Djibouti – Lac Abbe

Reisi 121 päev.
06-05-2011
Kirjutatud Etioopias

Lac Abbe on Djibouti ja Etioopia piiril asuv soolajärv. Pidi olema ebamaise loodusega koht, sest seal on filmitud esimest “Ahvide Planeeti”.



Selline vaade oli kohapeal - foto on tehtud hommikul veidi pärast päikesetõusu.

Aga terve lugu ise algas nii: Plaan oli selline, et külastada Lac Abbed, ning seejärel sõita tagasi Etioopiasse.
Sest Djiboutist edasiliikumiseks palju muid võimalusi ei olegi. Eritrea maismaapiir pidi olema Djibouti ja Etioopia poolt suletud, nii et selle riigi külastamine jääb ära. Ja tagasi Somaaalimaale pole ka mõtet minna, sest ega sealt ka muudmoodi edasi ei saa, kui läbi Etioopia.

Hommikused pildid Djibouti Cityst



Kohalik ühistransport – mõni on ikka väga korralikult dekoreeritud. Mõnikord vaatad, kuidas enamus esiklaasist on kinni kleebitud ja mõtled, et kuidas juht sealt välja näeb.



Linna servas asuva kaubanduskeskuse ees tänavakohvikus.



Siin hakatakse kohe-varsti “qatti” müüma. Kui kaup ise Etioopiast kohale jõuab.



Arbuusilett.

Järgmine suurem asustatud punkt on Dikhil. Kuskilt siit peaks algama kõrvaltee, mis viib Lac Abbe järve juurde. Suure tee ääres on politsei kontrollpost, igaks juhuks pean kinni, et õiget teeotsa küsida. Hakkan autost välja tulema, aga politsei viipab, et sõida edasi. Ei sõida, kui juba infot vaja, siis on vaja. Kaart näppu ja suhtlema. Saan teada, et kuskilt tuleb vasakule keerata ja soovitatakse lähedalasuvat hotellist täpsemalt küsida. Ok, tagasi autosse ja hotelli juurde. Juba enne peatumist on keegi autoakna juures ja püüab näidata, kus suunas hotell asub, näen ise ka, et alla 10 meetri kaugusel, aga ikkagi püütakse teed juhatada.

Hotell näeb välja viisakas ja vastuvõtt on samuti ilus. Istume varjulise laua äärde, panen kaardi lauale ja püüan uurida, milline on kõige õigem tee Lac Abbe külastamiseks. Sest eelmine päev õnnestus osta väga korralik Djibouti topograafiline kaart mõõtkavas 1:200 000-le, ja selle järgi viib järveni hulgem erinevaid teid. Ning pole mingi tahtmist sõita 40 km mööda valet teed ja siis veelkord ja veelkord.



Kaart näeb ise välja selline. Vaadatakse huviga. Hoolimata keelebarjäärist saadakse aru, et soovime minna Lac Abbe-d vaatama. Pikapeale leitakse kaardilt üles järv ja meie praegune asukoht, Dikhil. Mida meile rõõmsalt näidatakse. Saan ise ka aru, et olin Dikhilis, nii et püüan juttu vajalikus suunas edasi juhtida. Hotelli töötajate arvates on meil loomulikult vaja giidi. “Meil” tähendab seda, et kaasas on Somaalimaal kohatud Zenja ja Kostja.

Püüan teada saada giiditeenuse hinda, esialgseks hinnaks öeldakse 10.000 Djibouti franki (40 EURi). Ja kui selle hinna peale saab vastatud kindel “no”, siis kukub hind kohe poole väiksemaks. Pakun välja 3.000, aga ei pidavat sobima.  Kuna aga kaart on korralik, siis on esialgne plaan sõita kohale ilma giidita, peaasi oleks õige tee teada saada. Selline, midamööda käib kohalik liiklus. Kaardil on aga mitmeid väikseid teid. Ja senised kogemused on õpetanud, et isegi kui tee on suurel Ida-Aafrika Michelini kaardil, et tähenda see seda, et see tee om sõidetav või et seda kasutatakse.

Aga tee juhatamist hakkab segama keelebarjäär. Djibouti on ikkagi endine prantsuse koloonia, ja inglise keele oskajaid on siin vähem, kui naaberriikides. Ilmub järekordne kodanik, kes leiab kaardilt pikapeale üles järve ja näitab kahe asustatud punkti peale, mis tuleb eelnevalt läbida. Midagi detailsemat teada saada ei õnnestu, kõigil on huvi giidiks olla. Võtame korraks aja maha. Kõrval lauas on prantslased lõunatamas, saame teada, et neil on samuti plaan minna järve äärde. Kuna otsest kutset nendega ühinemiseks ei tehta, siis ei hakka ennast teistele “kaela määrima”, peaks ikkagi ise kohale jõudma. Sätime ennant minema, giid püüab samuti autosse tulla. Küsin uuesti hinda, mis on üllatuseks jälle 10000 kohalikku raha, auto käivitamisel kukub hind 5000 peale, liikuma hakkamisel 3500 peale. Teenuse ost jääb seekord ära.



Tee on sõidetav, kohati liivane, aga ikkagi sõidetav.

Jõuame esimese asustatud punktini. Juba enne vehib keegi käega, et pidage kinni, püüan teed täpsustada, aga kohalikud selgitavad, et paar päeva tagasi oli vihma sadanud ja nüüd tuleb sõita veidi mingit muud teed kaudu ja loomulikult seda teab ainult giid ja et see jälle maksab. Asulasse sisse sõites selgub hoopis selline lugu, et tee lõpeb pärast asulat ära, on sõjaväeosa värav ja kogu lugu. Rahas, kes enne püüdis auto järele joosta, jõuab nüüd kohale. Proovin teada saada õiget teeotsa, kui edutult. Kõik püüavad korraga ja kõvasti rääkida. Sõna “Lac Abbe” peale püütakse autosse siseneda, edutult. Õiget teeotsa ei õnnestu leida. Inglise keele oskajat samuti. Olukord läheb huvitavamaks, sest keegi lükkab käe aknast sisse ja püüab istme tagant veepudelt välja kiskuda, seejärel paistab küljepeeglitest, et osa Noorte Giidide Klubi liikmeid üritab katusele ronida. Tundub, et jutust siin enam ei piisa, tulen välja, võtan meetrise sõrgkangi ja teen tiiru ümber auto.
Sellest aitab, vähemalt katus on nüüd puhas.

Arusaadav, igaüks püüab turistide pealt midagi teeninda, sest nende külast viib läbi tee Djibouti ühe suurima vaatamisväärsuse juurde, ja nüüd on üks auto just siin ilma saatjata. See on nüüd selline olukord, mille pärast tuleb mõnikord võtta see kohalik saatja või giid, mis sest, et ta peale kohaliku keele midagi ei räägi, vähemalt hoiab teisi rahanõudjaid eemal. Asi laheneb paari minuti pärast sellega, et saabub keegi, kes pursib veidi inglise keelt ning lubab meid tasuta järveni juhatada. Kuna muud väljapääsu ei tundu silmapiiril olevat, siis tuleb uus isehakanud teejuht peale võtta. Sõidame tema näidatud suunas, veidi aja pärast selgub et giidil on vaja kodust võtta veepudel ja peotäis qatti, seejärel läheb sõit edasi. Kui seda liivast rada teeks nimetada.  Pikapeale jõuame paremale pinnasele ja liigume õiges suunas. Teejuhi sõnul on ta selle küla ainus inglise keele oskaja ning ta on kunagi elanud järve ääres.

Kui nüüd püüaks kohalikust rahvast aru saada järgmise näite abil. Oletame, et Rakoja platsis maandub UFO  ja üritab teed küsida, et kuidas näiteks Toompeale minna, siis väga tõenäoliselt ka meie rahvas püüab peale saada ja ise teed juhatada ja kindlasti püüab mõni ennast sinna taldriku serva peale istuma seada. Ja kätt lahtisest luugist sisse toppida, et äkki jääb midagi huvitavat näppu.

         

Erinevas suunas minevate radade asemel on nüüd ees üks tee. Ja õnneks läheneb tagantpoolt tolmupilv, selle tekitanud liiklusvahend peatub ning selles on needsamad Dikhili hotellis kohatud prantslased koos oma teejuhiga. Mis tähendab, et liikumine on õiges suunas.



Kindlam tunne edasi liikuda.



Järvekallas kaugemalt.



Ja maapind.



See on õhtune vaade järvele.
Parim vaade pidi olema hommikul, päikesetõusul.





Vahepeal on hoopis selline maapind. Ilus ja roheline, sest siin-seal on kuumaveeallikad, ikkagi vulkaaniline piirkond. Ja mitte sooja- vaid tõelised keeva veega allikad. Isegi maapind on ümberringi kuum. Välisõhu temperatuurist ei hakka parem rääkima, hommikul kella 6 ajal peaaegu 40 kraadi.



Muliseb ja aurab. Pimedas pole mõtet ringi käia ega sõita.



Üldkokkuvõttes selline hästi ebamaine koht. Peaaegu asustamata, kuid selles kuumas piirkonnas elavad Afari hõimud.

Kuna kohalik teejuht esialgu mingit raha oma teenuse eest ei küsinud, siis otsustasime, et midagi tuleb talle selle päeva eest anda ning siis loovutasin talle oma Prantsuse-Inglise sõnaraamatu, ikkagi praktiline ja kasulik asi, ja et ta saaks oma sõnavara täiendada. Sest vaevalt, et ta ise sellist asja linna ostma läheb. Aga tema küsis lisaks pool ametlikust giiditeenistusest, s.o. siis 5000 kohalikku franki ning oli äärmiselt solvunud ja pahane, kui me talle ainult 2000 andsime. Ning sellest, et ta alguses lubas tasuta teed näidata, ei tahtnud ta midagi teada. Nii et peale üksikute erandite lõpeb asi ikka tavaliselt nii, et keegi sirutab käe välja ning soovib raha.

Tagasitee läks juba lihtsamalt.



Kohati oli veidi kivine, aga vähemalt täiesti sõidetav tee, kahe päeva jooksul ei kohanud sellel viimasel lõigul ühtegi muud liiklusvahendit.

Tagasi suurele teele ja edasi läks teekond Etioopia poole. Ja teeäärsetes söögikohtades sai maksta nii Djibouti frangiga kui ka Etioopia Birriga. Peaaegu kõik teel liikuvad suured veoautod olid Etioopia numbrimärkidega. Djibouti on ju Etioopia meresadamaks.

Djiboutist väljavormistamine läks ilma igasuguste probleemide ja lisaküsimusteta. Ja Etioopiasse sissevormistamine samuti, seekord ei mingit jama ei mootori ega kerenumbriga. Vist sellepärast, et piiril oli lõunaaeg ja keegi ei tahtnud selle kuumaga eriti rabeleda. Vahepeal näitas kraadiklaas peaaegu 48 kraadi.

Kuna Etioopia internet on samal tasemel, kui lahkudes, siis jäävad igasugused videode üleslaadimised paremaid päevi ootama.


Djibouti teekond kokkuvõtlikult.