Buenos Aires, veel pilte

.
549 päev,
Buenos Aires, kaldapealne parkla.  
Reisi algusest 58 714 km.

Vahetasin ööbimispaika, Tigre kämping oli tore koht küll, aga ikkagi 30 km linnast eemal, ja sõiduaega läheb üle tunni. Ja mitte ainult sõiduaja pärast, vaid lihtsalt oli juba oldud ka, aeg edasi liikuda. Ja kuna vihmased ilmad ei taha kuidagi lõppeda, siis paratamatult tuleb edaspidi leida mingi kuivem piirkond. Kohtasin sakslasi, kes on sõitnud Mercedes Sprinteriga 8 kuud mööda Lõuna-Ameerikat ja neil oli ainult 2 vihmast päeva. Võttis sõnatuks.


Teistsugune Buenos Aires. Kesklinna viivalt kiirteelt vaadatuna. 




Ja veel üks jäädvustus. Pärast nädalast harjutamist saab ka siin linnas ühe käega rooli keerata ja teisega pildistada. Oli juba aeg.


Maiustustemüüja keset tänavat. Pilt on tehtud foori taga rohelist tuld oodates. 


Veel üks jäädvustus. Teises kohas foori taga. Punase tulega žongleeritakse pallidega autode vahel. Momendil on puhkehetk.


Ja veel üks. Obeliski juures.

Liiklusest. Püüan vähehaaval pihta saada,mis toimub, sest nagu igal pool maailmas, nii on ka siin ametlikud reeglid ja kohalikud tavad. Ellujäämiseks tuleb mõlemaid teada. Punast tuld üldiselt aktsepteeritakse. Kollast ja rohelist ka. Aga rohelisega tuleb kohe, vähem kui sekundiga startida, ning soovitavalt teise käiguga, sest muidu mängib selja taga pasunakoor. Stiilse stardi tunnuseks on mustad jutid asfaldil.

Kiirteel sõidetakse tuledega, see pidi kohustuslik olema, ja pimedas ka. Autos peab olema 2 ohukolmnurka (on), tulekustuti ja apteek (on,isegi kaks korralikku kustutit on), helkurvest (on kaks punast ja kaks kollast, et kellelgi ei tuleks ütlemist), ja valge lina (ostsin kohalikust supermarketist). Eestis ei peal veel valget lina kaasas vedama, aga ei taha ära sõnada. Ja liikluskindlustus peab olema, öeldi, et ilma selleta sadamast välja ei saa, aga reaalselt ei huvitanud see kedagi.














Linnas on igasugu lahedaid kohti rohkem, kui külastada jõuab. "Floralis Genérica" on terasest ja alumiiniumist lilleõis, kõrgusega 23 meetrit. Skulptuur valmis 2002 aastal.


1897 aastal ehitatud õppelaev "ARA Presidente Sarmiento", praegu on laeval muuseum. See laev on täiesti väärt eraldi postitust, aga ma ei hakka siin midagi lubama. Ainult mõned faktid: laeva on külastanud Saksa keiser Wilhem II, ja vene tsaar Nikolai II ning laev osales Panama kanali avamisel.  


Buenos Aires, sajab.


Järjekordne ööbimispaik on praktiliselt kesklinnas. Lihtsalt ööpäevase valvega parkla, millele viitavad mitmete overlanderite blogid. Peaasi, et on turvaline koht magamiseks, vesi ja wc on samuti olemas. Esimene õhtu oli vihmane.


Hommikul sajab ka, aga lükkad tagaluugi lahti ja vaatad otse merele. Nagu eestlase unelm - maja kesklinnas mere ääres privaatses kohas. Kuskilt jäi mingi sarnane lause meelde.
 

Kohvivee valmistamine. Aga tegelikult on siin pildil hästi näha, miks on kasulik üles avanev tagaluuk. Plussid, kaitseb krae vahele sadava vihma eest, ja Aafrikas lagipähe paistva päikese eest. Miinused - midagi muud sellele uksele kinnitada pole mõtet, näiteks jalgratast või siis varuratast. Liiga raskeks läheb.

Kui taga on kaks ust, mis külgedele avanevad, siis sinna saab küll igasugu kasulikke asju kinnitada, kanistreid näiteks, ja varuratast on sealt mugavam kasutusse võtta, kui katuselt alla tirida. Ega katus pole ka rehvi jaoks kõige parem koht, kui bussi raskuskeset silmas pidada, aga ideaalset kohta ma ei ole siiani suutnud leida. Elu näitab, et kõik, mis on möödujate käeulastuses, kipub vähehaaval omanikku vahetama. Kõige vargakindlam on muidugi bussis sees, aga kui varuratas ja jalgratas sisse võtta, siis ei jää endale lõpuks ruumi.






Jätkub...