.
463 päev,
Reisi algusest 52109 km,
Opowo.
Pilte viimase nädala teekonnalt. Üks täiesti tavaline müügipunkt väiksema tee ääres.
Vasakul kaugemal on müügilett, nööride otsas on turistidele määratud suveniirid. Paremal asuv telk on elamiseks.
Lapsed aitavad müügitööd teha ja lehvitavad suveniiridega tee ääres.
Kuna mul pole plaanis midagi osta, siis küsitakse vett või midagi söögipoolist. Annan ära oma saiavaru (pool pätsi),sest seda ma saan järgmisest asustatud punktist tagasi osta. Sama on ka veega. Siin pooleldi inimtühjas piirkonnas liikudes olen arvestanud enam-vähem piisavate varudega, millest on võimalik osa ära jagada.
Mõiste "joogivee piisav varu" on eri piirkondades suhteline, aga tavaliselt on see minimaalne puutumatu varu 10 liitrit ja siinkandis vähemalt 25 liitrit joogivett. Lisaks veel 20+15 liitrised kanistrid kohaliku veega, mida värskendan vastavalt võimalustele + veel 15 liitrine kämpingu duššikomplekt. Ja pudelivett müüakse vist kõigis kauplustes ja müügipunktides, nii nagu ka Coca-Colat. Coca on praktiliselt kõikjal. Teed ikka kaupluse külmiku lahti ja pika sobramise peale leiab paarisaja õllepudeli vahelt 2 jääkülma punast purki.
Herero naised ja nende rahvarõivad - Victoria aegsed pikad kleidid.
Siin üritatakse väiksemaid lapsi pildistamiseks ritta seada, aga see ei õnnestu ka pikema aja jooksul.
Ka siin küsitakse vett. Arusaadav, väljas oma 35 kraadi sooja.
Veel mõned jäädvustused Damarade külast:
Sepikojas.
Nii valmib aja jooksul oda.
Lauamäng - ilma lauata. Maas on augud ja aukudes kivid ja vaheldumisi käiakse, aga ausalt öeldes ma ei saanud reeglitele pihta. Tegelikult on see üks oluline mäng, sest küladevahelisi probleeme lahendasid külavanemad mängides, mitte võideldes.
Käsipuur.
Termiidipesa, kõrgust silmajärgi üle 3 meetri.
Mägine ja kergelt roheline Namiibia. Kaugemalt paistab tee ääes kohaliku kollase numbrimärgiga auto ja neli meest askeldab ümber masina. Võtan kiiruse maha, peatun auto kõrval ja küsin, et kas kõik on OK? Peaaegu ok, vastatakse, ainult et rehv on katki ja tungrauda oleks vaja.
Otsin oma tungraua välja ja kohalikud saavad auto üles tõsta ning rehvi vahetatud. Rehv on parasjagu kulunud ja auk rehvis on liiga suur, et seda kohapeal parandama hakata. Igatahes julged mehed, et ilma tungrauata ringi sõidavad.
Märk on olemas, ja mitte ainult üks, aga elevante pole kuskil näha. Vaatan kaugemalt, et lõpuks ometi on üks elevant tee ääres, haaran kaamera kõrvalistmelt ...
... ja siis, kui jõuan kaamera valmis seada, selgub, et elevandist on siin asi ikka üpris kaugel.
Sebrad.
Järgnevalt on teel tõkkepuu. Lipuvardas lehvib Namiibia lipp, juba nagu piiripunkt. Sõidan lähemale, aga mitte kedagi pole liikumas.
Pean kinni ja tulen autost välja, üks võimalus on hakata ise tõkkepuud üles kangutama, teine võimalus on otsida kedagi kõrvalasuvatest majadest, kes selle raske töö ära teeks.
See niinimetatud Namibian Red Line on veterinaarpiir, ja esimene küsimus on kaasasolevate lihatoodete kohta. Vastan ausalt ja otsekoheselt ametnikule silma vaadates, et lihatooteid ei ole ja sarnastest toodetest on autos 3 kanamuna. Kanamunasid näha ei taheta, kuskile kirja ei panda ja ära ei võeta, järjekordsesse kaustikusse läheb kirja auto number ja piiri ületavate isikute arv. Tõkkepuu avaneb ja pääsen läbi.
Selle piiri ajalugu on muidugi pikem lugu, aga lühidalt võib öelda, et piir loodi 1960-ndatel aastatel ja põhjuseks toodi suu-ja sõratõve leviku piiramine. Põhja poolt ei olnud lubatud tuua liha lõunapoolsetesse piirkondadesse, aga Lõunast üles võis küll. Ainult et lõunapiirkondades kuulus 75 % maast valgetele farmeritele, põhjas kasvatasid loomi kohalikud hõimud ja tegemist oli lihtsa konkurentsipiiranguga. Pikemalt wikipediast
Aga see piir on ikkagi rohkem, kui tavaline veterinaarpiir, sest ülalpool läheb elu järjest rohkem Aafrikaks kätte. Teedel on loomakarjad, teede äärest on kadunud okastraataiad, ja külasid on rohkem.
Aga teed on terves Namiibias kuidagi eriti tolmavad, ja seda ülipeenikest tolmu on kõikjal.
Armatuurlaud.
Tuleb järjest juurde. Igal õhtul läheb vähemalt veerand tundi, et suure tolmu tagant ruumist välja saaks.
Aga üldiselt suuremad on teed täiesti sõidetavad.
Ning väiksemad samuti.
Ja muidugi on tee ääres Himbad ja siin on esimesed pildid rahvariietes Himbadest.
Jätkub..
Sunday, April 29, 2012
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Tere, Tarmo!
Õpin Tartu Ülikoolis ajakirjandust ja otsin hetkel inimesi, kes oleksid nõus osalema grupiintervjuus ja rääkima natuke reisiblogimisest. Tegemist on koolitööga ja kuskil mujal kogutud andmeid ei avalikustata. Kas oleksid ühel mai õhtupoolikul nõus sellises intervjuus osalema? Kestvuseks on planeeritud 1,5-2 tundi. Palun vasta katre.tatrik@gmail.com
Lugupidamisega,
Katre
Tere Katre!
Põhimõtteliselt nõus, saatsin meilile pikma vastuse.
Post a Comment