Welcome to Guyana

23.09.2013 - 25.09.2013
Reisi algusest 105 397 km,
Teekond: Manaus - Boa Vista – Bomfim – Lethem (934 km) 

Manausest ülespoole on samuti vihmametsad, ning maastik on veidi mägisem. Ja tee on korralikum. Pikapeale tuleb jälle meelde, et bussil on viies käik ka olemas. Tee kõrval on Iracema juga, ja külastamiseks on vaja sõita mööda kõrvalteid ja lõpuks viib joani varjuline matkarada.






Kahe suure kivi vahel on kitsas trepp.








Tüüpiline pinnasetee, kuivaga on igati ok, ja vihmaga läheb libedaks. Joa juures on suurem parkla, aga ööbida siin ei saa, ei ole ette nähtud, ööbimiseks on siin hotell. Mul on omal ka hotell, neli ratast all ja puha. Ok, kuna loojanguni on veel aega, siis sõidan edasi. Boa Vistani on veel kõvasti üle 500 kilomeetri, sinna niikuinii ühe päevaga  ei jõua, aga küll midagi teel leiab.


Ka siin on tee ääred lagedamad, ja mitmes kohas on värsked põlemisjäljed. See on siin väga tüüpiline, kõik teeäärne mets võetakse varem või hiljem maha.

Täpselt õigel ajal on tee kõrval tankla, nii söögivõimaluse kui ka kõiksuguse muu olmega. Hea turvaline koht öö ära magada. Nad ise pakuvad seda ööbimisvõimalust, sest pimedas ei ole soovitatav sõita.


Öösel on vaikus, sest siin ekvaatori lähedal läheb juba kell 6 läheb pimedaks ja kell 8 pandi tankla kinni.


Tanklas asuva külmiku seinad on täis erinevate reisijate kleepekaid. Praktiliselt kõik on Brasiiliast, nüüdseks on juures üks sini-must-valge.


Hommik tanklaservas.


Boa Vistani on 557 kilomeetrit. 








Seejärel on teel üks oluline “joon”, ekvaator. Taas põhjapoolkeral.








Uuselamurajoon enne Boa Vistat. Boa Vistast on veidi üle 100 kilomeetri Guyana piirini.


Brasiilia on ehitanud valmis korraliku tee kuni piirini, aga liikus siin peaaegu puudub. Vastu tuleb vist paar-kolm sõidukit.

Brasiilia – Guyana piir.


Brasiilia. Siin on kõik ametnikud ühes majas, ei pea kedagi taga otsima. Tegelikult oli mul vaja ainult passikontrolli, kes oli kõige kaugema ukse taga. Või siis Guyana poolt tulles esimese. Ametnik küsis ainult, et kuhupoole minek, vastasin, et Brasiiliast Guyanasse, ja rohkem küsimusi ei olnud. Midagi uuriti arvutist mõned minutid, vahepeal anti mõista, et kõik on ok, ja siis sain passi järjekordse Brasiiliast lahkumise templi. Tolliga polnud enam mingit asjaajamist, sest auto ajutist sissevedu see riik enam ei vormista. St lihtsalt viipad käega tolli poole tervituseks ja sõidad minema. Lihtne.

Järjekordsed kilomeetrid eikellegimaad kahe riigi vahel, ja siis oli ees viadukt, mugav üleminek parempoolselt liikuselt vasakpoolsele. Guyana ja Suriname on kaks Lõuna-Ameerika riiki, kus on ajalooliselt vasakpoolne liiklus. 




Allasõites oledki vasakul teepoolel. Taas üle pika aja, eks alguses on vaja jälle meeles pidada, kus pool sõita.

Guyana piiril läks tunduvalt kauem, sest esiteks oli vaja siit piirilt saada Guyana viisa. EV välisministeeriumi lehel on küll kirjas, et  “Eesti kodanikule on vajalik viisa, mida on võimalik taotleda Guyana saatkonnas Brüsselis”, aga tegelikult on ka muud võimalused. Ma üritasin saada Guyana viisat Peruust, Limas asuvast Guyana konsulaadist, aga seal lõppes vestlus üpris kiiresti, kui selgus, et ma pole ei Peruu kodanik. Öeldi, et viisa suhtes pöördu Brasilias asuva Guyana Saatkonna poole, ja anti vastavad kontaktandmed. Brasilia on Limale muidugi tunduvalt lähemal, kui Brüssel, linnulennult oma 3300 km, aga ikkagi pikk maa.

Saatsin Brasilias asuvasse Guyana saatkonda meili, ja sain paari päeva pärast vastuse, mis algas küll sõnadega, et “…informs you that you need to apply for a visa in our Embassy in Brasília, Brazil.”, ja et viisa taotlus tuleb saata eelnevalt saatkonda, + 2 fotot ja kollapalaviku vaktsineerimise tõend, ja veel on vaja teha kaks pangaülekannet, viisalõiv ja passi saatmise postikulud (DHL või midagi muud, minu omal valikul). Ja et protsess võtab aega “at least 5 workind days”.

Ja kõige lõpus oli hoopis huvitavam ja kõige olulisem info, mis teatas, et viisat saab ka piirilt: “For persons travelling from countries whose passport holders require a visa to enter Guyana and who may be unable to apply at any of Guyana’s Mission or Consulates, visas will be issued on arrival.”.

Ja nii ma neile ütlesingi, "et unable to apply", kui nad piiril passi lappasid, ja küsisid, et miks mul viisat pole, et viisa saab siitsamast “on arrival”, ja et mul on nii kehtiv pass ja kaks passipilti. Erinevad ametnikud vaatasid seda passi, mul paluti oodata, ja kõigepealt täita immigratsiooni vorm. Veidi aja pärast teatas ülemus, et viisa läheb maksma 25 USD, ja seejärel protsess jätkus. Väiksem ametnik täitis ise viisa taotluse, kirjutas passiandmed mitmesse paksu raamatusse ja tunni aja pärast oli passis värske Guyana mitmekordne viisa, kehtivusega 1 kuu. Teist passipilti vaja ei läinud ja kollapalaviku vaktsineerimistõendit polnud samuti vaja.

Aga autoga läks hoopis nii, et vormistuse alustamisel oli vaja kaks koopiat juhilubadest ja kaks passi koopiat, mis mul oli olemas, ja kaks koopiat auto reg, tunnistusest, mida ei olnud, sest kogu senise Lõuna-Ameerikas viibimise aja jooksul polnud seda keegi küsinud. Ja kohaliku kindlustust mul ka veel ei olnud, nii et vormistus jäi pooleli, enne tuli sõita kilomeetri kaugusele Lethemi asulasse, et teha kohalikus supermarketis kindlustus. Supermarketis selgus, et seal oli küll kindlustuse filiaal ühe laua taga, aga kohalolev noormees kindlustust ei tee ja et sõitku ma hoopis panka, seal on ka võimalik autokindlustust teha.


Panga teisele korrusele viival trepil oligi kindlustusfirma kleeps, ja kõik oli juba igati ok, välja arvatud pisiasi, et klaasukse taga asuv kontor oli pime ja uks oli lukus. Paari minuti pärast ilmus vastav töötaja, ja poole tunni pärast olid olemas nii kindlustus kui ka lisadokumentide koopiad.

Seejärel tagasi tolli, autot vormistama. 


Guyanapoolne piiri- ja tollipunkt.

Kõik koopiad läksid käiku, ja siis küsiti korraks veel juhiloa kohta, et kas see väike kaart ongi juhiluba ja kas kehtibki igal pool ja et kas mul rahvusvaheline juhiluba on ka olemas. Näitasin selle rahvusvahelise ette, sest rahvusvahelise tagakaanel oli selges eesti keeles kirjas, et Guyana Kooperatiivvabariik on Viini 1968 a.teeliikluse konventsiooniga ühinenud riikide nimekirjas. Hea seegi, sest veel on olemas Genfi 1949 aasta teeliikuse konventsioon, mis on ratifitseeritud hoopis rohkemate riikide poolt, aga Eesti ei kuulu nende rohkemate riikide hulka, ja seega ei saa mul seda teist rahvusvahelist juhiluba olla. Ühesõnaga, nendes teistes riikides tuleb kuidagi ise hakkama saada.

Edasi tuli lihtsalt oodata, ja poole tunni pärst sain tollist komplekti vajalikke dokumente, kõik ilusasti kokku klammerdatuna. Kõigepealt eraldi lehel “Permission to Drive”(kohalik turisti juhiluba?!), seejärel sõiduki ajutise sisseveo luba, minu passi koopia, auto passi koopia, EU juhiloa mõlema poole koopia, ja kindlustus.  

Veel hakkas silma, et “Permission To Drive” ja ajutise sisseveo loa järjekorranumber oli 19/2013, nii et neid oma sõidukitega turiste siin väga palju ei liigu. Kaks sõidukit kuus.  Ja see on ainus piiripunkt Brasiilia ja Guyana vahel.


Nii et Welcome To Guyana.

Guyana on Lõuna-Ameerika mõistes väike riik, veel väiksemad on Suriname ja Uruguai, ja sellegipoolest on Guyana pindalalt 5 korda suurem kui Eesti. Ja Guyana on ingliskeelne riik, päris hea vaheldus üle pika aja. Mitte just see väga selge inglise keel, mida räägitakse Skandinaavimaades, aga täiesti arusaadav.


Rahaühikuks on Guyana dollar, 1 EUR on 271 GYD, aga lihtsam on arvestada, et 1 USD võrdub 200 GYD.


Kuna kogu asjaajamine lõppes alles kell pool kolm, siis oli juba liiga hilja hakata Georgetowni poole liikuma, esiteks on vahemaa üle 500 kilomeetri, ja teiseks ei olevat see tee just suurem asi. Mis sest, et praegu on kuivem aastaaeg, ja tee peaks olema sõidetav. Kuivem aeg aastaaeg tähendab, et sajab vähem, mitte terve päeva, ja mõni päev ei saja.

Kui ma piirilt küsisin teeolude kohta, siis vastuseks oli, et praegu pidi olema enam-vähem, vihma pole viimastel päevadel sadanud ja kahe päevaga peaks Georgetowni jõudma. Eks näe.

Jätkub.