Jälle Etioopias

Reisi 125. päev
10-05-2011
Etioopia, Addis Ababa.

Djiboutist Etioopia pealinna viiv tee pidi olema riigi kõige paremas korras tee. Ja oligi. Kahe päevaga sai hakkama.



Maraboud tee ääres – või kui nüüd eriti täpseks minna siis Marabou Stork, Leptoptilos crumeniferus


Etioopia pealinnale lähemale jõudes läks loodus jälle mägisemaks. Ja mida kõrgemale, seda jahedamaks, nii et järsku oli sellest 40-st soojakraadist ja pilvitust taevast alles jäänud 16 kraadi ja vihmasadu. Linn on ju rohkem kui 2000 meetri kõrgusel, mõni ime, et siin teine kliima on.

Tegemist ootas hulk toimetusi. Tavaliselt ongi nii, et vahetevahel tuleb tegeleda olmeküsimustega. Alustades autost ja lõpetades pesupesemisega.

Kõigepealt oli vaja ära teha auto järjekordne õlivahetus ja osta uus aku. Mingi aja saab ühega ka hakkama, kui akut on vaja ainult käivitamiseks, aga tegelikult on sellele masinale ette nähtud kaks akut. See uus jääb selleks akuks, mille pealt seisuajal voolu võtta – kui on vaja näiteks läpakat kasutada või fotoaparaadi akut laadida. Või lihtsalt valgust saada.

Kogu see akumajandus on lahendatud selliselt, et 2 akut on ühendatud paralleelselt, seega peaksid olema identsed akud. Mõlemil akul on eraldi korralikud massilülitid, nii et saab valida, kumba sõidu- või seisuajal kasutada. Ja alati on seisuajal 1 aku välja lülitatud, et teise tühjenemisel oleks võimalik millegi pealt bussi käivitada.

Järgmine operatsioon oli õlivahetus. Selle saab ise kohapeal ära teha, sest siin on isegi koht olemas, et auto alla ligi pääseks. Kõigepealt seljakott selga ja linna õli ostma, sest jalgsi on huvitavam liikuda. Esimene jaam on OilLibya. Püüan olla poliitiliselt korrektne, jätan Gaddafi firmasse raha andmata, liigun edasi Totali jaama otsima. Lõpuks õli käes, tulen tagasi, aja auto kanali peale ja hakkan põhjakaitset maha keerama. Ei taha õnnestuda. Sellepärast, et vaja oleks korralikumaid tööriistu, aga teekonnal Djiboutist Addiseni on 1 tööriistakarp omanikku vahetanud. Teises kohas asuv teine kast on õnneks alles, aga seal olevatest riistadest selle kaitse mahakeeramiseks ei piisa. Ronin auto alt välja ja leian, et lihtsam on lasta kellelgi teisel see väike töö ära teha.

Panen autole hääled sisse ja sõidan esimesse bensiinijaama, sealt saan vastuse, et nemad ainult pesevad autosid, õlivahetuseks mingu ma sinna, kust õli ostsin. Sõidan kohale, küsin õlivahetuse võimalikkuse kohta, aga saan vastuse, et kuna on riigipüha, siis tulgu ma homme ja et siis hommikul tehakse õlivahetus ära. Ok, kui homme siis homme. Sõidan tagasi ööbimispaika. Selgub, et ka siin on võimalik leida erinevaid tööriistu ning õlivahetusprotsess algab uuesti. Ja seekord edukalt.

Poldid suures plaanis. Üle kivide sõitmisest on peal korralikud kulumisjäljed. Tagasi selliseid pole mõtet panna, kuluvad veel madalamaks ja ongi jama majas.



Kaitse ise enne ja pärast tagasipanekut.  Kergelt kriimuline kivide otsas sõitmisest.




See põhjakaitse sai paigaldatud eelmisel kevadel enne eelmist Aafrika reisi ning on kõige olulisem täiendus selle auto juures. Teeb küll auto veidi ( 2-3 cm madalamaks), aga see eest saab rahulikult üle kivide sõita.
Õlivahetus ise käib nii kähku, et polegi midagi kirjutada. Võtad alt korgi eest ära, lased vana õli ämbrisse, vahetad filtri, paned korgi tagasi, kallad uue õli sisse. Tehtud!!

Ja kuna altpoolt on kõik kuiv ja tolmune, siis on hea vaadata, et kas midagi kuskilt lekib. Ei leki. Õnneks.
Järgmisena sai ette võetud latt-tungraua ehk Hi-Lifti puhastus. Iseenesest väga vajalik tegevus, sest see abivahend peab olema ideaalses korras. Viimane kord sai kasutatud teekonnal Somaalimaalt Djiboutisse. Ja siis juhtuski, et auto üles tõstis küll, aga alla ei tahtnud nii lihtsalt tulla. Lõpuks muidugi sai alla. Eks see ongi nagu kassiga puu otsas, et üle saab aga alla mitte.



See on enne puhastamist.



Siin on asi lahtivõetuna.



Ja lõpuks on seade jälle ühes tükis. Ning testimisel töötab nii, nagu peab.

Ning edasi ootavad tegemist palju väikseid asju, mis kokku võtavad aega tunduvalt rohkem, kui esialgu tundub. Kontrollida üle tagavararehvid, et vajadusel oleks kõik korras. Jne.. jne.
Sorteerida fotod ja videod. Teha varukoopia välisele kõvakettale.

Aga aitab selleks korraks tehnilisest jutust.

Söögist, täpsemalt puuviljadest. Saadaval peaaegu igal pool. Ja hinnad on normaalsed:



Siin on kilo banaane ja kilo mangosid, banaanikilo maksis 6 birri (25 eurosenti) ja mangod 8 birri (33 eurosenti). Jätkub terveks päevaks ja jääb ülegi.

Muud söögikraami on odavam osta teeäärest, kui kauplusest. Ja lugu ongi selline, et kui ostmisel on seljakott seljas ja fotokas käes, siis on asjadel üks hind ja kui lähed ostma kaks kätt taskus ja plätud jalas, siis saab toidu kätte kohaliku hinnaga.

Ja lõpetuseks viisajuttu ka. Sest Etioopias on nüüd piisavalt oldud ja passi on aja jooksul kogunenud 3 Etioopia viisat (esimene Stockholmist, teine on kohpealne viisa pikendus ja kolmas Hargeisast) ja viimane viisa kehtib kuni 12 maini. Nii et viimane aeg allapoole Keeniasse liikuma hakata.

Esialgu oli plaanis saada Keenia viisa piirilt. Et peaks saama probleemideta ja kuuajaline viisa maksab 50 USD. Aga siin soovitati teha viisa kohapeal Keenia Saatkonnas, sest siis on vajalik tempel või kleeps olemas ja piiriületus läheb kiiremini, ning pidi olema odavam. Eile hommikul kohale minnes selgus, et turistiviisa maksab hoopis 25 USD ja kehtib 90 päeva. Vaja oli 1 passipilt ja kohapeal ankeet täita. Seinal kirjas oleva info järgi vaadatakse taotlused läbi 48 tunni jooksul, aga tegelikult läks protseduur kiiremini, öeldi, et tule järgmine päev peale lõunat passile järele ja lubatud ajaks oligi viisa olemas.



Nii et homme hommikul läheb Keenia poole sõiduks.