Buenos Aires, Tigre

.
541 päev,
Reisi algusest 58 426 km,
Buenos Aires, Tigre.


Sajab, vahepeal paduvihma ja vahepeal vähem. Aga kõik on ümberringi hülgehall. Isegi mõni sääsk lendab vahepeal ringi, aga nendest pole praegu lugu, sest siin Buenos Airese kandis ei ole malaariat ja ei pea enam profülaktikaks tablette võtma. Öeldakse küll, et Malarone on praktiliselt kõrvalmõjudeta, ja kui võtma hakkad, siis ei ole midagi tunda, aga kui lõpuks jälle tablettide võtmise ära lõpetad, siis on hoopis parem enesetunne. Ikkagi keemia.

Peatuspaiga leidmine osutus arvatust keerulisemaks, sest sellist klassikalist caravan-parki kui niisugust ma ei suutnudki leida. Ja sellist "overlanderite" peatuspaika samuti. Ma mõtlen nendele, kes neljarattalistega liiguvad.
Motomatkajatele on peatuspaik olemas, paljutõotava nimega "Dakar Motos", sealt saab nii öömaja kui ka remondiabi ja mis kõige olulisem, saab teistega reisimuljeid vahetada. Ja saab kasulikku kohalikku infot, mille ise otsimine on tavaliselt hoopis aeganõudvam. Kuid Dakar Motosi omaniku Javiari sõnul ei olevatki siin linnas mingit spetsiaalset overlanderite peatuspaika. Esialgu ma mõtlesin, et ise ei oska infot otsida, aga ei olevatki.

Ma pean silmas midagi niisugust, kus enamus overlandereid peatub kas päevaks või pikemaks ajaks, nagu on näiteks Nairobis Chrisi "Jungle Junction", või siis Addis Ababas "Wim's Holland House" või Khartoumis "Blue Nile Sailing Club". Mitmetest blogidest jooksid läbi ühe kesklinnas asuva parkla koordinaadid (Darsena Norte kõrval), kus pidi olema 24 tunnine valve ja kohapeal vaatamas käies selgus, et seal saaks täiesti olla mõne öö, sest koht on ikka täiesti kesklinnas, ainult et asjade ümber ja lahti pakkimiseks oleks parem mingi privaatsem koht.

Linnast eemal pidi olema olukord parem, kõige lähemal Tigres asuv kämping nimega "L'Hirondelle" oli kesklinnast veidi üle 30 km kaugusel, mis pole Buenos Airese suurust arvestades midagi erilist. Ülesleidmine oli lihtne, paned aga koordinaadid GPS-i ja vaatad seejärel teekonna kriitilise pilguga üle. Elu on õpetanud, et pimesi nende seadmete soovitatud teed võib ju uskuda, aga igaks juhuks kontrolli üle. Ja paberkaart hoia kõrvalistmel.
 
GPS-is on kasutusel "Mapear V9.60 Mapas Electronicos Argentinos", tasuta allalaaditav kaart Garminile, ja  pidavat katma Argentiina, Uruguai, Tsiili ja Paraguay.


Esmamulje on igati positiivne, ja kaart on piisavalt detailne. Kui detailsus peale keerata.


Ja võrdluseks (ja mitte kunagi ära kasuta ainult ühte kaarti) olen alla laadinud Openstreetmapi, mis on samuti tasuta saadaval, aga eks hiljem selgub, milline neist on mugavam kasutada. Ja täpsem. Praeguseks on selge, et ega ikka igale poole keerata ei tohi, sest tegemist on ühesuunaliste tänavatega ning kiirteede peale ja mahasõitudega on ka nii, et kõigepealt usalda ikka sisetunnet ja teeviitu, alles seejärel tehnikat. Sest lõpuks saad kiirteele tagasi ka, aga siis on veerand tundi möödas ja lõpuks läheb siin vara pimedaks, ikkagi talv ja vähemalt esialgu pole väga tark tegu äärelinnades pimedas ringi sõita.

Veel üks huvitav asjaolu on, et paljudesse parklatesse ei saa sisse kõrgema autoga, kui 1.80 ja 1.90, isegi mõne suure kaubanduskeskuse ees on piisavalt madal värav. Bussi kõrgus oleks ilma katuseraamita 1,90, aga raam ja sellel asuv jalgratas lisab oma 40 sentimeetrit juurde. Katuseraami vajalikkus ja kasutegur (ja bussi kõrgus) on aga hoopis pikem teema, mis väärib täiesti eraldi postitust.  


Kiirteedel on kohati 7 rida, ja sinna äärmisesse vasakpoolsesse pole eriti mõtet trügida. Siin on praegu hõredam liiklus, ja kõigepealt tuleb liiklemisega harjuda, küll edaspidi saab jälle ühe käega rooli keerata ja teisega pildistada või filmida.


Tigre. Väikelinn Buenos Airesest loodes.


Kämpingus - pilt paadisillalt. Reconquista jõgi, üks kõige saastatumaid jõgesid terves riigis. Vesi on läbipaistmatu. Kogu see koht näeb räämas välja, aga siin on talv, puud on ju praegu raagus ja ilma lehtedeta. Soojal ajal on siin kindlasti hoopis parem pilt ümberringi. Siis, kui kõik on ümberringi roheline.


Teisele poole vaadates on kalda ääres suur roostetanud laev.


Jõeliiklus.

   
Momendil ei saja. Kasutasin võimalust ja varurehv ongi tagasi oma kohal katusel, jalgratas samuti. Paremat kohta ei ole osanud leida. Võib-olla oleks ratta jaoks parem koht tagaluugi küljes, aga väga tõenäoliselt oleks ta siis juba ammu ära varastatud. Varurattale peab hiljem mingi katte ümber panema.

 
Kämpingu omanike maja välimust saaks väga hästi kirjeldada ühe sõnaga - "segasumma-suvila". Aga välimus ei olegi kõige olulisem, sest siin on elekter, kraanist tuleb vesi, mis sest et soolane ja juua ei kõlba, aga pesta saab küll ja kõige tähtsam, siin on tore pererahvas. Nad ei räägi sõnagi inglise keelt, aga üldiselt me saame hakkama, kasutades Berlitzi väikest hispaania keele vestmikku ja muidugi googli tõlkimisteenust, ikkagi 21 sajand.

Isegi interneti kasutamine on praegu nende netipulgaga, sest ma pole omale veel kohalikku 3G kaarti ostnud.


Ja koerad on siin ka, neid on siin vähemalt neli, nii et väljas süüa tehes on seltskond garanteeeritud. Esimene õhtu läks kergeks hammustamiseks ka, aga nüüd on kõik ok. Siiani.

Veel igapäevastest toimingutest. Kuna auto on lõpuks käes, siis on jälle vaja ka muude asjadega järjepeale saada, sest merevedu ja eriti selleks ettevalmistamine ajas igapäevase niinimetatud "reisirutiini" ikka parasjagu sassi. Alates sellest, et autosse ei tohtinud jätta gaasiballone ega priimuse jaoks bensiini, ja ka muid kergestisüttivaid vedelikke, mis jäid kõik Kaplinna lähedale Gordon Bays asuvasse kämpingusse. 

Ja veel oli veonõuetes kirjas, et kütusepaagid peavad olema tühjad, st mootor peab käima niikaua, kuni kütus on täiesti otsas. Keegi seda muidugi ei kontrollinud, ja tegelikult seda ei saagi nii väga lihtsalt kontrollida, kui just ninapidi paaki ei lähe. Ma olin sellest nõudest varem ka kuulnud, aga plaan oli seda veidi ignoreerida, sest ma ei kujuta eriti ette, et oleksin viimased paar päeva mööda sadamat ja tolli ja muidu mööda linna ringi jooksnud, kanister diisliga koguaeg kaasas. Mis sest, et mul on kujutlusvõimega kõik omast arust korras.

  
Kütusehinnad on siin Argentiina peesodes, mitte dollarites.

Ja muidugi vajasid täiendamist söögi ja veevarud. Peale mõne tuunikalakonservi ja paari paki makaronide ei olnud mõtet midagi kiiresti või aeglaselt riknevat bussi jätta, sest esialgu pidi merevedu kestma 44 päeva.
Paari poeskäiguga on jälle enamus asju olemas ja leiavad oma õige koha üles. Õige koht tähendab seda, et midagi ei pea otsima,ja kui näiteks öösel läheb kõht tühjaks, siis saab koheselt kasvõi pimedas juustuleiva valmis teha. Või midagi muud. Praeguses kliimas kannatab isegi võid osta.


Isegi gaasiballonid on nüüd olemas. See Primuse matkapliit töötab peale gaasi ka vedelkütusega, bensiini ja isegi diisliga, aga gaas on kõige mugavam ja puhtam. Diiselkütuse kasuks räägib asjaolu, et diisel on bussis alati olemas, aga kõik on pärast tahmane ja vabatahtlikult ma parem diislit pliidis ei kasuta. Ning bensiini kasutamisel peab olema veel üks kanister bensiiniga, soovitav, et metallist ja kui kogu jutt kokku võtta, siis jõuab sinnasamasse välja, et gaas on üle kõige. Eriti veel siis, kui seda ei pea iga päev kasutama, sest igapäevase kuuma vee saab kämpingutes peatudes kohaliku elektri ja elektril töötava veekeetjaga. Hind?? Loomulikult läheb gaas kalliks osta, kui ainult gaasil 3 korda päevas mitmekäigulist einet valmistada. Kui aga gaasi kasutada hommikul täpselt tassijao kohvivee jaoks ja õhtul midagi sooja sööki teha, siis saab palju pikemalt hakkama. Mul on kuskil isegi üles märgitud, mitu gaasiballoni Aafrkas kulus ja mis hinnaga neid kohapealt osta sai. Ja need kaks punast ballooni on saadud tasuta, sest lennukisse ei või samuti gaasiballoone kaasa võtta.

Reisikirjandusest ja kaartidest. Argentiina kohta on saadaval piisavalt igasuguseid reisijuhte, alustades Lonely Planetist. Kaartide valik tundub väiksem. Praegu on mul paberkaartidest olemas ainult Rough Guide Map Argentina, ja vaatamisväärsusi aitab valida DK Eyewitness Travel Argentina. Ning lisaks on arvutis pdf-ina LP Argentina 7th edition, koos Uruguaiga kokku 650 lehekülge, palju kasulikku ja mõnusat lugemist. Ainult et paberaamat on mugavam sirvida ja DK raamatutega on mul siiani head kogemused mitmetest riikidest, ma olen neid kasutanud Marokos, Tuneesiaa kui ka LAV-is. Põhirõhk on vaatamisväärsustel ja head pildid annavad palju juurde. 


Ja veel üks oluline infoallikas on blogid, blogid, blogid. Auto- ja motomatkajate blogid, ning ka seljakotirändurite omad.

Ausalt öeldes tahtsin ma alguses hoopis Buenos Airese loomaaiast kirjutada, mis avati 1875 aastal ja mida ma eile ilusa ilmaga külastasin, isegi valge tiigripildi panin algusesse, aga välja tuli hoopis teistsugune postitus. Ikka juhtub. Kõigil juhtub, nagu PRIA toetuste kasutamisega et "tahtsime kalatiiki, tuli lehmalaut". Või vastupidi.

Loomaaiast ja muuseumitest ja presidendilossi külastamisest kirjutame ülehomme, sest ilmateade lubas homseks päikest ja võib-olla ülehomseks ka, siis on õigem Buenos Airesesse tagasi sõita, sest seal on veel piisavalt vaatamist. Teisipäeval pidi jälle sadama.