipunktist. Lubati oma läpakat kasutada, millega õnnestus isegi lõpuks netti saada. 

Aswan–Wadi Halfa Ferry

 

65. päev
11-03-2011 Õhtu
Khartoumi kesklinn – Blue Nile Sailing Club
Reisi algusest 11781 km

Laevalugu jäi varem kirja panemata. Praegu on paras aeg meelde tuletada ja kirja panna  ja üles laadida. Etioopias pidi netiga kehvem olukord olema

Egiptusest väljasaamine oli tunduvalt lihtsam protseduur, kui sisenemine. Kõigepealt vana tuttav liikluspolitsei, ehk Traffic Police. Maja ees sai autolt maha võetud kollane Egiptuse number ja siis number näpus tagant uksest sisse. Niikaugele, kuni eemalt hakkas paistma teenindusleti tagune ja juba hüütigi vastav asjamees kohale, kes pidi meid edasi sadamasse saatma ja siis vist valvama, et kõik ikka kindlasti lahkuvad. Korraks tuli mõte, et jätaks selle numbri omale mälestuseks, ütleks, et ära kadus, aga las ta olla. Seejärel paluti veidi oodata, mis tähendas tervet tundi, ja siis lõpuks öeldi, et nüüd võime sadamasse sõita.

Edasi pandi autod ritta ja teekond läks sadama poole. Sadamas oli korralik sagimine, selline klassikaline Browni liikumine. Nii, kui kiiruse maha võtad, on keegi autoakna juures ja püüab midagi maha müüa jne.

Ja üks vähemalt sajameetrine saba sadama värava juures. Laiusega mingi 2 meetrit, kui seisjad ja kompsud kõik kokku arvestada. Õnneks ei pidanud autoga reisijad kuskil järjekorras seisma, värav tehti lahti, auto sai panna keset platsi ja väljavormistamine võis alata. Mis koosnes erinevate araabiakeelsete vormide täitmisest, koopiate tegemist ja erinevate ametiisikute külastamist.

Mõni asi käis küll natuke imelikus järjestuses, näiteks pärast autonumbrite tagastamist tuli täita eraldi blankett, kuhu tuli kirjutada seesama egiptuse number. Vähemalt kolmes erinevas kohas kontrolliti Sudaani viisa olemasolu ja kehtivust. Kuna mu  passis oli kaks Sudaani viisat, ja üks nendest oli aegunud, siis millegipärast avanes pass alati just selle aegunud viisa koha pealt. Mille peale tuli näpuga näidata, kus ikka see õige viisa asub.

Auto kerenumbrist seekord jäljendit ei tehtud, ju siis polnud enam vaja. Aga õigsust kontrolliti küll.

Aga iga meelelahutus saab lõpuks otsa ning lõpuks õnnestuski sõita laevale lähemale.

Esimene pilk laevale, mis liigub korra nädalas Egiptuse ja Sudaani vahel. Ehitamisaeg teadmata. Korraks tekkis mõte, et kuidas ta sinna Aswani paisu taga sai?  Et kas siis ehitati kohapeal või sõitis enne paisu ehitamist ülespoole ja ootas.

Vaadates kogu seda rahvahulka sadamas, tundus kõigi reisijate ja pagasi laevale mahutamine võimatu.

Autod oma järjekorda ootamas. See autode ülevedu on seekord lahendatud nii, et autod ja reisijate muu pagas tulevad järgi eraldi pargasega, mis sõidab ainult päevavalges ja eriti aeglaselt ning jõuab kohale 2 päeva hiljem. 

Pärast neljatunnist ootamist lõpuks ometi praamil ehk pargasel.

Teekond läks üle kivide ja kändude.

Auto pargasele, seljakott koos jope ja magasmiskotiga kaasa, autouksed lukku. Ja siis reisilaeva poole trügima. Kastid, kompsud, reisijad – kõik läbisegi. Enamus liigub laevaukse poole ja mõned siis vastupidises suunas. See viimane 10 meetrit laevaukseni oli selline tõeline kilukarbi tunne.

Kõrval on lahtine illuminaator, millest laaditakse kaste ja kotte laeva. Sissepääsu juures vaatatakse passi olemasolu ja siis õnnestub sisse saada. Welcome On Board! Vahekäigud on rahvast täis, nagu bussid tipptunnil. Kuidagi õnnestub trügida ülestekile, kuhu on hakanud kerkima kastide ja kohvrite virnad.

Siin on lugu selline, et istuda vist isegi saaks, aga magada tuleks samuti istudes. Pea kohal on päästepaat, kuhu ronimine tundub olevat üpris hea mõte. Äkki on seal rohkem ruumi.

 

Üles saades selgub, et ma ei ole loomulikult esimene. Aga ikkagi oodatud külaline.

Aga siin saab vähemalt istuda ja kui rahvast ei lisandu, siis saab siin ka pikali heita. Sest reis pidi kestma vähemalt 18 tundi. Et väljub õhtul kella 6 ajal ja kohale jõuab siis järgmine hommik kella 12 paiku.

Ka korstna kõrval oli vaba koht, aga see võetakse kohe ära.

Vahepeal üritab rahvast juurde ronida, kuid ülal istujad vehivad kätega vastu, et siia rohkem ei mahu. Mõni ikka tuleb juurde. Enne laeva väljumist tuleb mingi laeval töötav asjamees ja püüab kõiki päästepaatidest välja ajada. Küsimus, et “Kuhu minna?” jääb vastuseta. Ta näeb ise ka, et allpool ei ole ruumi. Lahendus on see, et osa ronib siiski alla ja väiksem osa ei lahku vabatahtlikult ning istub lihtsalt paadi põrandale, et kõrvalt vaadates välja ei paistaks. Külje alla leiab paar poolikut päästevesti, et oleks natukenegi pehmem. Laev hakkab lõpuks liikuma.

Päästepaadi alused ja kõik muud horisontaalsed pinnad on tihedalt rahvast ja nende pagasit täis.

 

Manifesti järgi pidi olema laeval peaaegu 600 reisijat. Vähehaaval läheb pimedamaks ja jahedamaks. Hea, et jope ja magamiskott sai kaasa võetud.

Hommikul möödub laev Abu Simbelist.

Wadi Halfa hakkab lähenema. Mis tähendab, et enamus rahvast koguneb laeva ühele poole. Peaasi, et ümber ei lähe – aga kergelt viltu vajub küll.

Ja video ka.

Ja ongi Sudaan. Aafrika pindalalt suurim riik, mis jaguneb referendumi tulemusena kaheks iseseisvaks riigiks. Sudaaniks ja Lõuna-Sudaaniks.

Sudaan – Khartoum – Blue Nile Sailing Club

64. päev
10-03-2011 Õhtu
Khartoumi kesklinn – sõiduvaba päev
Reisi algusest 11781 km

Õhtu – päev otsa on õnneks olnud selline mõnus jahe tuul, nii et kuumus ei taha ära tappa. Kell on 21.00
Aga õhus lendab peenikest tolmu ja kõik kohad on seda täis.

Blue Nile Sailing Club – Khartoumi kesklinnas asuv kämping. Vahetasin eile asukohta ja seda mitmel põhjusel. Et ära näha ka see rohkem teada-tuntud koht. Ja et võib-olla kohtab kedagi, kes liigub mööda idarannikut üles või alla ja kellega saaks infot vahetada teeolude ja üldise poliitilise olukorra kohta. Ja tavaliselt ikka keegi soovitab mingit eriti huvitavat kohta, või siis mainib, et mõni koht ei tasu külastamist või mõni tee ei ole praegu läbitav.

Sest kuna järgmine riik on Etioopia, siis on just paras aeg koguda värskemat infot. Üldiselt on Etioopiaga nii, et kuna viisareeglid muutusid eelmise aasta suvel selliselt, et viisa tuleb taotleda om elukoha järgses saatkonnas. See tähendab, et Cape-Cairo marsruudil ei tasu enam arvestada Keenia ja Sudaaniga, et küll sealt naaberriigist ikka saab. Ja Eesti kodanikud saavad  viisa Stockholmist. Kohale minnes läks 25 minutit aega ja viisakleeps oligi passis. Kehtiv kuni 31.märtsini käesoleval aastal, nii et aega tundus küllaga olevat.

Aga tänu igasugustele viivitustele on praegu nii, et see 31. märts läheneb suure kiirusega, nii et valida tuleb 3 võimaluse vahel. Kõige lihtsam on hakata paari päeva pärast liikuma Etioopia poole ja vaadata seal kuni 31 märtsini ringi. Et ei mingit lisavormistust. Teine võimalus on pikendada viisat kohapeal ja olla seal kuni märtsi lõpuni ja edasi niikaua, kuni lubatakse. Ja kolmas variant on minna siin Khartoumis saatkonda, ja üritada siin pikendada. Sest Sudaan on niivõrd suur ja külalislahke maa, et siin võiks olla kauem. Sest viisa on välja antud kaheks kuuks, auto siinolek pole millegagi piiratud ja autokindlustuse kohta öeldi piiril, et carnet on ju kindlustus! Nojah, kuidas nüüd võtta. Nende jaoks on see jah kindlustunne, et ma oma liikuriga siit ära lähen, mitte aga ei täienda kohalikku taksoparki.

Enne reisi kokkukogutud info põhjal leidsin, et teoreetiliselt peaks kehtima Süürias, Jordaanias, Egiptuses ja Sudaanis üks kindlustus, s.o. Orange Card System, aga tegelikult vaadati piiril väga mõistmatu näoga otsa, kui üritasin just seda Orange Cardi kindlustust saada. Ja ega siin polegi mõtet kellegi käest mingit kindlustuseraha küsida.

Ja Etioopiasse Sudaani poolt sisenedes on vaja veel ühte ametlikku paberit – et Adddis Abebas asuv kohalik saatkond kinnitab, et ma oma sõidukit Etioopias maha ei müü ja lahkun ilusasti riigist koos autoga. Kohaliku Eesti saatkonna puudumise tõttu sai kõigepealt mindud Khartoumis asuvasse Saksa saatkonda, et äkki saab sealt kohe vajaliku paberi, aga saatkonnas öeldi, et selle paberi taotlemine käib läbi Etioopias asuva Saksa saatkonna kodulehe. Pärast mõningat meilivahetust oli vajalik paber 2 päevaga olemas. Millegipärast on seda kirja vaja just Sudaani poolt Etioopiasse sisenedes, lõuna poolt Keeniast tulles või siis Djiboutist riiki saabudes seda ei küsita.

Üldiselt ongi siinkandis liikudes vaja arvestada kohaliku “aafrika ajaga” ja reeglitega. Ja väga palju ette planeerida ja eriti veel kuupäevaliselt ei ole mingit mõtet. Sest kõik võib muutuda päevade jooksul, nagu näiteks Egiptuses. Selle viimase kahe kuuga on olukord Põhja-Aafrikas kardinaalselt muutunud ja ega allpool on samuti muudatused vähehaaval tulemas.

Telefonisidest – AirBaltic Card – vastuvõetud kõned on Sudaanis tasuta, nagu nad olid ka Egiptuses, Jordaanias, Türgis ja muudes reisi jooksul läbitud riikides. Ainuke riik, kus vastuvõetud kõne eest tuli maksta 0.30 eurosenti minuti eest, oli Süüria.
See hinnakiri on hea näide, millised saavad olla roamingu hinnad.

Mobiilse interneti võimalustest:
Sudaanis on võimalik kasutada 3G ja mõnes kohas (loe: Khartoumi kesklinnas) isegi 3,5G internetti. Omale ostsin teenusepakkuja Zain ettemaksuga kaardi, mida saan kasutada USB modemiga (Tele2-st ostetud HUAWEI 1752).

Tulemuseks on nüüd üks mahukam klipp YouTubes

Rahavahetus Egiptusest lahkudes:

Aswani sadamas selgus, et igaks juhuks oleks vaja vahetada omale Sudaani raha. Nii et tagasi läbi piirikontrolli ja tolli ja passikontrolli sadamaesisele platsile.

Need 3 rohelist kasti ongi kohaliku valuutavahetuse letiks

Kasti peale kirjutatakse kurss, siis kaubeldakse, esialgne kurss tõmmatakse maha ja tehakse uus pakkumine ja arvestus

Seejärel hakatakse raha lugema, veerandi telliskivi suurused pakid otsitakse välja….

Midagi sai videosse ka

Sudaan - Khartoum 2

Khartoum autoaknast foori taga rohelist tuld oodates.

Pikemat ei õnnestunud üles laadida.

Sudaan - Khartoum

62 päev
08-03-2011 Õhtu
Sudaan, Khartoum, National Camping
Reisi algusest 11739 km
10 internetivabat päeva. Mis tähendab, et kirja on panemata Aswan – Wadi Halfa laeva muljed ja kõrbes ööbimised enne pealinna jõudmist.
Laeva on muidugi raske unustada. Kui on ikka peaaegu 600 inimest pardal ja astumise ning istumise ruumi ei ole, siis seda saab pikka aega meenutada. Õnneks oli veidi ruumi päästepaadis, kus saigi öö rahulikult mööda saata. Seda sõna “rahulikult” ei saa muidugi sõna-sõnalt võtta, sest pidevalt üritas keegi veel üles paati ronida ja omale magamiskohta leida, kuna allpool oli kõik igasuguseid kaste, kohvreid ja nende vahel magavaid reisijaid täis. Hea, et magamiskott ja soe jope sai autost kaasa võetud, sest öösel läheb siin suhteliselt jahedaks. Mis sest, et on kõrb kahel pool Niiluse jõge, või täpsemalt – Nasseri järve.  Ja peale peale keskööd üks paatironija sirutas oma käe hoopis minu potaste järele – pärast mõningat hääletõstmist jäi jalanõude omanikuvahetus õnneks toimumata.


Hommikul möödus laev Abu Simbelist.

Vastastikune pildistamine

ja poseerimine

Sudaan – Wadi Halfa – teemaja.


Ja lõpuks, 2 päeva hiljem saabus pargas, mille peal olid autod. Täpsemalt siis 3 autot ja 1 mootorratas ja lugematul hulgal muid kaste. Pargas pidi liikuma ainult päeval, sest tal ei olevat navigatsiooniseadmeid ööse liikumiseks.
 
Seniajani oli hea võimalus kasutada kohalikku transporti -  õhurikas ja odav.


See pilt on tehtud Wadi Halfa turul. Lõpuks ometi õnnestus leida koht, kust osta niiti ja nõela. Aga pärast pildistamist astus juurde keegi meesterahvas, kes soovis näha pildistamise luba. Lühidalt öeldes (kirjutades) tuli minna kohalikku turismikeskusesse, täita vastav blankett (mida on veel plaanis pildistada) ja selle järel kinnitati pildistamisluba. Pildiga ja puha. Hind 26 SGP.
------------------------------------------------
Aga muljete kirjapanek siin Khartoumis ei taha kuidagi õnnestuda. Sest peatuspaigaks oli üldiselt võimalus valida 2 koha vahel – Blue Nile Sailing Club, mis on rohkem tuntum ja autoga reisijate põhiline peatupaik, ning teiseks on National Camping, kus peatub kohalik rahvas. Ja valik langes kõigepealt teise kasuks, sest see pidi puhtam ja vaiksem olema.
Vaikusest polnud eriti mõtet rääkida, sest kämpingus oli peaaegu sadakond inimest. Kõigepealt tulid kohalikud noored ise valgest mehest ja tema bussist mobiiliga pilte tegema, ja asi lõppes sellega, et sooviti enda pildistamist. Ja rahvast tuli aina juurde.
Jääb üle ainult kinnitada, et sudaanlaste külalislahkus ja sõbralikkus on tõepoolest legendaarne.
Mõningad pildid:

Laeva- ja kõrbejutt jääb järgmise posti jaoks.