.
544 päev,
Reisi algusest 58 503 km,
Buenos Aires,
Buenos Airese suurus on muljetavaldav, linna pindala on wikipedia andmetel 203 km2, ja siin elab koos eeslinnadega peaaegu 13 miljonit elanikku. Ja vaatamisväärsuste loetelu on samuti linna suurusele vastav, ning alati on selles nimekirjas Recoleta.
Koht on ümbritsetud müügilettidega, saadaval on kõike, mis võiks turistile huvi pakkuda. Suveniire, õhupalle, pirukaid, nagu ikka linna ühe oluliseima vaatamisväärsuse juures. Jalutan müügilettide vahel ja tunnen, et midagi on harjumatult teistmoodi, sellest arusaamiseks läheb veidi aega, aga siis saan aru, et siin ei ole üli-agressiivset müüki. Aga võib-olla ma ei näe ise enam niiväga turisti moodi välja, sest turisti tunneb tavaliselt ära käes oleva turismikaardi ning väikese seljakoti järgi, mille küljetaskus on veepudel. Ja kaamera reedab ka. Seljakoti ja turismikaardi jätan autosse, auto jääb valvega parklasse, ning koht ise pole kaugel. Paar km jalutuskäiku teeb ainult head. Ja väike Sony kaamera mahub vabalt taskusse.
Kaugemalt paistab 1732 aastal valminud kirik, Iglesia de Nuestra Senora del Pilar (ehk siis Virgins of Pilar)
Seestvaade, barokkstiilis altar.
Sadakond meetrit eemal on järgmine vaatamisväärsus, Cementario de la Recoleta, maapealne kalmistu, mille pindala on 5,5 hektarit, ja siin on üle 4600 hauakambri ja mausoleumi. Kalmistu avati 1822 aastal, nig ta oli sel ajal Buenos Airese esimene avalik surnuaed. Siin puhkavad teiste seas endised presidendid, sõjakangelased, poliitikud.
Tänavad, kõik hauakambrid on erinevad.
Uuemad ja vanemad, taustaks kõrghooned.
Kitsamad tänavad, kahel pool katkematu seinana hauakambrid.
Mõned on nagu miniatuursed kirikud
Ja järgnevalt üks tuntumaid hauakambreid:
Familia Duarte, ehk siin puhkab Eva Peron, Evita
Surnuaed on liiga suur, et kõike ära vaadata, ja liiga väike, et ära eksida.
Tagasi tänavale. Kohe sissepääsu vastas on tänavamuusikud.
Kirikust teisel pool on Recoleto kultuurikompleks, ehk siis Centro Cultural Recoleto.
Ühes väiksemas saalis hakkavad silma tuttavad maastikud.
Äratundmisrõõm, neli suurt fotot Namiibiast, ülal vasakul Dead Vlei.
Jälle väljas.
Kultuurikeskuse esine muruplats oli rahvast täis. Pühapäevane pärastlõuna. Varjud on juba pikemad.
Niipalju võin kõigile soovitada, et Recoleta kalmistu ja kultuurikeskuse külastamiseks võiks vabalt terve päeva planeerida, või isegi rohkem, kalmistu on nagu väike linn ja kultuurikeskuses on mitmeid erinevaid näitusi. Kahes saalis oli isegi fotonäitus Leningradi blokaadist.
Päev sai otsa kiiremini, kui oleks osanud oodata. Pimeda peale ei tahtnud jääda, pool tundi jalutuskäiku parklani ja üle poole tunni sõiduaega ööbimispaigani Tigres.
Ma nüüd rohkem siia pilte ei pane, saaks needki kuidagi üles. Viimased kaks päeva on internetiga jälle kehvasti. Vahepeal oleks nagu GPRS, millega ei ole mingit ühendust ja vahepeal pole sedagi. Tulemus on mõlemal juhul 0.
Wednesday, August 15, 2012
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Väga lahedad pildid!
Üks lahedamid reisiblogisi :)
Edu
Post a Comment