Etioopia 2

83. päev
29-03-2011 
Etioopia, Addis Abeba 
Reisi algusest  14648 km

Jälle tagasi tsivilisatsioonis. Niivõrd kuivõrd. Viimased 10 päeva oli asi tsivilisatsioonist üpris kaugel. Sest pärast Gondarit läks asi vahepeal üpris huvitavaks. Simieni rahvuspark ja mäed, suured ahvikarjad, kaljukirikud, kuhu üles saab ainult köitega (ja alla saab siis, kui raha maksta) ja lapsed, kes karjuvad “money, money, money, gimme, gimme..”. Ning loobivad autot kividega, kui raha ei saa.  Mis oli tegelikult ette teada, aga oma silm on ikka kuningas. Ja selline teeremont, kus ootad vahepeal tund aega, kuni buldooseriga lükatakse sisse uus tee.

Seekordne post on kahjuks ilma piltideta, sest pilte üles laadida ei õnnestu. Videode peale ei suuda mõeldagi. Blogi uuendamine toimub meili teel ja pildid ning ülejäänud muljed tulevad niipea, kui leiab korralikuma ühenduse.

Peatuspaigaks siin Addis Abebas on Wims Holland House, pidi olema ainus kämpingu moodi peatuspaik kesklinnas. Aga andis teist alles otsida, mis sest, et koordinaadid olemas.  Raudteejaama kõrval väike tänav, aga teel oli mingi 2 meetri kõrgune tõkkepuu, ja lukus. Madalad autos saavad alt läbi sõita, aga mul ju see katuseraam. Mis tähendas, et pargid auto tõkkepuu juurde, paned liikluse seisma ja hakkad otsima asjameest, kelle käes on värava võti. Ning kes on leitav 100 m kauguselt.

Tegelikult oligi vaja siia jõuda paar päeva enne kuu lõppu, sest Etioopia viisa vajab pikendamist.

Viisat pikendama läksin jalgsi, mis see 1,5 km ikka on. Ja pole vaja hakata parkimiskohta otsima. Ning foorumijuttude järgi pidi seal üksjagu aega minema. Nii et raamat seljakotti ja igaks juhuks läpakas ka. Raamatuks on Bradt Ethiopia, mahukam kui Lonely Planet.  Ja läpakas selleks, et äkki saab kuskilt neti jaoks sim kaardi osta, siis on hea kohe testida, et kas ja kuidas töötab.

Kesklinn on ikkagi kesklinn. Liiklus on nagu Tallinnas tavaliselt. Rahvast on muidugi palju, aga neid tüüpe, kes ligi ujuvad ja juttu püüavad alustada, oli seekord kuidagi vähe.  See jutu alustamine käibki nii, et kõigepealt käiakse järgi ja korrutatakse “Halo,halo,halo, mister, mister…”, ja pärast seda tuleb see tavaline küsimus “where are you going?”. Jne jne.

Immigratsiooniameti tundis kaugelt ära rahvamassi järgi. Suur hoonetekompleks. Ja värava juures lookles saba, mis oli vähemalt 200 meetrine, aga lähemalt uurides selgus, et see on kohalikele mingi muu tõendi jaoks. Ja huvitaval kombel olid eraldi väravad meeste ja naiste jaoks. Turvanõuete pärast, nagu kohe selgeks sai. Väravas otsiti seljakott läbi ja küsiti, et kas läptop või kaamera on olemas. Selgus, et nende arvates tuleb kott koos läpakaga väravasse koiule jätta. Lõpuks pärast pikemat vestlus lahenes olukord nii, et läpakas jäi väravasse hoiule ja minu andmed (nimi ja passi nr ja telefoni nr.) läksid kuskile raamatusse kirja ja mulle anti eraldi “Visitori” kaart. Ma saan veel kuidagi aru, et kaamerat ei tohi kaasa võtta, aga läpakas??.

Ja edasi sai mindud sisetunde järgi kõige suurema maja peauksest sisse, pass ja passi koopia näpus, ja seejärel kõige esimesest lahtisest uksest sisse, et mul on vaja viisat pikendada.  Selgus, et alustada tuleb hoopis teisest majast. Sellest teisest majast sai siis ühe blanketi – tavaline A4 lehekülg mõistlike lahtritega. Et vanaema nime ja sünnikohta pole vaja märkida vms.

Pärast täitmist selgus, et on vaja mitte ainult koopiat passi isikuandmetega lehest, vaid ka sellest lehest, kus on eelmine viisa. Kuna koopiad sai teha ainult väljaspool asutust, siis tuli uuesti minna läbi turvakontrolli välja. Õnneks oli maja esine täis rahavahetajaid ja muid suvalisi “abilisi”, kes juhatasid saja meetri kaugusel asuvasse putkasse, kus saigi vajalik koopia tehtud. Tagasi läbi turvakontrolli ilma sabas seismata. Edasi koopitega järgmisesse kohta. Igatahes oodata peaaegu polnudki vaja, sest ees oli igal pool maksimaalselt paar inimest.

See taotluse vastuvõtmine üllatas, sest siin vaadati aeglaselt läbi passi kõik leheküljed ja esitati palju küsimusi -  et kustkaudu ma tulin ja miks läbi Türgi, Süüria Jordaanis, Egiptuse, Sudaani? Ja et miks pole Poola Ungari ja muid EU templeid, kui sealtkaudu tuldud? Ja et kas ikka sellesama passiga?

Sai siis selgitatud, et on üks EU, ja selle sees liikudes pole ei templeid ega muud jama. Ja siis vaadati juba mitmendat korda korda Egiptuse ja Sudaani viisat, ja küsiti, et kas Eesti on araabiamaa. See tähendas, et tuli uuesti selgitada aeglaselt ja otsast peale, et Eesti ei ole araabiamaa, Eesti on EU ja et ainus tee siia autoga on läbi nende araabiamaade. Seejärel läks jutt auto peale, aga kuna olin igaks juhuks valmis pannud p***täie (peotäie – mis te siis mõtlesite!?) auto dokumente, siis alustasin auto hindamisakti näitamisest, sest selle peal oli auto pilt. Piisas. Toppisin sentimeetripaksuse kuhja dokumente seljakotti tagasi. Ja siis tuli veel selline küsimus – et miks sa ikka tahad viisat pikendada? Uuesti otsast peale, et jõudsin siia hiljem, kui planeeritud sest Egiptuses oli islamirevolutsioon ja nii edasi. Vist nüüd piisas, sest mingeid andmeid sisestati arvutisse ja seejärel saadeti järgmisesse ruumi, kus oli jutt lühike – tuli maksta 20 USD. Püüdsin ära sokutada kleepsuga parandatud kupüüri, aga ei õnnestunud. Taheti korralikku raha. Ja Birr ei sobinud ja Euro samuti mitte. Peale maksmist selgus järsku, et tänaseks ongi meelelahutus läbi ja homme samal ajal on teine vaatus ja siis saab passi koos viisaga kätte.

Ja tagasi läbi linna minnes juhtus selline lugu, et kõigepealt tuli külje alla üks laps mingeid salvrätikuid müüma, ja siis teisele poole teine ja ja veel paar tükki. Jutust, et seda kraami pole vaja, nad loomulikult aru ei tahtnud saada. Võiks ju mõelda, et näe kui tore, et kõik ei karjugi “money, money, money, gimme, gimme, gimme”, et mõned püüavad tööga raha teenida.

Ja pressisid täitsa külje vastu, kuni tundus, et nüüd hakatakse rahakotti taskust välja tirima. Mis õnneks ei õnnestu endalgi esimesel korral. Otsast said küll kinni ja püüdsid sikutada.  Pärast hääle tõstmist ja kätega vehkimist jooksid kähku eemale.

Sellest oli samuti reisijuhtides kirjutatud, et muidu on turvaline linn, aga taskuvargaid on palju. Ja muid petiseid samuti.

Lalibela turul toimus scam teemal – olen üliõpilane, osta mulle raamat. Enne oli ilus pikk jutt õppimisest ja seejärel kurvastati, et õppematerjal on kallis ja äkki ikka välismaalane ostab neile. Tuttav lugu, see on samuti reisijuhtides kirjas. Sest see raamat viiakse kohe poodi tagasi, et raha saada.

Ja Axumis oli selline olukord, et sai siis lastelt küsitud, et “why money”, ja vastus oli, et kõht on tühi ja kurva näoga näidati suu ja kõhu peale. Sai siis raha asemel leiba jagatud, mis aga kohe laiali loobiti, hea, et ise vastu pead ei saanud. Niipalju siis Etioopia näljast.

Pildid tulevad järgmises postis – siis kui leiab normaalsema netiühenduse.