Twenty years from now you will be more disappointed by the things you didn't do than by the ones you did.
So throw off the bowlines, sail away from the safe harbor. Catch the trade winds in your sails. Explore. Dream. Discover. --- Mark Twain

Wednesday, November 23, 2011

Malaavi

Enne Tansaaniast Malaavi suunas lahkumist oli vaja korralikult tankida, sest Malaavis on juba pikemat aega kütusekriis, mis tähendab seda, et vahetevahel on kütust jaamades ja enamus aega ei ole.

Kui nüüd suurt Aafrika kaarti vaadata, siis Malaavi on väike riik, see tähendab, et Aafrika mastaabis väike, kuid ülevalt alla on mööda teid ikkagi üle 1000 kilomeetri, mis on numbrite järgi sama vahemaa, kui Tallinnas Varssavisse. Ja diislit on vaja selle 1000 km läbimiseks miinimum 100 liitrit pluss veel paarkümmend liitrit, sest vahepeal on jälle mägedes sõitmist ja igaks juhuks peab olema veel mingi tagavara.

m03road

Kaporo piiripunkt, Tansaania Malaavi piir. Tansaaniast väljavormistus oli tavaline, kõige suurem erinevus oli rahavahetajate rohkus juba ammu enne piiripunkti. Viimases bensiinijaamas on neid nii 5-6 ümber auto oma teenust pakkumas ning täpselt õiges kohas. Peale kütuse ostmist sain ära vahetada viimased Tansaania šillingid Malaavi kwatchade vastu. Isegi metallraha võeti vastu.



Riigist lahkumise vormistus oli kõik kokku vist maksimum 10 minutit, kui sedagi. Tempel tekkis passi ilma mingite küsimusteta. Ning auto väljavormistus oli samuti hetkeline. Kohe näha, kedagi ei huvitanud kus auto on ja mis autos on, kere ja mootorinumbritest rääkimata.

DSC02573


Tansaania – Malaavi piir läbi esiklaasi. Kahe riigi vahel on jõgi ja paarsada meetrit eikellegimaad. Kohalikud jalutavad muidugi vabalt mõlemas suunas. Kaugemalt paistab Malaavi piiripunkt. Siin käis asi sama kähku. Kõigepealt ilmus keegi ato kõrvale ja üritas mulle kohalikku kindlustust müüa, aga seepeale osutasin esiklaasile kleebitud Comesa kindlustuse koopiale, mis kirjade järgi kehtib ka Malaavis.

DSCN8451 

Isegi Egiptus ja Sudaan on kirjas, aga Egiptuse piiril ei tahtnud keegi Comesa teemal suhelda, kohapeal isegi ei küsitud, et millist kindlustust soovid, lihtsalt öeldi et nüüd tuleb maksta selline ja selline summa ja kogu lugu.
Peaasi, et Malaavi ja Sambia on kirjas.

Ning siin läks sama kiiresti, võib-olla ka sellepärast, et oli laupäev ja vist rohkem sellepärast, et eelmine päev alanud Mbeya rahutuste tõttu ei pääsenud suured autod liikuma. Tagantjärele internetist järgi vaadates selgus, et rahutused kestsid kokku 3 päeva, 1 hukkuni ja kümmekond vigastatut ning siis oli infokillu lõpus hea lause, et mingi 300 inimest on “vestlemiseks” kinni peetud.    

Eriliselt jäi meelde auto sissevormistus, andsin luugist oma carneti, vormis töötaja lahkus sõna lausumata kuskile taharuumi ning oli minuti pärast tagasi, carnet jälle näpus. Mõtlesin, et mis siis nüüd lahti on, aga tegelikult oli kõik juba tehtud, öeldi ainult, et "Welcome To Malawi".

Veel oli internetis juttu mingist teemaksust ja kohalikud rahavahetajad põhjendasid dollarite vahetamise vajadust samuti teemaksuga, aga piiri- ja tollitsoonist välja sõites piisas käega lehvitamisest ning kui ikka keegi otseselt ja põhjendatult raha ei nõua, siis ega ikka ise toppima ka ei lähe.
Üldiselt võib Malaavi kohta öelda, et ilus mägine riik.

DSC02712

Miljonivaade Malaavi järvele.

DSC02668

DSC02674

Elamud järvekaldal.

DSC02678

Vaade kämpingust järvele. Liiv oli tulikuum, õhutemperatuur oli samuti oma 40 kraadi. Aga ujumise kohta niipalju, et ka selles ilusas Aafrika järves pidi elama bilharzia. Selline väga väike parasiit, mis pidi pugema läbi nahapooride naha alla.

DSC02684
Klassifitseerimata külaline järveäärse kämpingu duširuumis. Ootas rahulikult seinal, kuni tõin kaamera.

DSC02700

DSC02697

DSC02706

DSC02718

Tomatikaupmees

DSC02717

DSC02723

Paarsada kilomeetrit allapoole sõidetud, hakkas silma diisliga kauplev tankla.

DSC02740

Ostsin peaaegu 20 liitrit, aga rohkem ei suutnud vaadata, kuidas numbid jooksevad ja summa järjest kasvab. Liitri hind on 360 Kwashat ehk siis 1,61 Eurot ametliku vahetuskursi järgi. Praeguse seisuga kõige kallim Aafrikast ostetud diisel.

Ja kui jaamadest otsa lõpeb, siis mustal turul pidi olema hinnaga 500 kwashat 1 liiter ehk siis 2,23 EUR. Norra ja Türgi saavad pika puuga ära. Ja see kütusekriis on ka liiklusest näha, sest autosid on ikka tõepoolest vähe.

DSC02745

Natuke udune see läbi esiklaasi tehtud pilt tuli, aga just niimoodi käib küttepuude vedu jalgrattaga. Mäest üles ratast lükatakse ja mäest alla läheb oma raskusega ning seda raskust paistab jätkuvat.

Peaasi, et pidurid vastu peavad, ei taha mõeldagi, mis juhtub jalgratturiga siis, kui sellist ratast enam peatada ei õnnestu. 

DSC02888

Söevedu.

DSC02784

DSC02760

Ja veel hakkas silma, et siin on olnud hiljuti suured metsatulekahjud, sest kohati olid terved mäeküljed paljaks põlenud.

DSC02795

Tee järgmisesse ööbimispaika, sest kui ikka päikeseloojanguni on vähem, kui 2 tundi ja pealinnani on maad 200 kilomeetrit, siis targem on hakata peatuspaika otsima. See tähendab, et sõidad, ja kui tee ääres on mingi kämpingule viitav silt, siis tuleb vaatama minna.

DSC02793

Suure tee ääres olev silt oli korralik, veidi kulunud, aga ikkagi selline, et läksin vaatama, milline see kämping siis on, mida nad reklaamivad. Esimesed kilomeetrid olid korralik kruusatee.

DSC02799

Ainult et edasi läks see tee järjest kitsamaks ja konarlikumaks.

DSC02802

Vähemalt teeviitade järgi oli õige tee.

DSC02835

Kämpinguplats. Varjuline.

DSC02836

Ning sooja vee jaoks tehti tuli ahju.

DSC02822

DSC02860

Mullivennad?!

DSC02865

See on juba Lilongwe, pealinn. Liiklus oli hõre, võrreldes teiste Ida-Aafrika pealinnadega, aga eks kütusekriis on teinud oma töö.

DSC02878


DSC02867

Lilongwe, Mabuja Camp.

Ning pikem peatus on selle jaoks, et saada passi Lõuna-Aafrika viisa. Kui ma siin kämpingus hakkasin LAVi viisast juttu tegema, siis vaadati veidi imelikult, sest enamuse riikide kodanikele ja ka enamuse EU riikide kodanikele on LAV viisavaba. Aga nagu juba mitmel korral mainitud, siis meie väljavalitute hulka ei kuulu. Eestlased kuuuluvad sellisesse gruppi, kes peavad omale viisat taotlema elukohajärgsest passijaoskonnast (ehk siis lähimast saatkonnast). Ja see lähim saatkond asub Helsinkis. Tore. Reaalselt peaks asi välja nägema nii, et kas siis sõidan ise või saadan passi mõne kullerfirmaga, kas siis DHLiga või UPSiga Helsinkisse ja pärast saadetakse pass tagasi. Igatahes ei taha omal nahal ja oma passiga katsetama hakata, et kas ja kui kiiresti selle passi tagasi saab.

Nii et võtsin hommikul oma passi, millele oli ilusasti Eesti keeles kirjutatud “Euroopa Liit, Eesti” ja läksin LAVi saatkonda asja uurima. Niipalju teadsin viisanõuete kohta, et tuleb tõestada piisavate rahaliste vahendite olemasolu, ja pidi sobima ka krediitkaardi koopia. Krediitkaarti mul muidugi pole ja pole kunagi olnudki, aga SEBi pildiga deebetkaart näeb ka sama hea välja, peal on reljeefsed numbrid ja VISA kiri on nurgal. Ja veel oli kaasas igaks juhuks SEBi ametlik kiri kontojäägi kohta. See oli paar aastat vana, aga kuna seal oli kirjas, et olen panga klient kõvasti üle kümne aasta, siis mõtlesin, et teen sellest koopia ja annan selle ka käiku, las olla rohkem pabereid.

Kaubanduskeskuses asuvas Western Unioni kontoris sain ainult pangakaardist koopia teha, siis öeldi, et paber on otsas ja mingu ma kuskile mujale koopiaid tegema. 
Saatkonnas. Saatkond ise asus seal, kus ta pidigi asuma nii aadressi kui ka GPSi koordinaatide järgi, mis oli iseenesest hea algus. Kõigepealt öeldi muidugi, et meie väljastame viisasid ainult Malaavi kodanikele või siis nendele välisriikide kodanikele, kes elavad ja töötavad Malaavis. Tegin nõutu näo pähe ja püüdsin ametnikule selgitada, kui väga on mul seda viisat vaja ja kas kuidagi ikka siit ei saa. Et sõidan autoga Eestist Lõuna-Aafrikasse jne jne. Klassikalist Kairo-Kaplinna teekonda. Tegelikult seda pikemat varianti Keila-Kairo-Kaplinn.

Igatahes jutt ja pangakaardi mustvalge koopia vist mõjus, sest seejärel palus ametnik veidi oodata, ja lubas ülemusega rääkida. Veidi aja pärast öeldi, et anna oma pass ja kas mu eelmine pass on ka kaasas, see, mis sai Eestist Burundisse reisides peaaegu täis. Tõin eelmise passi autost, andsin luugist sisse ja jäin ootama.
Veerand tunni pärast sain oma passid tagasi ning veel ühe A4 formaadis paberilehe, millel olid kirjas viisanõuded, ja öeldi, et kui saan kõik need dokumendid kokku ja muud asjad korda, siis saab ka viisa. Ankeet ja 1 passipilt polnud probleem. Seejärel oli vaja hotellibroneeringut ning tõestada rahaliste vahendite olemasolu. Ja maksta 8600 Malaavi Kwatsat (u. 30 Rurot)

Läksin kämpingusse tagasi ning teisipäeva õhtuks oli olemas nii hotellibroneering kui ka panga väljavõte, esialgu küll arvutis, aga lootus oli hommikul leida mingi interneti kohvik, kus on olemas nii töötav printer, kus on tahm ja paber ning arvuti, millel on töötavad USB pesad.

Igatahes järgmine päev andsin dokumendid uuesti saatkonda ning seejärel öeldi, et nad kas helistavad, kui neil on mingeid küsimusi ja helistagu ma ise ülehomme, see on siis reedel. Ning reedel öeldi telefonitsi, et kõik on ok, tulgu ma passile järgi.  

Ma ei oska öelda, kes selliste asjadega peaks tegelema, et me sellest eelviimasest kategooriast kuidagi väljavalitute hulka saaks. Mis sest, et me oleme EU liikmed. Hea veel, et ei öelda, et eestlased viisat ei saa ja punkt, et kohe mitte kuskilt ei saa. Sest keegi ei tea meid.

Vahepeal tuli pähe mõte, et ajaks kohe korraga Sambia viisa ka välja, aga kuna seda pidi saama ilma probleemideta piirilt, siis läkski teekond laupäeva hommikul edasi Sambia piiri poole. Aga sellest  juba järgmises postituses.

2 comments:

veigo said...

Paar aastat tagasi oli Sambia viisa piirilt 50 USD.

Tarmo said...

Praegu oli sama hind. 50 USD ühekordne viisa kolmeks kuuks. Väga lihtne ja probleemivaba piiriületus.