20-05-2011
Nairobi, Keenia
Jungle Junction Camping
Keenias on vasakpoolne liiklus, õnneks polnud üleminek liiga järsk, sest juba alates Egiptusest oli võimalik vasakul sõitmist harjutada. Kui ikka vaja oli , siis sõideti ka kiirteel vastassuunavööndis, Kairost rääkimata.
Ja veel üks tähelepanek, et kui on plaanis Euroopast Lõuna-Aafrikasse või siis näiteks Namiibiast Hollandisse sõita, siis peamine on tahtmine see klassikaline Cape-Cairo teekond ette võtta, auto mark ja vanus ei ole eriti oluline. Mõned näited:
Volkswagen aastast 1970, 41 aastat vana. Namiibiast Hollandisse.
Ning Lidia ja Pleun Hollandist Citroeniga (1992) teel Hollandist Lõuna-Aafrikasse.
Enne ühist teekonda Nairobini, sest alates Keenia piirist pidi olema 300 kilomeetrit eriti kehva ja inimtühja teed ning kindlam on see tee läbida mitme sõidukiga.
Viimesed hetked Etioopiast:
Ja ka sellist pilti oli Addis Abebas näha, ja mitte just vähe. See foto on tehtud autoaknast foori taga rohelist tuld oodates. Tavaliselt ilmusid selliste pealesunnitud peatuste ajal autoakna juurde kerjused, kes siis järjekindlalt “money, money” nõudsid.
Vahemaa kuni Keenia piirini oli üle 700 km ja lootus oli see kahe päevaga läbida. See tähendab, et igal juhul oli vaja teise päeva õhtuks piiril olla, muidu oleks piiril oodata mitmesuguseid probleeme. Tegelikult oli muidugi võimalus minna veelkord immigratsiooniametisse ja taotleda omale neljas Etioopia viisa passi, aga kuidagi ei olnud tahtmist seda protseduuri veelkord ette võtta. Sest siis on veel üks kleeps passis ja tühjade lehtede arv väheneb niigi hirmuäratava kiirusega.
Tundub imelik kirjutada, et mingi 700 peale kulub üle ühe päeva, aga tegemist on ikkagi teise maailmaga, kus on kohati hoopis teistsugused teeolud. Alates sellest, et teel on sügavad augud ja lõpetades sellega, et kõik inimesed ja loomad jalutavad keset teed ning auto lähenedes ei kipu eest ära minema.
Pikapeale on selgeks saanud, et lehm ja kaamel lähevad signaali peale eest ära, aga kui teel on eesel, siis tuleb lihtsalt kõrvalt mööda sõita. Sest see loom ei liigu signaali peale mitte sentimeetritki. Mõnikord tiritakse kolme mehega teeäärde.
Siin on mingi jupp viisakamat teed, kus ei ole ei inimesi keset teed jalutamas ega ka koduloomi. Ümbrus läks järjest rohelisemaks ja puud tee ääres kõrgemaks.
Khatimüüja tee ääres.
Esimese päeva lõpuks oli läbitud peaaegu pool vahemaast, 360 km. Päeva lõpp tähendas seda, et sõita oli võimalik kuni kella kuueni õhtul, siis hakkas hämarduma ja tuli leida mingi ööbimiskoht.
Täpselt õigel ajal oli tee ääres Tourist Camping, ning pärast pikemat kauplemist oli parkimiskoht selleks ööks olemas. Ja dušš samuti koos sooja veega.
Tavaliselt tuleb enne üle küsida, et kas dušš on hinna sees, selle järel, et kas duššis on vesi ka ja siis, et kas praegu on ka vesi olemas ning lõpuks tuleb kõik kindluse mõttes üle vaadata ja kraani keerata, et näha, kas see vesi ikka tõesti olemas.
Edasi linna õhtusöögikohta otsima, sest kohaliku kämpingu menüü oli kohalikus amhariku keeles ja keegi ei kippunud eriti tõlkima. Linna pealt leitud söögikohas oli samuti ainult kohalikus keeles menüü, aga õnneks läks siin tõlkimisega lihtsamalt. Ja siis läks nii, et iga asja peale, mida tellisime, öeldi kõigepealt, et ok, kohe saab, ja seejärel tuldi poole minuti pärast köögist tagasi, et seda ikka praegu ei ole. Pärast kolmandat käiku ütlesime, et toogu siis seda, mis on. Ning pärast söömist ja maksmist läks terves linnas elekter ära, nii et tagasi minnes oli selge, et plätud ei ole mitte kõige õigem jalavari porises ja pimedas aafrika külas.
Õöbimiskohas töötas kohalik elektrigeneraator, nii et ümberringi käis rõõmus melu. Üritasime kohvi tellida, aga selle peale öeldi, et “no possible”, sama lugu oli ka teega. Nii et viimane aeg magama minna ja järgmiseks päevaks välja puhata.
Õnneks läks kella 9 ajal vool ära, kõik läks pimedaks nagu Aafrka öö ja vaikseks, nii et saigi rahulikult hommikuni magada.
Hommikul hakkasid silma hoopis sellised linnud. Ja selle minuti jooksul, kui jõudsin fotoka välja võtta, oli alles jäänud ainult üks, kes laskis ennast pildistada.
120 kilomeetrit enne piiri on kontrollpost. Toll. Passist ei piisa, küsitakse mingit tollipaberit, millist nimelt, jääb esialgu arusaamatuks. Edasi sõita samuti ei saa, nöör on ees ja automaatidega mehed tee ääres. Pikapeale selgub, et tahetakse näha seda paberit, mis täideti riiki sisenemisel ja kuhu läksid kirja arvutite ja fotokate seerianumbrid. Tähtis paber üles leitud, kontrollitakse ainult selle kehtivuseaega. Sobib, sõida edasi.
See viimane 120 kilomeetrit läheb eriti lihtsalt, sest asustus peaaegu puudub.
Piirilinn Moyale. Viimse 300 birri eest on plaanis tankida, sest Keenias on diisel tunduvalt kallim.
Teen müüjale selgeks, et soovin 300 birri eest diislit ja tundub, et ta saab aru. Arvutab midagi kalkulaatorga ja näitab hinda. Tankimine algab. Ja siis teen ise vea, annan tankla töötajale raha, enne kui tankimine on lõpetatud. Saan paaki 287,83 eest. Müüja püüab selgitada, et tablool on hind vale. Küsin 12 birri tagasi, ei taheta anda. Tuleb teine töötaja, midagi selgitatakse, rahapakid võetakse taskust, aga lõpuks jääb asi ikka samaks. Teen tabloost pilti, enne kui seis ära nullitakse ja püüan müüjast ka pilti teha, ei õnnestu. Pöörab selja ja liigub kaugemale. Pähe tuleb mõte, et kui saaks müüja ka pildile, siis prindiks pildid välja ja viiks politseisse, ikkagi korralik tõestusmaterjal.
Ja siis loobun, sest üldjuhul läheb iga sellise asjaajamisega omajagu aega, ja kell on juba 15 ja täna on vaja kindlasti Etioopiast minema saada. Ja see 12 birri on 50 eurosenti. Pole küll väga suur summa, aga kokkuvõttes meeldetuletus, et ära anna raha enne, kui paak täis ja kork peal.
Eks selle Aafrika tankimisega ongi nii, et kui ennast korraks lõdvaks lased, siis tehakse kohe ära.
Edasi läheb sõit piirini. Nagu ikka, kõigepealt sõidad niikaugele, kuni sõita annab ja mingi nöör või tõkkepuu on teepeal ees. Selge, edasi on juba teine riik. Vaatan ümberringi, et kus oleks kõige parem parkida.
Viibatakse, et pargi auto siia parklasse paari suure veoki kõrvale. Ja autost eemale minnes selgub, et see spetsiaalselt juhatatud on ikka väga vale koht. “Vale” selles mõttes, et keegi ei näe, kui auto kallal käiakse. “Õige” koht on tavaliselt peaaegu keset teed või siis selline, et kaugelt on kõik auto näppijad näha. Rahvast hakkab kogunema. Otsustame, et igasuguste vormistamiste ajal peab keegi olema pidevalt auto juures valves.
Etioopiast lahkumise vormistamine. Esiteks maalt lahkumise tempel. Esimene erariides ametnik vaatab passi, lehitseb seda pikalt, leiab lõpuks õige viisa ja küsib millegipärast, et kas ma soovin täna maalt lahkuda? Vastan, et jah, täna lõpeb viisa kehtivuseaeg. Vastus on vist õige. Pass visatakse kõrge kaarega järgmise ametniku lauale. Seejärel lähevad andmed kuskile kirja ja tuleb järgmine küsmus, et kas Etioopia ikka oli tore riik ja kas inimesed oli samuti toredad. Kuna plaanis on kindlasti sellest riigist lahkuda, siis saab vastus olla ainult selline, nagu oodatakse. Lõpuks ometi lüüakse tempel passi ja siin majas on protseduur lõppenud.
Veel on jäänud toll. Seal läheb kuidagi lihtsamalt. Vajalik tempel käes, soovib ametnik minna autot vaatama. Vaim on juba valmis, et algab järjekordne mootorinumbi otsimine, aga seekord piisab ametnikule kerenumbri võrdlemisest. See paber, kuhu pandi sisenemisel arvutite ja fotokate numbrid, võetakse ära ja viibatakse käega, et sõida. Seda ei saa lasta omale kaks korda öelda.
Keenia pool on vastuvõtt sõbralikum. Kõigepealt saab piiriületuse templi ja seejärel läheb auto vormistamiseks. Korraks vaadatakse küljeuksest sisse ja sellega on kontroll lõppenud.
Sõidame linna, püüan hoiduda vasakule, vastu tuleb üksikuid sõidukeid nii vasakult kui ka paremalt.
Peatume kohas, mis tundub olevat kesklinn, rahvas hakkab autode ümber kogunema. Aga suhtumine on erinev, püütakse pakkuda rahavahetust ja soovitatakse erinevaid ööbimiskohti.
Leiame ööbimiskoha kohaliku politseijaoskonna taga, turvalisemat kohta ei oska leida.
Mõned lapsed tulevad uudistama.
Ja ainult vaatavad ning püüavad rääkida veidi inglise keelt.
Hommikul peale esimese saja meetri läbimist selgub, et hollandlaste autol vajab üks rehv pumpamist.
Peatume ja otsin välja kompressori. Ja rahvast järjest koguneb ja koguneb, sest ega sellist vaatepilti iga päev näha ei saa. Toimub vastastikune pildistamine. Veidi aja pärast on rehvirõhk jälle normis ja teekond võib alata.
Loomakorjused. Mõnes riigis on neid rohkem ja mõnes vähem teele vedelema jäetud. Lihtsalt sõidetakse mööda.
Tee ümbrus on kohati rohelisem.
Isegi lagedat vett on näha.
Ja vee ümber kihab elu.
Edasi läheb jälle kuivemaks.
Esimese päevaga jõudis läbi sõita veidi üle 100 km.
Teise päeva hommik. Ees on järjekordne 100 km kõrbeteed.
Järgmine asustatud punkt on Marsabit. Kohalike sõnul peaksime sinna jõudma enne pimedat, kui me liigume sama edasi sama kiirusega ja stardime hommikul kella 6 ajal. Aga hommikul saab minema peale seitset, taevas lubab vihma. Juba mitu päeva lubab ja lubab, aga maani jõuavad üksikud piisad. Hea seegi. Lootus on kuiva jalaga läbi pääseda.
Vihmaga läheb sellise tee läbimine tunduvalt raskemaks. Ei taha mõeldagi, milline muda siin võib olla.
Ja tee on täis teravaid kive. Rehvid peavad vastu, sest BF Goodrich T/A rehvid lihtsalt peavad vastu pidama.
Kahel pool tee kõrval on kivikõrb – Chalbi Desert.
Paari tunni pärast jääb hollandlaste auto seisma – vibratsioon ja kivid on teinud oma töö – sumpa on peaaegu keskelt pooleks.
Tungraud ja kivid – turvalisus eelkõige, sest ainult tungraua peale ei tasu lootma jääda, kui on vaja auto alt teine pool sumbutit kätte saada. Järgnevalt on vaja midagi ette võtta esimese poolega, mis on otsapidi mootori küljes ja teine ots on vastu maad. Nöör ümber auto ja asi on selleks korraks lahendatud. Peaasi, et ei lohise vastu maad. Ja keevitada peaks saama järgmises asustatud punktis – Marsabitis.
Möödasõitvad autod peatuvad ja küsivad, et kas on abi vaja. Seekord mitte, saame ise oma jõududega sumbutaja ülessidumisega hakkama.
Järjekordne LandRover sõidab mööda, peatub ja keerab tagasi. Pakub oma abi, mida pole enam õnneks vaja, seejärel väljuvad autost mehed mikrofoni ja kaameraga. Keenia TV võttegrupp. Pooletunnise vestluse ja filmimise tulemuseks on 3-minutiline filmilõik legendaarse Marsabiti tee läbimisest.
Sõidame edasi.
Üksikud ümberkaudsed põõsad on tihedalt ümbritsetud loomadega. Palavust on piisavalt.
Kaugemal on näha selliseid sarvilisi.
Ja veel tuleb planeerimata lisapeatusi, sest teravad kivid lõhuvad hollandlastel ühe rehvi ja teine tahab samuti vahetamist, sest hakkab liiga kiiresti tühjenema. Õnneks on neil tahavararehvid olemas. Seejärel tuleb paar korda pingutada ümber auto olevat nööri, mis hoiab sumbutajat maast kõrgemal.
Pikapeale hakkab õhtu kätte jõudma.
Marsabitini on jäänud alla 10 kilomeetri. Ja tegelikult tuleks pimedas sõitmist vältida niipalju, kui võimalik, sest see kant ei pidavat olema väga turvaline. Liigume edasi kiirusega 10 – 15 km tunnis, veidi aja pärast seisab keset teed Toyota Landcruiser. Ümberringi on 6-8 meest.
Hollandlased peatuvad, vahetavad paar lauset ja sõidavad edasi. Sõidan lähemale – auto esimene ots on tungrauaga üles tõstetud ja esimene parempoolne ratas on kahtlaselt viltu. Šarniiri poldid on puruks läinud. Peatun ja küsin ,et kas on abi vaja. Sellistel kõrbeteedel on see elementaarne, et kui auto seisab, siis peatutakse küsitakse, et kas on abi vaja.
Lähen asja lähemalt uurima. Selge on see, et kõigepealt tuleb ratas alt ära saada. Toon autost oma rattavõtme ja saame 5 rattapolt 6-st probleemideta lahti. Kuues on salamutter. Vastavat võtit meestel ei ole. Otsin välja meisli ja haamri ning püüan salamutrit kuuekandiliseks raiuda. Pikapeale õnnestub, mõni haamrilöök läheb pimedas näpu pihta, aga lõpuks on ratas alt ära. Rohkem momendil teha ei õnnestu, meestel on plaanis Marsabitist mehaanik appi kutsuda. Püüavad kuhugi helistada, aga levi ei ole. Proovin oma Tele2 kaardiga telefoni, aga samuti levi ei ole.
Panen oma tööriistad kokku, üks meestest tuleb kaasa, ja sõit läheb edasi. Paari kilomeetri pärast on teel politsei kontrollpost, silma hakkab hollandlaste auto. Peatun ja otsustame siia ööbima jääda, ikkagi relvastatud valve kohapeal olemas. Õnneks läheneb ka Marsabiti poolt üks sõiduk ning kohalikud saavad edasi juba ise hakkama.
15 mai 2010
Hommikul on 5 kilomeetrit kivist teed Marsabiti asulani. Kõigepealt on vaja parandada rehvid ning seejärel leida töökoda, kes keevitaks sumbuti jälle kokku. Keset linna on bensiinijaam, loomulikult saab siin ka rehve parandada, vastavad kohalikud. Ja samuti saab lähedal töökojas keevitustöid teha. Rehvid paigatakse ja pumbatakse käsipumbaga täis. Ei mäletagi, millal ise viimati käsipumpa sai kasutatud.
Bensiinijaama meeste jutu järgi on veidi edasi garaaz, kus saab keevitustöid teha. Elu on õpetanud, et enne igasuguse töö või teenuse tellimist tuleb kokku leppida hind. Püüame hinda teada saada, pikapeale öeldakse, et teenus maksab 1000 KSHd (8,30 EURi).
Keegi kohalikest teatab, et see on väga kõrge hind ning juhatab oma tuttavate töökojani. Siin peaks saama sama töö ära teha poole odavamalt, et siis 4 EURiga. Ok. Sõidame töökoja juurde ja ootame. Kõrvalmajal on kuidagi tuttav nimi sildil.
Töötajad saabuvad. Kivide abil saab auto piisavalt kõrgele, et oleks piisavalt keevitamisruumi
Päikeseprillid ette, ja töö võib varsti alata.
Igasugused pistikud puuduvad. Juhtmed seotakse sõlme ja mingi kilejupp on isolatsiooniks. Hiljem saabub ka elekter ja keevitamine võib alata.
Pilte publikust
Lõpuks on töö tehtud ning hollandlaste auto on jälle sõidukorras.
Jätkub …
Posts
No comments:
Post a Comment