Sambia, Lusaka

310 päev.
Kirjutatud Sambias, Lusakas

Tegelikult võiks selle postituse pealkirjaks olla näiteks “Suhe elusloodusega”, sest elusat loodust on siin vist kordades rohkem kui euroopas.

Hulgem näiteid:
Olen autost u 100 meetri kaugusel ja järsku kuulen väga tuttavat signaali, oma auto signaali. Nojah, juhipoolne aken jäi pärani, ja keegi andis signaali. Teadagi, kes see keegi on. Igatahes see keegi, kes korraks astus signaalinupule, tuli kiiruga aknast jälle välja ja ronis katusele. Võtsin autost fotoka, ja keerasin akna niivõrd üles, et ahvid sealtvahelt sisse ei pääseks. Teen tiiru ümber auto, ja juba on külaline jälle akna kallal.



Antenni on suutnud samuti kõveraks väänata. Ahvidega ongi see jama, et nad on ühed suured vargad, söödavad asjad varastatakse sekundite jooksul ära, kui ise oled paar meetrit eemal ja mõnikord jäetakse midagi asemele.




Äraajamise peale roniti kõigepealt veidi kõrgemale.



Sellised hoiatavad sildid pole mitte naljapärast üles pandud. Ning elevantide pilt on samuti põhjusega, sest neile meeldib samuti seda kämpingut külastada. Ja nii oligi, õhtul, paar tundi peale päikeseloojangut oli järsku 6 elevanti mööda kämpingut ringi liikumas. Jalutasid, ragistasid oksadega, aga ei olnud agressiivsed. Tunni ajapärast kadusid pimedusse. Kohalike sõnul käivad nad ka lähedalasuvas külas ning lõhuvad mõnikord elamuid. Nende sõnul on elevandid ühed väga halvad loomad.

Ning seda mainiti kohe kämpingusse saabumisel, et ärge toitu välja ega telki jätke, elevantide pärast. Hea, et omal auto ümber midagi välja ei jäänud. Vähemalt nii ma arvasin, et ei jäänud, aga ikkagi oli plastmassist veekanister millegipärast paar meetrit eemal sellest kohast, kuhu ma ta jätsin, ühest otsast mõlkis ja plastmasskraan oli küljest ära. Esimene mõte oli vaadata, kas vett ikka peab ja mõlk kiiresti välja saada, hiljem tuli meelde, et oleks pidanud pilti ka tegema, aga eks järgmine kord.

Igatahes see kanister meeldib ka tigudele.



Ning peale suuremate loomade on ringi liikumas ja lendamas hulgem väiksemaid putukaid, kelle eksisteerimise põhieesmärk on vist kahejalgsete elu võimalikult põrguks muuta. Aga võib-olla on see koostöö kohalike kahejalgsetega, et siis ühed närivad enne naha auklikuks, siis on teistel hea seda nahka üle kõrvade tõmmata. Ei tea täpselt, aga mulje jääb küll selline. Mingite tundamatute putikate hammustuste tulemusena on vasakul jalal juba 4 hammustusjälge, täna panin teepuu õli peale, eks homme näeb, kas läheb paremaks.

Ning tänu alanud vihmaperioodile ja igapäev taevast allasadavale vihmale on sääski vähem, nii et igas olukorras on midagi positiivset.





Chipata – linn lääne Sambias



Veel üks pildike Chipatast. Teepeal ees on lamav politseinik ja just selle ees on valge kott mingi kaubaga, mis
kukkus maha paremalt mööduvalt veoautolt. Koorem oli laotud lahtiselt ja nii ta sealt maha pudenes.

Tavaliselt selliseid aafrikalikke momente jäädvustada ei õnnestu, sest kaamera on küll kõrvalistmel, aga sisselülitamine võtab ka mingi aja.



Sambia loodus, roheline ja kergelt mägine.



Teeäärest leiba ostmas. Ja paremal on juuksur.



The Great East Road. Chipatast viib väga korralik tee Lusakani.



Ning selline nägi välja eelmine tee. Old Great East Road. Kindlsati oleks olnud huvitav ja seiklusrikas sõita
siinkandis sel ajal, kui see tee oli veel uus ja igapäevases kasutuses.



Lusaka. Linna sissesõit.



Kesklinnas. Cairo Road. Lusakas on wikipedia andmetel 1,7 milj elanikku.



Et saaks kiiresti kõrvalmajja.

Esmamuljed Lusakast on igati positiivsed. Linn on puhas, vähemalt kesklinn. Kaubanduskeskused on suured, nagu Euroopas. Hinnad on muidugi ka vastavad. Liiklus on hõredavõitu.

Järgmine päev peale kohalejõudmist läksin kohe Zimbabwe saatkonda, et viisat saada. Sest nagu ikka, liigitab ka see riik külastajad kolme gruppi. Grupp A, kes saavad riiki viisata, Grupp B, kes saavad viisa piirilt ja grupp C, kes peavad taotlema viisa enne reisi.

Pole vaja väga pikalt mõelda, et millisesse gruppi Eesti kuulub, ning saatkonnast sain vastuse, et viisa saab siit küll, aga sellega läheb paar nädalat aega, sest taotlus ja muud lisadokumendid (hotellibroneering, passi pildiga lehe koopia ja Sambia viisa koopia) saadetakse pealinna Hararesse, ning sealt tuleb siis vastus. Igaks juhuks printisin välja ja näitasin neile paari fotot Lõuna-Sudaani Iseseisvuspäeva külalisteraamatust, kus on nii nende presidendi sissekanne



kui ka minu nimi


kuid sellest suurt abi ei olnud. Igatahes paberid ja raha (45 USD) võeti vastu ja öeldi, et tulge juba nädala pärast läbi, äkki on selleks ajaks vastus olemas.

Ja Zimbabwet vahele jätta ka ei taha, sest seal on Great Zimbabwe Ruins ja loomulikult Victoria juga ja üleüldse pidi olema omapärane ja lahe maa.  



Mõtlesin, et panen siia lõppu selle lõvikutsikatega pildi, aga kuna blogi ei tahtnud esimese paari korraga internetti minna ja vahepeal ilmus välja veel üks eluslooduse esindaja, siis sain ta seekord fotole ja siin ta on.