Legendaarsed teed

Lõuna-Ameerika legendaarseid teid saab mitmeti liigitada, kõigepealt näiteks need, mida teatakse rohkem, ja mida mööda tuleb siin paratamatult sõita, sest mõne ilusa kohaga ei olegi muud maismaa ühendust.


Esimene näide - Argentinas asuva Perito Moreno liustiku külastamiseks tuleb sõita mööda Ruta 40-t. Tee kogupikkus on üle 5000 kilomeetri, alates Boliivia piirist kuni alla Tulemaani.


Ruta 40 Patagoonias.Kõrval on uus värskeltvalminud tee, mida ei lubata veel kasutada.


Järgmine näide - inimtühjas Tšiili lõunaosas on aga läbi fantastilise ja puutumatu looduse kulgev Carretera Austral.


Carretera Australi läbimisest on võimalik lugeda siit http://tarmotamming.blogspot.com/2013/04/carretera-austral-1-paev-caleta-tortel.html


Teeäärsetest vaatamisväärsustest üks omapärasemaid - Marble Caves, asub Puerto Rio Tranquilo lähedal, paarsada meetrit Carretera Australist.

Mägiteede kategoorias on kuulsaim Boliivias asuv North Yungas Road, mida tuntakse ka nimetuga “the world most dangerous road”. Pärast uue tee valmimist on siin minimaalne liikus, ja tee pole enam tiheda liikuse poolest "most dangerous".

North Yungas Road.

Palju vähem tuntud, aga sama põnev on sõitmiseks Yungase tee Peruu variant,tee Santa Maria ja Santa Teresa vahel, “Back Road to Machu Picchu”. Laialtlevinud on teadmine, et Machu Picchut saab külastada ainult rongiga, aga tegelikult saab päris lähedale ka autoga, ja ainult viimane 8 km tuleb jalutada mööda raudteed.

Erinevalt Boliiviast on siin palju rohkem liiklust.

Ja veel on Lõuna-Ameerikas mõned teed, millest valdavalt ainult räägitakse, ja mõnikord, harva, on seltskonnas keegi, kes teab kedagi, kes on seal kunagi sõitnud. Sest enamus automatkajaid liigub siin mandril mööda klassikalist Panamericanat, kas siis põhjst lõunasse või lõunast põhja suunas. Argentina, Tšiili, Boliivia, Peruu, Ecuador ja Kolumbia, veel külastatakse Uruguaid, vähemkülastatavad on Paraguai, Brasiilia ja Venezuela. Guajaanad on täiesti nimekirja lõpuosas.

Kõigepealt kuulub siia nimistusse Brasiilias asuv BR-319, “Rodovia Fantasma”, ehk “Ghost Road”, 640 kilomeetrit läbi Amazonase vihmametsa. Tee Humaita ja Manause vahele ehitati 1970-ndate alguses, kuid see tee tunnistati juba 1998 aastal ametlikult läbipääsmatuks.




ii
640 kilomeetri läbimine kuue päevaga jõudis isegi kohalikku veebimeediasse. 

What is remarkable about this however is not the speed, but their successful arrival. The last Europeans who tried it ended up in a ditch and had to be rescued by the military (see Manaus by Road). The BR319 is little more than a muddy trail, since it was abandoned over thirty years ago and reclaimed by the jungle. Although nowdays around 100km at each end are tarmac, the bit in the middle - and that's aound 600km - is just mud and a lot of wooden bridges. There are no people, no vehicles, no buildings, no petrol, no water... well, you get the idea.
Copy-Paste Amazon Handbook, Thank you, Clive!

Sellest kuuest päevast on pikemalt juttu http://tarmotamming.blogspot.com/2013/09/rodovia-fantasma.html, http://tarmotamming.blogspot.com/2013/09/humaita-manaus-br-319-1-paev.html

Ka Manausest põhja poole sõites ei lähe igavaks.


Heal lapsel mitu nime.  "The Worst Road in the World" or “South America's most remarkable road". Nii on kirjutatud ainsa tee kohta, mis on Guyana ja Brasiilia vahel link. Aga kuna sel momendil ei sadanud, siis polnud läbimisega mingit muret. Ja teed on viimastel aastatel tublisti remonditud.

Ja Brasiilias on veel üks legendaarne ja kuulus tee, ehitatud samuti 1970-ndatel, ja millel sõitmisest sai alguse kuulus “Camel Trophy”.  “The Camel Trophy concept began in 1980 when three teams from West Germany set out to drive 1,600 km of the Transamazonica highway …”. 

Mõned faktid Transamazonica kohta: Tee pikkus on 4223 kilomeetrit, rannikust kuni Labreani, ehkki esialgu oli planeeritud ehitada tee kuni Peruu ja Ecuadori piirini.


Maraba linnast rannikule, Joao Pessoa linnani viiv 2000 on preguseks ajaks asfalteeritud, aga vasakpoolse 2000 kilomeetrine lõik on kehvemas seisukorras, eriti vihmaperioodil.

Vihmaga on nii, nagu juba varem mainitud, et siin Amazonase kandis sajab peaaegu kogu aeg, ja on olemas ka vähem vihmane periood, millal iga päev ei saja. Erinevad veebilehed annavad vähemvihmase perioodi kohta erinevat infot, aga välja saab lugeda, et kõige vähem vihmasem aeg Transamazonica läbimiseks on ikkagi september ja oktoober. 

Nii et siit algab Transamazonica läbimise lugu ja igaks juhuks veel üks Brasiilia kaart. Roheline joon on septembris ja oktoobri keskpaigani läbitud teekond, punane katkendlik joon on eesolev osa Transamazonicast.

Ees on samasugused huvitavad päevad, nagu Humaita-Manause teel, mis sai läbitud veidi rohkem, kui kuu aega tagasi.

Ainult et seekord on eesolev vahemaa 3 korda pikem, ees on 2000 kilomeetrit.