Keenia – Nairobi

140 päev.
25-05-2011
Keenia, Nairobi

Moyale-Marsabit-Isiolo teekond – teine osa.

Marsabitis läks hollandlaste autohooldusega (sumbuti keevitamine ja rehviparandus) peaaegu pool päeva, nii et plaanime sellel päeval rohkem mitte edasi liikuda. Poole päevaga eriti kaugele ei jõua ja kindlam on sõita selliselt, et õhtuks jõuab järgmisesse asustatud punkti, see on siis Isiolosse. Ei pidavat olema väga turvaline piirkond öösel sõitmiseks.

Otsime üles kämpingu.



Koht üllatab heas mõttes. Külm vesi ja soe vesi, elekter, külmkapp Coca ja Spritega.



Öösel pildistamine – järjekordne katse.



Teekond jätkub järgmisel päeval.



Kõrb on järjekordselt asendunud savanniga.










Tee läks ikka vahepeal väga konarlikuks. Siin on loobutud teel sõitmisest -  liivas on mitmed rattajäljed.
Vahepeal saabki kiiremini edasi, kui sõita hoopis tee kõrval.
Ning lõpuks, pärast kolmepäevast teekonda algas asfalt.



Ekvaatoril. Edasine sõit jätkub lõunapoolkeral.



Paar kilomeetrit pärast ekvaatorit ilmub spidomeetrile selline ümmargune number.



Järjekordne ööbimiskoht. Isegi okaspuid on näha. Sääsed lendavad ringi ja püüavad öösel sääsevõrgu alla trügida. Mõnel isegi õnnestub.

Liigume Nairobi poole. Liiklus läheb tihedamaks. Politseid on teeääres rohkem, kui Etioopias. Aga kinni ei peeta, kui isegi kaugelt viibatakse, et pea kinni, siis lähemale jõudes näidatakse käega, et sõida edasi. 

Nairobi liiklus oli teistsugune, autosid on palju, Etioopiaga ei anna võrreldagi, kesklinna liiklus meenutab Kairo liiklust. Kämping asub linna teises servas.

Püüan jälgida GPS-i ja liiklust, ning avastan, et ohutult paremale keeramiseks tuleb sõidurida vahetada. Tagant tulevad autod ei taha vahele lasta. Pikapeale rea vahetamine õnnestub, seejärel peab auto kinni politseinik ja küsib juhiluba. Peatun peaaegu keset teed, sest tee ise on kitsavõitu. Tore lugu. Kuna juhiluba ja muud dokumendid on silma ja varaste eest ära pandud, siis hakkan luba välja otsima. Selja taga kasvab autode rivi. Politseinik istub autosse. Ulatan talle juhiloga, selle uue enne ärasõitu Eestist saadud juhiloa. Politseinik vaatab luba, paistab, et jääb rahule ja küsib kuhu ma sõidan. Näitan GPS-i peale ja teatan, et kämpingusse, tänava nime vastu pole ma huvi tundnud, sest koordinaadid on ju olemas. Politseinik jääb autosse ja näitab, et sõida edasi, ning selle peale teatab, et kuna ma ületasin pidevat joont, siis nüüd läheb trahvimiseks. Läheb hoopis vaidlemiseks, üritan viisakalt selgeks teha, et olen turist, saabusin alles 4 päeva tagasi Keeniasse ja vasakpoolne liiklus on veel hajumatu ja et ma tõepoolest ei näinud seda pidevat joont.

Ja tegelikult ka ma seda joont ei näinud ja kui oleksi mingi joon nähtaval, siis Aafrikas on mingi joon küll viimane asi, millele tähelepanu pöörata. Sest punase tulega sõidetakse ristmikule ja stopp märgi peale ei peatu samuti keegi.

Sõidan edasi, politseinik autos. Trahvimise jutt jätkub – "You have to pay….”. Kumbki jääb enda seisukoha juurde. Püüan jälgida liiklust ja samas enda õiguste eest seista. Politsei jälgib sõitu ja GPSi ja küsib, et kuidas ma niimoodi sõita saan? Vastan et muud võimalust ju pole, ma olen ju esimest korda siin linnas. Ja jätan targu mainimata, et ega see sõitmist ja orienteerumist lihtsamaks ei tee, kui keegi kogu aeg kõrval mingist trahvist kaagutab. Niigi suurlinn ja vasakpoolne liiklus. Juttu tulevad uued väljendid – “Traffic Court” (liikluskohus). Seda veel vaja. Jätan auto seisma ja ütlen, et nii tõepoolset sõita ei saa, lõpetame selle trahvi jutu ära ja siis sõidan edasi. Ja et kui suur see trahv siis on, kui seda ikka nii väga on vaja teha. Öeldakse 5000 Keenia šillingit (kohaliku kursi järgi veidi üle 41 Euro).  Teen näo, et ei saa summast aru ja küsin üle. Korratakse. Püüan teha nägu, et see on niivõrd absurdne summa ja jään vastureaktsiooni ootama. Vaikin. Küsitakse, et palju ma olen valmis maksma. Ma pole üldse valmis maksma selliste lollide väljamõeldiste eest, aga kuna mingi summa tuleb välja öelda, siis pakun, et see võiks olla 1000 KSHd (u 8 EURi). Pärast pikemat kauplemist jääb summaks 3000. Jutt liikluskohtust jätkub. Kuna soov on jama kaelast ära saada, siis küsin ,et kas seda saab kohe maksta? Saab, ikka saab, muidugi saab, kuskile helistatakse, loetakse ette juhiloapealt suure rikkuja nimi ja mainitakse, et tegemist on välismaalasega. Saan juhiloa enda kätte tagasi. Politseinik lahkub autost. Kuna vahepealse vaidlemise ajal jäid mitmest kohast ära keeramata, siis püüan uuesti leida optimaalsemat teed kämpinguni. Ja navigatsiooniseadme poolt välja pakutud teekond tuleb alati kriitilise pilguga üle vaadata, tundub et siin ühesuunalisel tänaval vastassuunas sõita ei saa.

Valin parema teekonna ja hakkan liikuma, püüan jälgida küljepeeglist hollandlasi, kellega koos oleks vaja see viimane etapp kämpinguni edukalt läbida. Lõpuks jõuame õigesse kohta. Korraks tundub, et siin linnas küll pikalt sõita ei taha, aga kui hiljem järele mõelda, siis selliseid olukordi võib ette tulla igas riigis.

Veel paar rahaküsimislugu.

Esimene Etioopiast. Sõidan külast läbi, ning automaadiga politseinik viipab, et pea kinni. Pean kinni, kerin akna alla, tervitan kohalikus keeles “Selano!”. Vastuseks tuleb üks sõna, “Money!?“. Et siis lühidalt ja konkreetselt. Vastan lühidalt ja konkreetselt, et “no money”, lükkan käigu sisse ja sõidan edasi. Lugu on lõppenud.

Eelmisel aastal Malis. Kohalike liikluseeskirjade järgi (mida ma pole muidugi kirjalikult näinud) on teel asuv punase-valgekirju mõlkis tünn võrdsustatud stoppmärgiga. Tünni mitteaustamine läks maksma 2000 CFA-d (4 EURi). Keset lauda seisis umbes kolmeliitrine purk rahaga. Peeti maha pikk-pikk loeng, et liikluseeskirjad kehtivad nii Euroopas kui ka Malis.

See päev rohkem linnas ei sõida. Järgmine päev on lühike sõit lähedal asuva kaubanduskeskuseni varusid täiendama ja tagasi. Edaspidi tulevad pikemad sõidud, aga püüan kesklinna ummikuid vältida. Eks aja jooksul harjub ära. Muud võimalust ju pole, ülejäänud riigid on siinkandis samuti vasakpoolse liiklusega.   

Lõppu vahelduseks hoopis sellised fotod.







Keenia teekond kaardil