LAV viisa pikendamine

358 päev.
Pretoria.

See Lõuna-Aafrika Vabariigi viisa pikendamise lugu on selline, mida ei taha oma teada jätta.  Kui mõned postitused on kategoorias “tehniline”, siis sellele postitusele sobiks kõige paremini kategooria “bürokraatia”.



Pretoria.


Tavaliselt (loe: paljudes riikides) on nii, et kui viisa väljastatakse, siis on sellel üldjuhul ajavahemik, mis ajast mis ajani viisa kehtib, ehk siis millise kuupäevani võib riiki siseneda. Ja siis on tavaliselt ära märgitud, kui kaua võib riigis viibida, et kas siis kuu aega või 90 päeva või mida iganes. Ainult et siin maailmajaos on selliseid riike, kus vaadatakse ja arvestatakse ainult seda kuupäeva, milleni võib riiki siseneda ja seda loetakse ka riigis viibimise viimaseks kuupäevaks.

Konkreetne näide ongi seesama LAV-i viisa. Jõudsin piirile 5.jaanuaril ning piiriületusel arvasin naiivselt, et nüüd saab riigis olla kas vähemalt 30 või isegi 90 päeva, nagu piiril määratakse. Aga ametnik leti taga keerutas passi näppude vahel, pidas kellegagi nõu, seejärel lõi passi ühe templi ja minu küsimuse peale, et kaua siin võib olla, tuli vastus, et kuni 31.jaanuarini ja kogu lugu. Teistkordne küsimine andis sama vastuse. Sõitsin minema kavatsusega hakata seda riigisviibimist pikendama, sest LAV on piisavalt suur riik, vaatamist on küllaga ja peale selle on muud tegemist ka. Muu tegemise alla oli planeeritud muude viisade taotlemine, Namiibia, Angoola ja Kongod. Ning niipalju oli varem teada,  et normaalse 30 päevase Angoola viisa saamine on väga problemaatiline ja ka 5 päevase transiitviisa saamine on piisavalt keeruline. 5-päevase viisaga on tehniliselt võimalik külla läbi Angoola sõita, see vahemaa on 2000 km ja teed pidid olema kohati sõidetavad, aga risk on piisavalt suur, sest kui midagi juhtub ja õigel ajal riigist minema ei saa, siis on trahv iga üle aja oldud päeva eest. Viisa nõuded on samuti bürokraatlikud alates sellest, et ankeet võib olla täidetud ainult musta pastakaga ja veel on vaja Angoolast küllakutset, mis on kinnitatud kohaliku politsei poolt ja seepeale faksitud Angoolas faksilt Angoola saatkonda. Viisataotluse läbivaatamise aeg pidavat olema tavaliselt 2 nädalat. Eks näe, selleni veel jõuab.

Namiibia viisa taotlemine pidi olema lihtsam, ja Kongode omad on hoopis omaette teema.
Hakkasin õhtul oma passis olevat LAV-i viisat ja piiriületustemplit lähemalt uurima, ja siis hakkas silma, et passi löödud templil oli expiry date märkimata. Lihtsalt tühi tempel. Ning see emplyment prohibited või allowed oli samuti täitmata.



Edasi tegin Krugeri kandis paaripäevase tiiru ja sõitsin seepeale Pretoriasse viisat pikendama. Leidsin üles õige asutuse, sest Pretorias on tänavatel nimed ja majadel on numbrid, edasi pärast tunni-pooleteise pikkust järjekordades seismist pääsesin õige ametniku jutule, kes kuulas mu jutu ära, võttis passi ja läks sellega taharuumi. 10 minuti pärast tuli tagasi, ning teatas, et mind on jäetud piiril sisse vormistamata ja arvutites ei ole riiki saabumise kohta ühtegi märget. Ning olukorra lahendus olevat see, et mul tuleb tagasi võita Svaasimaa-LAV piirile ja kõigepealt peavad ametnikud piiriületamise andmed arvutisse sisestama ja seejärel täidetakse see riigis viibimise tähtaja lahter. Mingisugune selgitamine, et see pole üldse minu viga, et nende ametnikud oma tööd lohakalt teevad, ei aidanud. Mingit juttu ei tahetud üldse kuulata, sest pidin olema riigis mitteametlikult ja nüüd tuleb mul see asi korda ajada.

Kell oli päeval vist kahe ajal, kui hakkasin tagasi sõitma. Pretoriast oli piirile mingi 440 km ning samal päeval sõitsin ära peaagu 270 km, siis hakkas juba hämarduma.

Järgmise päeva ennelõunal jõudsin piirile ja hakkasin olukorda selgitama, ainult et siis läks asi veel huvitavamaks. Nimel öeldi piiril, et kuna mul ei ole Svaasimaalt väljumise templit (mis tegelikult oli olemas, aga 5 päeva vana), siis ei saa nemad mind tagantjärele riiki vormistada. Ja lahendus pidavat olema see, et ma lähen tagasi Svaasimaale, võtan passi riiki sisenemise templi ja seejärel riigist lahkumise templi ning seejärel tulen LAV-i tagasi. Ning siis saavad nad mind ametlikult riiki vormistada ja andmed arvutisse kanda. Püüdsin küsida, et kas muud ja lihtsamat lahendust ei ole, kuid selle peale hakkas ametnik ärrituma ja seda pole küll vaja. Ning passi lisandus eelmise päeva kuupäevaga riigist lahkumise tempel.

Jätsin auto LAVi poolele ja jalutasin paarisaja meetri kaugusele Svaasimaale, veerand tunni jooksul suutsin Svaasimaa passikontrolli ametnikele selgitada, et miks on mul vaja riiki sisenemise  ja riigist lahkumise templit, ning seeärel sain vajalikud templid passi. Neid see asi väga ei üllatanud, ju ma siis polnud esimene, kes selliselt veerand tunniks riiki saabub. Ainult tavaliselt teevad niimoodi nende riikide kodanikud, kes saavad LAV-is olla viisavabalt 90 päeva. Korraks üle piiri ja lisandub veel 90 päeva. 



Läksin tagasi paarisaja meetri kaugusele LAVi, ning seejärel kanti mu piiriületus arvutisse, kuid passis olevale templile kirjutati ikkagi 31 jaanuar, sest viisa kehtivat just niikaua ja see tähendavat, et riigis võib olla sama kaua. Jäänud oli 21 päeva.

Hakkasin Pretoriasse tagasi sõitma ja olin järgmise päeva hommikul uuesti immigratsiooniametis järjekorras. Tund aega seismist, siis seletamist ja seejärel loeti ette viisa pikendamise nõuded, anti taotlusvorm ja nõuete nimekiri ning jutt oli selleks päevaks lõppenud.

Peale taotlusvormi ja passi koopiate oli vaja kas deponeerida lennupiletite summa või esitada lennupiletid. Lisaks tuli tõestada rahaliste vahendite olemasolu, kas siis sularaha (cash) või panga väljavõte.



Järgmine käik riigiasutusse – alustuseks tund aega sabas seismist ning seejärel andsin luugist sisse korralikult täidetud taotlusvormi, passi esilehe ja viisalehe koopiad, pangaväljavõtte, kollapalviku vaktsineerimise koopia. Ametnik hakkas otsima lennupiletit, aga vastasin, et seda ei ole, kuna saabusin siia riiki oma autoga ja lahkun samuti. Selline vastus läks järjekordselt tavalistest raamidest välja, aga seejärel selgus, et sellised ülikeerukaid ja komplitseeritud juhtumisi lahendavad ülemused ning mind juhatati järgmisele korrusele. Nimi pandi kirja suurde kaustikusse ja öeldi, et nüüd tuleb oodata, kuni edasi kutsutakse. Ooteruumis oli vist oma 15 inimest, aga võib-olla ka rohkem. Vähemalt sai istuda.

Veel 2 ja pool tundi ootamist ning olingi vastava asjamehe kabinetis, kes võttis väga viisakalt vastu, kuulas ära põhjenduse, et miks mul pole lennupiletit, lisasin oma esitatavatele paberitele mitmeid auto kohta käivaid dokumente, carneti esilehe koopia, piiriületuse templiga koopia ning Aafrika kaardi, millele oli paksu sinise markeriga joonistatud praegune teekond.

Tundus, et nendest paberitest piisas. Ja sellest saadi samuti aru, et alla kolme nädala LAV-is olla on vähe. Ning viisa pikendamine pidi maksma 425 Randi ning see summa kirjutati taotluse nurgale.

Taotlusele kirjutati resolutsioon, kellelegi helistati ette ja siis pidin minema uuesti korrus allapoole. Korraks tundus juba, et asi hakkab lahenema. Ainult et kuna ma olin enne ametnike poolt üleskorrusele juhatatud, siis niisama alla minna ei lubatud, vaid tuli minna eraldi trepist alla, majast välja ja siis jälle peauksest sisse ning seejärel uuesti taotluste luugi juurde järjekorda.

Veel tund aega, ja uus ametnik luugi taga võttis paberid vastu, hakkas seejärel otsima lennupiletit ning teatas, et nüüd tuleb maksta 7000 randi deposiiti, kuna lennuki pileteid ei ole. Ütlesin, et ülemus ju helistas alla, aga see ülemuse juures käimine ei lugenud midagi, see tähendavat ainult seda, et pabereid pikendadakse, kui see 7000 ja 425 on makstud. Ja et 7000 pidavat hiljem tagasi saama. Tagasi?? Olukord hakkas juba vähehaaval Kongost väljasaamist meenutama, sest seal oli sama lugu, et iga asjamees teeb omad seadused ja nimetab summad ja kellegi teise ütlemist ega pabereid ei aktsepteerita.

Tänasin kõike ja tulin tulema. Igal asjal on olemas mingi piir. Kuna tööpäev oli selle aja jooksul läbi saanud, siis ei pääsenud ka tagasi ülemuste juurde ja sinna ei pidavatki ise saama, vaid ainult siis, kui suunatakse.

Kokkuvõtteks - kui ikka üks ametnik räägib ühte juttu ja teine teist ja igaüks on suur ülemus ja jutt on teemal, et midagi saab tagasi, siis nii naiivne olla ja seda kõike uskuda võib ainult see, kes on esimest või teist korda Aafrikas. Aga LAV on mul 26-s Aafrika riik viimase kahe aasta jooksul. Aja jooksul saab kirjutamata seadustele pihta.

Vahelduseks positiivne lugu Namiibia viisa taotlemisest. Ankeet, 2 fotot ja seejärel tuli sõita kesklinna viisatasu panka maksma ning kviitungiga tagasi jõudes oli Namiibia viisa juba passis. Ka nii saab asju ajada.

Infoks: Namiibia on viisavaba alljärgnevate riikide kodanikele:
Angola, Armenia, Australia, Austria, Azerbaijan, Belarus, Belgium, Botswana, Brazil, Canada, Cuba, Denmark, Finland, France, Georgia, Germany, Hong Kong, Iceland, Ireland, Italy, Japan, Kazakhstan, Kenya, Kyrgyzstan, Lesotho, Lichtenstein, Luxenmbourg, Macau SAR, Malawi, Malaysia, Mauritius, Moldova, Mozambique, Netherlands, New Zealand, Norway, Portugal, Russia, Singapore, South Africa, Spain, Swaziland, Sweden, Switzerland, Tanzania, Turkmenistan, Ukraine, United Kingdom, United States of America, Uzbekistan, Zambia, Zimbabwe.

Lõuna-Aafrika Vabariigi kohta ma ei hakka siia nimekirja panema.

Kokkuvõtteks: reaalne elu näitab seda, et ehkki me oleme varsti juba 8 aastat EU liige, kehtivad erinevate EU riikide kodanike kohta erinevad nõuded.

Edasi juba jälle teemal “tehniline”.

Kui Svaasimaal Mazda teeninduses on sidur vahetatud ja auto pidi olema valmis väljasõiduks, siis istus töökoja meister autosse ja keeras süütevõtit. Ja selle asemel, et poolest pöördest käima minna, nagu auto on kogu aeg käivitunud, tuli veel mitu korda starterit anda. Kütusefilter oli tühi, teatati. ?!? Huvitav, kuidas see kütusefilter heast peast ühe ööpäeva jooksult tühjaks saab, aga ei hakanud vaidlema. Loomulikult on olemas võimalus, et kuskilt kütusefiltrite ühendusvoolikute vahelt hakkab mõnikord õhku vahele tulema, aga õhumulle on kohe näha tänu läbipaistvatele voolikutele.

Järgmine hommik oli sama lugu, mitte pool pööret, vaid peaaegu 10 sekundit, enne kui mootor käima läks. Ja õhumulle ei paistnud kuskilt. Järgmisena hakkasin kontrollima eelsüüdet, tester kätte ja et kas eelsüüteküünaldeni mingi pinge üldse jõuab. Ei midagi, seier ei liikunud kriipsugi. Hakkasin juba selle auto ainsat musta karpi kahtlustama, mis pole küll teab mis keeruline, sest selle sees asub eelsüüteküünalde relee, aga enne vaatasin igaks juhuks eelsüüteküünalde kaitset, ja seal see probleem oligi.

 

Neli kaitset, ja see kõige parempoolsem oligi aja jooksul lihtsalt katki läinud. Eks 25 aastat teeb oma töö. Järgmine hommik oli käivitus jälle poolest pöördest, nagu vanakooli diisel peabki käima minema.

Ja kardaaniristid jäeti samuti määrimata. Burundis käis ristide määrimine nii, et pandi kelluga tavotti väljapoole, nagu moosi saia peale.



Määrimiseks on muide eraldi nippel olemas.

Ja lõpetuseks mõned pildid Pretoria Loomaaiast





Jätkub …