Oiapoque sild

18.10-2013 – 20.10.2013,
Reisi algusest 108 109 km,
Teekond: Cayenne – St.Georges – Oiapoque – Calcoene – Macapa (849 km).






Cayennest edasi kuni piirini viiv tee on nüüdseks asfalteeritud. Kahes kohas on teel politsei kontrollpostid, kus vaadatakse passi ja riiki saabumise templit, korra küsitakse ka auto passi, aga mingit pikka seletamist pole vaja, küljeuksel olev maailma kaart koos teekonna musta joonega räägib rohkem, kui 1000 prantsuskeelset sõna.


Peaaegu piiril. Silt näitab, et otse sõites peaks saama Brasiiliasse, või vähemalt sarnase nimega riiki.




Ka see teelõik on kõikide märkide järgi värskelt valminud.


Seejärel lõpeb tee suure ja värskelt valminud piiripunktiga, kõik oleks nagu ok, sest autosid järjekorras ei ole, aga tõkkepuud on suletud.

Eemal on üks suurem ehitis, ja sinna asja uurima minnes saan kinnitust, et sild ja piiripunkt ei ole ikka veel avatud. Et siitpoolt on kõik valmis, aga teiselt poolt, st Brasiilia poolt on veel midagi puudu. Ja et ma poleks üldse tohtinud siiani sõita, sest teel oli sissesõitu keelav märk. Ühesõnaga, Prantsuse Guajaanast Brasiiliasse saab ikkagi ainult praamiga, nagu oligi arvata.


Keerasin otsa ringi, ja sõidan St.Georgesi väikelinna asja uurima.

Pikapeale leian ühelt kõrvaltänavalt üles immigratsiooniteenistuse, läbi klaasukse on näha, et tuba on rahvast täis, aga uks on kinni. Koputamise peale tuleb keegi ametnik, saab aru poolelt sõnalt, et ma soovin EU-st lahkuda, võtab mu passi ja palub oodata. Ootan. Minuti pärast tuuakse pass tagasi, keset lehte on riigist väljumise tempel. Püüan juttu viia praamile ja praami sõiduplaanile, seejärel palutakse hetk väljas oodata. Poole minuti pärast saan kollase kleepsu, millel on kaks numbrit, esimene on brasiilia telefoninumber ja teine on 250€. See 250 on terve praami ülesõidu hind. Praam on Brasiilia pool, ja sõidab vastab siis, kui on soovijaid, ja kui on rohkem sõidukeid, siis on summa väiksem.

250 ei ole see number, mida ma oleks oodanud, Kourous kohatud motomatkajaga sai just paar päeva tagasi EU-Brasiilia silla teemal vesteldud, ja tema jõeületus läks maksma 20 eurot. Siis jõuab kohale, et ju ta kasutas väikest paati. Järgnevalt tuleb omale mälusopist meelde, et teised on maksnud mitme auto korral üleveo eest 150 euri per auto.




Tükike Prantsusmaad Lõuna-Ameerikas.




Võtan aja maha, kuniks saabuvad Dawen ja Aleksey.


Järgmisel päeval kella nelja ajal sõidame paadiga Brasiilia poole asja uurima. 


Ees on ilus ja uus sild, mis oli valmis juba 2011 aasta augustis, aga sild ei ole ametlikult avatud. Brasiilia pool läheb tee läbi vihmametsa, ja 100 kilomeetrine lõik on veel korda tegemata, vähemalt nii räägitakse, et kui tee on kõik valmis, siis toimub ka silla avamine.








Praam on olemas, see on hea näitaja, praamimehed on samuti olemas ja praam on sõidukorras, aga hinna üle kaubelda ei saa. Kui oleks veel rohkem autosid, siis saaks odavamalt, aga rohkem autosid pole kusagilt võtta. Et kui me oleme valmis, siis saame üle jõe kas kohe praegu, või siis alles ülehomme, homme ei olevat ülevedu mingil põhjusel võimalik.

Kui kohe, siis kohe, lööme käed, mehed hakkavad praami käivitama, me läheme väiksesse paati, et Guajaana poole tagasi sõita ja praami saabumiseks sadamas olla. Hea, et riigist väljumise tempel on juba passis.

Saja meetri kaugusel kaldast jääb paadimootor seisma, paadimees tõstab propellerit veest välja, ja asetab vette tagasi, aga mootor ei käivitu. Seejärel hakkab küünlaid maha keerama. Õnneks sõidab mööda järgmine jõe-takso-paat, ja hoolimata väitest, et kohe saab kõik korda, kolime teise paati üle. Kõigepealt hakkab uus sõiduk tagasi Brasiilia poole liikuma, aga lõpuks jõuame tagasi Guajaanase.


Praamil, lahkumine Euroopa Liidust.










Brasiiliasse jõuame pimedas. Maabumisel on vastas keegi ametnik, kes vaatab korraks auto passi ja auto registreerimisnumbrit. Seejärel tuleb sõita keset linna asuvasse poitseijaoskonda, et ennast riiki sisse vormistada. Kuna eestlastele on Brasiilia nüüd lõpuks viisavaba, ja siin võib olla kuni kolm kuud poole aasta jooksul, siis küsitakse, kaua mul on seekord plaanis siin viibida, ja saan passi templi, millel on riigis viibimise ajaks märgitud 60 päeva.

Tegemist on esimese korraga Lõuna-Ameerikas, kui piiril arvestatakse päevade arvu. Samasugused tingimised (90 päeva poole aasta jooksul) on ka Argentinas ja Tšiilis, aga nendes riikide piiril ei lugenud keegi päevi, vaid iga kord sain passi järjekordse 90 päeva, ja kogu lugu. Ja autot riiki vormistada polnud vaja, see tore seadusemuudatus oli jõudnud ka siia piirile.

Pärst vormistamist tundus kõige turvalisem jääda siiasamasse politsei maja ette ööbima, teisel pool teed olid mõned söögikohad, ja käis tavaline Brasiilia melu, aga pikapeale jäi kõik vaikseks.




Hommikune udu


Tanklas




Macapasse on alla 600 kilomeetri. BR-156 kohta on Youtubes mitmeid nõrganärvilistele mittesoovitatavaid videoklippe, aga tegelikult pole teel midagi häda. Esimene 50 kilomeetrit on suhteliselt värske asfalt.


Seejärel on 100 kilomeetrit punast ja tolmavat teed läbi vihmametsa. Aga õnneks ei saja, hommikune kerge vihm on juba ära kuivanud




Tüüpiline puidust sild, välimuselt veidi rääbakas










Uute sildade ehitamist on samuti alustatud, aga praegu pole nagu mingit aktiivset ehitamist näha.




Veel vanem teelõik.




Viimased 400 kilomeetrit on jälle sile ja tolmuvaba tee. Macapasse jõudes on väljas juba pime. Ees on järgmine jõeületus, aga seekord hoopis teisest kategooriast.

Ees on Amazonas.