Tehniline, kardaan, 3 osa.

821 päev
Reisi algusest 91 274 km
Pichilemu, Tšiili.

Nii et jälle tagasi Pichilemus. Ja täiesti plaaniväliselt.




Sõitsin hommikul kohe uuesti töökotta, ja hakkasime lekke põhjustajaid otsima. St mitte isegi otsima, sest see õline õlivoolik hakkas juba kaugelt silma.

Õlivoolikus on väike auk. Väga väike, aga piisav, et õli välja immitseks ja kõik ümbritseva ära määriks. Loo positiivne külg on, et õline pind ei roosteta, aga tegelikult ei tohi kuskilt õli välja tulla. Voolikut riiulist võtta ei ole.

Tunni aja pärast leitakse linna pealt uus voolik, veidi lühem, aga ajab asja ära. Siit ei tohiks nüüd enam midagi tilkuda.

Järgmisena võetakse uuesti kardaan maha, sest ka siin on värske õli jäljed. Keevitatud koht ei ole hermeetiline, ehkki palja silmaga vaadates on nagu kõik ok.


Veel üks pilt keevitatud kohast enne parandamist. 


Tööprotsess.




Kardaanirist on paigas, ja enam ei tohiks siit midagi läbi immitseda. Kardaan pannakse tagasi, ja see töö läheb garantii alla. Tundub, et nüüd peaks kõik korras olema, ja loogiliselt ei tohiks enam midagi tilkuda. Rõhk on sõnadel “ei tohiks”.

Sõidan tagasi ööbimispaika, pean auto kinni ja vaatan jälle auto alla. “Usalda, aga kontrolli”, ütleb vanasõna. Lahtiseletatult tuleb kõik üle kontrollida pärast paarikilomeetrilist sõitu.

See tähendab, et tegelikult ei usalda. Põhjakaitselt vaatab vastu väga värske õlilaik. Nii 5 minuti vanune.


Teen kiiruga uduse jäädvustuse, ning seejärel kohe kiiresti tagasi töökotta. See põhjakaitse on ikka üks hea asi, kohe näeb ära, kui midagi on lekkimas.


Siduri töösilnder suures plaanis, ja samuti õline. Ja see pole mitte tulnud lekkivast õlivoolikust, nagu mulle on varem püütud väita.




Kuna kohe riiulist on võtta uus töösilinder mõistliku hinnaga (8500 peesot, ehk siis u 14 EURi), siis läheb uus paika.


Flash Forward - 24 tundi hiljem on see koht kuiv.

Kuna ka käigukasti ja mootori vaheline koht on kergelt õline, siis ajan bussi tõstukile, et käigukast maha võtta, ja lekke põhjus üles leida. Seda leket on varem samuti üritatud üle leida ja peatada, aga ebaõnnestunult. Kui meelde tuletada, siis mootori tagumist simmerit vahetati 2012 jaanuaris Svaasimaal, ja järgmise kahe kuu jooksul kaks korda LAV-is, ja pärast 5000 km läbimist oli jälle õli auto all. 

Ühesõnaga, nad olid valmis seda tööd ette võtma ja mul oli see simmer olemas (eestist saadud originaal). Ja veel olulisem oli, et ma saan siin ise juures olla, sest ikka ja jälle selgub töö käigus, et mõni asi vajab veel vahetamist. Ja mida tavaliselt ei märgata, või siis lihtsalt ei öelda.


Tõstmise käigus selgub, et töökoja katus on liiga madalal, ja bussi kõrgemale tõsta ei õnnestu. St saaks, kui katuseraam maha keerata, aga lihtsam on ajada buss töökotta kanalile.


Käigukastist õli välja.


Tund aega hiljem on kõik poldid lõpuks lahti ja tõstame käigukasti maha.


Seekord on mootoripoolne osa kuiv, viimane simmer on jäänud pidama. See on hea näitaja. Ma nägin vahepeal seda simmerit isegi unes.

Sidur on samuti esmapilgul ok, ja otsalaager on terve, vähemalt näpuga keerates tundub, et on ok.


Aga käigukastipoolne osa on õline.








Uus tihend. Eelmisest polnud enam suurt midagi järele jäänud, ja väga tõenäoliselt siit see õli välja tuligi.


Samal ajal töökoja ees. Põhjakaitse saab survepesuga puhtaks, seda puhastamist peab alati ise ütlema, sest kõik üritavad alati kaitset täpselt sama porise ja õlisena tagasi keerata.




Silikooni vahele


Kaan on paigas.


Ja survelaager on samuti tagasi.


Ja veel vajab vahetamist käigukasti padi. Minu arvates. Kuna uut linna pealt ei leita, ja kasutatut pole samuti saadaval, siis jääb momendil nii, nagu on. Eks Santiagos tuleb esindusest uus osta, sest praegusel pole enam kauaks pidamist. Võib-olla 2000 km, või veidi rohkem, igatahes pole vaja katsetada, st pole vaja sõita, kuni katki läheb.

Veel tund aega, ja kõik on jälle koos, käigukast on õiges kohas. Midagi silmaganähtavat üle ei jäänud. Kell on seitse, väljas on juba pime. Sõidan töökojast välja, kämpingusse jõudes ootab ees uus üllatus.

Värav, mis oli kogu aeg pärani, on nüüd-lukus. See veel puudus. Õnneks on kämpingu sildil telefonińumber, ja hommikul tegin igaks juhuks receptioni uksel olevast sildist samuti foto.


Ja üks “La Puntilla” omanikest mainis veel paar päeva tagasi, et kui mul on midagi vaja, siis võib talle samal numbril helistada. Võib küll, aga kui ikka telefon on levist väljas või seda ei leita, siis ei ole midagi teha. Veel on teisel sildil tavaline number, mis küll kutsus, aga keegi´ei vastanud.

Paarisaja meetri kaugusel asuvast kõrvalmajas on aknad valged, lähen uurima, et äkki on neil mingid täiendavad kontaktnumbrid, aga ei. Naabrite sõnul on kämping üldse kinni, aga nendel saan järgmise aadressi. St toon lagedale GPSi ja nad näitavad linna kaardil enam-vähem õige koha. Õigel kohal on küll ööbimisvõimalus, aga “Cabanas”, mis maksab 30 tuh (50 Euri), ja see hind ei ole vastuvõetav. Edasi saan teada, et õige camping on 100 m eemal. Tore. Koht on kottpime, aial on telefoninumber, ja helistades saan jälle teada, et koht on suletud. Ja järgmine on samuti suletud.

Kui ikka elektri ja wifi ja sooja veega magamiskohta leida ei õnnestu, siis läheb käiku variant B, st ööbimine suvalises vaiksemas kohas. Sõidan tagasi “La Puntilla” kämpingu väravasse, sest seal on korralik tänavavalgustus, öösel patrullib politsei, ja värava ette ulatub wifi, mis korraks isegi töötab. Üritan veelkord omanikele helistada, aga nüüd saan vastuseks teate, et kõnekrediit on otsas. Ega´see ka ei üllata, ma pole üldse planeerinud, et Tšiilis on vaja kuskile telefoniga helistada. Helistamiseks on loodud Skype, telefon on ju hoopis meilide lugemiseks ja toob vajadusel interneti tuppa, kui bussi 3G ruuter millegipärast ei tööta.

Linnas edasi-tagasi sõitmise käigus hakkab vahetevahel põlema õlirõhuanduri punane tuli. Nii et hommikul tuleb minna kohe tagasi töökotta, lootuses, et nad on laupäeval kohal. Õlivarda arvates on õli piisavalt, ja rohkem ma ei taha midagi oletada.


Hommik on kergelt vihmane, esiaknast avaneb miljonivaade Vaiksele ookeanile.

Enne töökotta jõudmist ostan juurde telefonikrediiti, ostmise käigus selgub, et mul puudub RUT, ehk Tšiili isikukood, aga olukord saab lõpuks lahendatud. Kui ma Punta Arenases SIM-kaarte ostsin, siis oli ka korraks tõrge, et RUT on vaja kuskile lahtrisse kirjutada, aga ka siis sai asi korda.

Töökojas olid mehed kohal, ja pärast õlitaseme kontrollimist ja lühikest ootamist sõitsin uuesti kanalile. Paari minuti pärast oli asi selge, vilkumist põhjustas anduri juhe ja veidi aja pärast öeldi, et nüüd on kõik ok.

Tänaseks.