Somaliland – Hargeisa Loyada teekond

109 päev
24-04-2011
Djibouti City
Reisi algusest 16262 km

Tee Somaalimaalt Djiboutini pidi olema kehv. Tagantjärele võib öelda, et see jutt ei vasta tõele, kuna vahepeal teed lihtsalt ei ole. On mingid rattarööpad, mis lähevad naaberriigi poole. Kahe riigi vaheline reisijatevedu toimub 4x4 LandCruiseritega ja kaubavedu suurte veoautodega. Ja kui saab läbi veoauto, siis peaks see vahemaa olema läbitav, sest täislastis veoautoga mööda liivaluiteid üldiselt ei sõideta.
Seega oli asi otsustatud. Esimene jupp teed pärast Hargeisat.






Kogemata Muumimaal…

Kuivad jõesängid

See on enne järjekordset jõesängi. Ja õnneks pole viimasel ajal vihma tulnud, sest muidu oleks siit läbisõit üpris problemaatiline.

Hea näide, miks ei tasu siinkandis pimedas sõita. Sest pärast on tükk tegemist, et autot sellisest pooleteisemeetrisest august kätte saada. Tavaliselt on selliste suuremate aukude ette asetatud mõned kivid või oksad.

See on nüüd jälle viisakam koht.

Veel üks näide, mis võib juhtuda pimedas. See “laubakas” toimus möödunud öösel. Kütuseveok ühelt poolt ja kahe riigi vaheline ühistransport teiselt poolt. Suurel masinal polnud praktiliselt midagi viga. Ja väiksema auto kohta öeldi nii, et pole midagi erilist, ja kuna mootrit oli võimalik pärast seda avariid käivitada, siis on see masin pärast väiksest remonti jälle sõidukorras. St liigub.

Siin polnud vaja pildistamiseks mingit luba küsida. Aitas ainult fotoaparaadi väljavõtmiseslt ja juhid soovisid ise, et nad kindlasti pildile jääks.


Kahe riigi vaheline kaubavedu käib selliste autodega.

Järjekordses peatupaigas.


Plaan oli leida enne pimeduse saabumist enam-vähem normaalne magamiskoht. See on ööbimiskoht kohaliku koolimaja ees. Õnneks oli puhkepäev.
Hommikul lubati lahkelt majas ja ümber maja pildistada. Selline on siis Somaalimaa väikese küla kool.

Ja klassiruumid, osa majas sees ja osa okstest ehitatud

Väljast.





Ja siis majas sees.

Kohalik õpetaja tahvli ees.

Hommikusöök – somaali leib.

Siiani oli tee täiesti sõidetav. Ja kui ei olnud, siis tee kõrval sai ikkagi edasi liikuda.

See on see moment, kus õnnestus liiva sisse kinni jääda. Suured autod olid sellised sügavad ja mitmekümne meetri pikkused jäljed sisse sõitnud.


Õnneks lahenes olukord nii, et Djibouti poolt saabus järjekordne kohalik ühistransport, ja ühiste jõudusega tõmmati buss suurest liivast välja. Mis tähendas seda, et nendes rööbastes edasi sõita ei ole mõtet, paarsada meetrit, ja siis on jälle kõht vastu maad. Ja piirini oli jäänud veel kümneid kilomeetreid kõrbe.
Edasi oli kaks võimalust, kas kohe loobuda ja pöörata ots ringi, sõita tagasi poolteist päeva ja peaaegu 200 km või siis jätkata, kuni on mingi võimalus edasi liikuda. Kuna siinkandis liivaluited puudusid, siis oli pärast rehvirõhu alandamist võimalik liivas sõita, peaasi oli mitte kiirust kaotada ja sõita olemasoleva tee kõrval.

Sellest järgnevast paarikümnest kilomeetrist rohkem pilte ei ole, polnud mingit tahtmist riskida seismajäämisega. Sest ega seda kohalikku transporti ka väga tihedalt ei liikunud. Paar-kolm autot ja siis jälle mitme tunnine vahe.

Järgmises asustatud punktis oli võimalik jaanalinnumuna osta. Ei ostnud, sest siis oleks pidanud kohe ära sööma, kaua ta selle kuumaga ikka seisab.
Ja hea uudis oli see, et kohalike juhtide sõnul oli kõige raskem teeosa seljataga. Halb asi aga see, et edasi läksid mitmed rajad ja kuna oli tugev tuul, siis tuiskas liiva, mis tegi selle edasiliikumise üpris vaevaliseks. Edasi polnud mõtet üksi liikuda, kui ikka õiget rada ei tea, siis tuleb sõita koos nendega, kes teavad. Liiga palju maad oli jäänud sõita. Õnnek leidus üks kohalik, kes siis sõitis oma autoga ees paarkümmend kilomeetrit kuni sellise kohani, kust läks edasi ainult üks tee.
  
Siin on tegemist järjekordse liivase jõesängiga, millest oli kümneid erinevaid rattajälgi ning lõpuks oli vaja kaldast üles saada. Kuna foto on tehtud ülevalt ja all liivas kedagi kinni ei istu, siis asi õnnestus. Edukalt.

Tankiroomikud

Ja tank ise. Õnneks oli tee korralik. Varasemaga võrreldes.

Piirilinn Loyada. Sellega oli see kõige raskem teelõik läbitud. Kui nüüd peaks seda teed veel korra sõitma, siis püüaks teha auto kergemaks, lihtsam liivas sõita.
Piiriületus läks kergelt. Korraks võeti välja mingi kviitungite raamat ja püüti mainida mingist maksmisest (väljumise maks 20 USD). Selline maks on küll olemas, aga see pidi kehtima lennukiga reisijatele. Andsin neile sisenemisel tollist saadud kirja originaali ja lisasin juurde, et ei mingit maksmist. Ja nii jäigi.
Kokku 11 päeva Somaalimaal jättis sellest riigist hea mulje, tasub kindlasti uuesti külastada. 
Djiboutist järgmises postis.