Patagoonia 2, Ruta 40

Algusesse igaks juhuks hoiatus, et järgneb tehniline jutt kategoorias "kuidas auto vastu peab" ning pingviinide ja muude loomade-lindude pilte seekord ei ole.

Legendaarne 5000 km pikkune Ruta 40 on Argentina kõige pikem tee, ulatudes ülevat Boliivia piirilt kuni alla Patagooniasse Rio Gallegose linnani (ja on plaanitud ehitada kuni Cabo Virgenesi neemeni).


Rio Mayo – Perito Moreno vahemaa on üle saja kilomeetri, mille läbimiseks kulub mitmeid tunde. Kõik koliseb ja rappub, tee on korralikult treppi sõidetud.
20 km tunnis on täiesti paras kiirus, sest kui kiirust tõsta, läheb ka kolin ja vibratsioon suuremaks ja miski ei lõhu autot kiiremini, kui sellistel teedel kihutamine. Paarkümmend kilomeetrit pärast Perito Moreno asulat hakkab kõrva kuidagi vale kolin, midagi uut. Jalgratas on katusel korralikult kinni, ja ei tohiks häält teha, ning kõik muu vajalik katureraamil olev kraam on samuti korralikult kinnitatud. Aga ikkagi on mingi vale hääl.

Edasi saab käituda mitmel eri viisil. Variant A on keerata CD-mängija valjemaks, et kolin kõrvu ei hakkas. Variant B on hakata kolina põhjustajat otsima. Varianti A ei saa kasutada, sest juba ammu keset Aafrikat läks läks CD mängija nii paksult tolmu täis, et plaat ei mahu enam sisse.

Pean kinni ja hakkan järjest asja uurima. Katuseraami kinnitused on terved (veel), ja raam ei kolise. Kolin pärineb bussi esiosast. Põhjakaitse peal on mõned kanamuna suurused kivid, viskan need ära, aga kolin jääb. Esisilla vaatlusel on mõne aja pärast on asi selge.


Kolina põhjustajale ligipääsemiseks keeran esiratta maha.


Esiamort logiseb, amordi otsas olev kummipuks on veel alles, aga seda kinnihoidev metallseib ei ole enam kasutuskõlblik. Aga hea, et veel õigel ajal jaole sai. Väljas hakkab hämarduma, ja kuna kiiret pole täna kusagile, ja amordi otsas olevad mutrid ei taha kergelt lahti tulla, siis jääb vahetamine järgmiseks hommikuks.

Ümberringi on täiesti lage maa, seejärel tuleb meelde, et umbes kilomeeter või paar tagasi oli tee ääres mingi mobiilimast. Sõidan tagasi, aga masti ümbrus on täiest asustamata, nii et öö möödub lihtsalt tee ääres. Telefoni näitab isegi, et siin on levi, aga interneti kasutamise peale ei ole mõtet mõeldagi, mitte midagi ei avane. Mobiilse interneti teemal peaks edaspidi pikemalt kirjutama, sest kui ikka teenus ei tööta, siis tuleb teenusepakkujat vahetada, aga sellest ja üldse IT-teemast mõnes teises postituses.




Hommikul algab amordiparandamise 2 vaatus. Mutrite lahtisaamine võtab kavandatust rohkem aega, WD-40 aitab veidi ja lõpuks on mutrid lahti, kummipuks ja uus seib läheb paika ja mutrid saab kinni keeratud. Kogu selle töö oleks saanud teha palju kiiremini, kui mul oleksid kaasas torutangid, millega amorti kinni hoida, aga suuremate "kullinokkadega" sai ka asi lõpuks tehtud. 


Eks näe, kaua vastu peab. Loo moraal – torutangid tuleb ikkagi ise kaasa võtta (osta) ja mõned kummipuksid võiks ka varuks olla.

Kui nüüd järele mõelda, siis sama lugu on juhtunud korra varemgi, 2010 märtsis Tuneesias, ja siis tuli samuti mutter lahti ja kummipuks kadus kuhugi ära, nii et ma pidin ise mingist muust kummistjublakast õige suurusega rõnga valmis lõikama, mis sai niivõrd hea, et vastu kogu tee Benini ja Togoni ning tagasi. Aga enne käesolevat reisi sai see isetehtu väljavahetatud ja originaal asemele ja arvestades Lääne-Aafrika teeolusid, pidas isetehtu üpris hästi vastu.

Sõidan kõigepealt ühe kilomeetri ja vaatan, kuidas olukord on, seejärel kontrollin uuesti ja uuesti pärast tunniajast sõitu, aga tundub, et jäi pidama.

Jätkub.

Järgmine Patagoonia teemaline postitus ootab kirjutamist ja pildid sorteerimist. Ma ei taha praegu enne edasi liikuda, kui kirjutamise ja sorteerimisega jälle järjele saab, sest muidu uut materjali ainult koguneb ja koguneb. Ja siin Ushuaias ja ümbruskonnas on samuti vaatamist piisavalt ning kohaliku kämpingu wifi-internet võimaldab kirjutatut üles laadida, kui on järjekindlust ja aega asjaga tegeleda. Proovid üha uuesti ja uuesti ja lõpuks saab postituse ikkagi üles.