Tansaania - Kimani Falls

296.päev
Reisi algusest 31406 km
Kirjutatud Malawis.

Kimani Falls pidi välja nägema selline, nagu juuresoleval pildil. Sain Imre käest GPSi jaoks koordinaadid ja muid juhiseid.



Koht ise oli Sao Hillist 150 km edela poole, ja siis mingi kümmekond km sellist viisakalt öeldes vähemkäidavat teed. Nii et edasi-tagasi paras päevateekond. Et panen kõik asjad jälle auto peale tagasi ja teen sellise päevase proovisõidu, käin vaatan koha ära ja tulen siis veel üheks ööks tagasi, mis sest, et juba 2 nädalat teistel külas oldud.



Selle 150 kilomeetri peal oli vist 7-8 politsei kontrollposti, kes soovis näha tulekustutit jne. aga lõpuks jõudsin Kimani jõeni. Keeran enda arvates õigest kohast vasakule ning sõidan otse edasi, paarisaja meetri pärast jõuan koolimaja hoovi. Õnneks on tunnid juba ammu alanud, sest muidu oleks publikut silmapiirini. Keeran otsa ümber ja üritan õiget teeotsa leida, aga kõik rajad on sobivad ainult mootorrattaga läbimiseks. Küsin kohalikelt juhatust, pärast lühikest vestlust istub üks nendest autosse ja juhatab külamajade vahelt läbi. Tavaliselt soovivad teejuhid vaatamisväärsuseni kaasa sõita, aga seekord on teisiti. Küsimuse peale, et palju joani maad on, san vastuse, et 25 km. Ok, las olla, tegelikult peaks olema veidi üle 10 kilomeetri.



Suured kivid.



Ja kuivad jõesängid.



Vahepeal hoopis korralikumad teelõigud, aga mitte kauaks.



Võiks öelda, et peaaegu kohal, veel viimased paarsada meetrit parkimisplatsini. Juga on juba nähtaval.
See oli nüüd tavapärasest väga erinev joakülastus. Alates sellest, et keegi ei tahtnud kaasa tulla teed juhatama, kõik see 10 kilomeetrit oli täiesti inimtühi ning lõpetades sellega, et joa juures polnud samuti mitte kedagi. Ei pileti ega suveniirimüüjaid. Ju siis ei ole selline koht, kus tasub külastajaid passida.



Viimane rada polnud ette nähtud autosõiduks, kui tee on ikka poole meetri laiune, siis ei mõtet sinna neljarattalisega trügida.



Veel üks pilt okste vahelt. Joa ümber on kõik roheline, aga vett on vähevõitu.












Ja siis kiiresti suurele teele tagasi, sest taevas oli muutunud kahtlaselt tumesiniseks. Ikkagi vihmaperiood on algamas.



Kuskilt siit läks tagasitee üle kivide ja läbi kollase rohu.



Tansaania Rahvusmuuseumis oli väljapaneku hulgas puust jalgratas ja juures oli selgitus, et sellised jalgrattad on siiamaani mõnedes regioonides kasutusel. Ja olidki. See isend on küll ilma ketita, aga ikkagi täispuidust jalgratas.



Ohukolmnurk. Puuoksad teepeal asendavad ohukolmnurka, ning päris ohukolmnurk on politseile ettenäitamiseks. Tegelikult peab neid Tansaanias olema kaks ja nende olemasolu kontrollitakse. Palju õigem oleks hoopis matšeete või kirve olemasolu kontrollida, sest kuidas muidu neid oksi vajadusel raiuda. 




Siin on hiljuti toimunud kulupõletamine, igatahes bensiinijaam on alles.



Maanteeäärne Tansaania.




Ehedam Aafrika



Tee ülesmäge Kitulo platoole.



Hamsini na Saba Pass. Ehk rahvakeeles, nüüd läheb tee jälle allapoole. Kõrguste vahe on kilomeeter.



Edasi läks suur tee Mbeya poole.



Ainult et Mbeyasse ma ei jõudnudki. Sest enne Mbeyat jäi kummalisel kombel liiklus järjest hõredamaks ja vastutulev liiklus praktiliselt puudus. Mis oli iseenesest üllatav, kuna seda teed pidi toimub põhiline liiklus Tansaaniast nii Malawi kui ka Zambia suunas ja enne Mbeyat on suur teede ristumiskoht, kus siis tee hargneb.
Sõidan, ja siis vaatan, tee ääres seisab kaugusesse kaduv veoautode rivi. Ju siis on ees järjekordne veokite kaalumispunkt, arvan. Sõidan sellest rivist mööda ja hakkab silma, et teeäärsed bensiinijaamad on tihedalt suuri ja väikeseid autosid täis. Aga sõitvad autod puuduvad, suur kolme riigi vahelise peamaantee ristumispunkt ja liiklus puudub. Sisetunne ütles, et nüüd on midagi korrast ära, võtsin kiiruse aeglasemaks ja liikusin edasi.



See on ainus pilt, mis ma sealt tegin, sest mida kaugemale ma sõitsin, seda rohkem hakati kätega vehkima ja märku andma, et jää seisma. Edasi sõita sain seni, kuni kaugemalt paistis tuld ja suitsu ning mingid takistused olid teel.

Korraks arvasin, et mingi kütuseveok põleb, aga seekord oli hoopis teistsugune lugu. Jäin seisma, kohalikud olid kohe kobaras ümber auto ja mulle tehti selgeks et edasi sõita ei saa, sest käimas on kohalikud rahvarahutused, autorehvid põlevad keset teed, et keegi mööda ei saaks. Keegi ei tahtnud rahutuste põhjustest lähemalt rääkida, ainult et soovitati tagasi pöörata või siis tee kõrvale hotelli ootama minna. Liiklusseisak oli alanud juba reede hommikul ja lõppaega ei osanud keegi öelda.

Igatahes lõpuks läks nii, et üks kohalik elanik istus autosse ja juhatas mind mööda vaevalt läbitavaid kõrvalteid suurest ristmikust mööda Malawi suunas viiva tee peale. Ning sõidu ajal sain niipalju lisainfot rahutuste kohta, et tegemist on konfliktiga võimude ja kohalike väikeettevõtjate vahel, ja et võimudel on plaanis lammutada kõik teele lähemal kui 30 m olevad ehitused. Ja nüüd siis hakati seda lammutamist ellu viima ja omanikud alustasid protesti.

Tegelikult hakkas juba esimestel päevadel Tansaanias varem silma, et enamustel teeäärsetel majadel olid suured punase värviga ristid, mis tähistasid lammutamisele kuuluvaid objekte. Alguses arvasin, et lihtsalt graffiti, aga hiljem seletati asi ära.

Ning juba Malawi tee peal olles tundus tol momendil õigem sõita seekord otse Malawi suunas. Külastamata jäi nii Mbozi meteoriit kui ka Kalambo Falls. Sest nagu kohalikud õigesti ütlesid, et parem on sinna teetakistuste juurde mitte sõita, ühtegi sõidukit ei lasta läbi ja ega need rehvid seal ilmaasjata ei põle. Ning rahvamass ei käitu alati mõistlikult ja teisel pool Mbeyat pidi olema samuti tee kinni.



Ja lõpetuseks:

Kraan järjekordses ööbimiskohas.



Ma ei saanud alguses asjale pihta.  Kuidagi omapärane, sest vett tuli pärast vasakpoolse ehk siis tagumise kraani keeramist. Aga ega valge inimene ei suudagi vist Aafrikat lõpuni mõista.