Korraline hooldus.

10.02.2014 – 14.02.2014
Salta, Argentina.

Pärast kahte päeva mägiteedel tulin veekord tagasi Saltasse, et esmaspäeva hommikul jälle teeninduses koht sisse võtta. Kätte on jõudnud aeg teha ära korraline tagavedrude vahetus. Just – korraline vahetus. Eelmisest vahetusest Keenias Nairobis on möödunud praeguseks peaaegu kolm aastat, ja nüüdseks on kõik kolm juurdelisatud vedrulehte jälle pooleks. Tegelikult on pooleks läinud ka üks Eestis vahetult enne väljasõitu lisatud leht, nii et kokku oli vaja neli uut vedrulehte, mõlemale poole kaks.

Ma ei suutnud ainult kuskilt manuaalist või netiavarusest leida, kui tihti neid vahetada tuleks. Kõige ülemine ja kaks alumist on originaalid, väga tõenäoliselt aastast 1987, ja metallist. Katkised on vist ka mingist metallist.


Edasi läks nii, et vedrud said maha võetud, midagi polnud vaja pooleks keerata, ja seejärel tuli lihtsalt oodata mõned päevad, kuni vastavas töökojas uued vedrud kokku pannakse.

Et vahepealset aega ära kasutada, tegelesin tagapidurite hooldusega, viisin piduriklotsid kõrvalkauplusesse, kus neile pandi uued katted, kuna originaalklotse polnud riiulist võtta, ja samuti treiti maha piduritrumli siseserva tekkinud kõrgem rant.

Igatahes trumli sisepind oli paari tunni pärast jälle nagu uus.


Kõik eelnev on üks järjekordne hea näide, kuidas originaalosade puudumisel saab hea tahtmise korral peaaegu kõike teha. Lihtsalt aega ja kannatust on vaja. Ning seda esimest on meil peaaegu kõigil võrdselt, ööpäevas on ju tervelt 24 tundi.


Korraks põgus pilk tarka raamatusse, et meelde tuletada, kuidas pidurid jälle kokku käivad. Ma olen aegade jooksul piisavalt palju kõrvalt vaadanud, kuidas neid katse-eksituse teel kokku pannakse, nii et vahetevahel jääb esialgu midagi üle, ja aru saanud, et kindlam on see töö ise ära teha. Säästab närve. Siin on ju ainult kaks klotsi, neli vedru, ja veel nipet-näpet.

RTFM – ütlesid juba vanad eestlased.


Lahtimonteerimise järjekord on kasvavalt 1, 2, 3, …. kuni 16, ja kokkupanemisel siis kahanevalt 16, 15, 14, 13 ja nii järjest väiksemaks. Kogu lugu. Ja veidi aja pärast ongi kõik jupid paigas, ning midagi üle ei jäänud. Polnudki väga keeruline, kahekümneni lugemist õpetati ju kunagi ammu koolis. 


Veel üks väiké kruvimine, spidomeetri pirnid on läbi.


Keerad kruvid lahti, võtad spido välja, vahetad pirnid, püüad lootusetult võidelda punase tolmuga mida on kõikjal, paned spido pagasi, keerad kruvid jälle kinni. Tehtud.

Tegelikult on seal armatuuri all mõttetult palju erinevaid juhtmeid, ja kuna auto juures “elekter on saatanast”, siis peaks ka seal üks päev suurema rookimise ette võtma. Jätta alles ainult hädavajalikud, ja kõik kulunud juhtmed välja vahetama. See on muidugi suurem loominguline ettevõtmine.  


Lõpuks jõuavad vedrud kohale, ja algab paigaldamine.

Tagavedrupukside vastupidavusest ka paar rida. Esimene komplekt pidas vastu Keeniani (Märts 2011).


Keenias paigaldatud puksid pidasid vastu Lõuna-Aafrika Vabariigini (Jaanuar 2012).


Need ülaloleval pildil on pärit LAVist, ja pidasid vastu peaaegu kaks aastat, kuni Brasiiliani (Detsember 2013). Brasiilias allapandud on siiamaani terved. Aga jah, ikka oleneb, kus tingimustes sõita. Kas mööda asfalti, või ka mujal.

Aga peamine on, et reede pealelõunaks oli auto jälle sõidukorras.


Veel ühed asjad, mis sõitmist ei sega, aga häirivad silma, ja juba pikemat aega. Nii näeb välja tagastange, ja siin pole mõtet kedagi teist süüdistada, stange olen ma ise niisuguseks sõitnud. Ja mitte ühekorraga, vaid aja jooksul.


Teine pool pole targem, võiks öelda, et “nagu kaks tilka vett”. Aga uut pole kusagilt võtta, ja järgmiseks nädalaks lubatakse midagi välja mõelda.

Järgmisel nädadal leitakse võimalus teha uus tagastange millestki, mis meenutab välimuselt ja tugevuselt väga raudteerööbast. Aga – kui nüüd keegi selle vastu sõidab, siis on stange terve, aga väga tõenäoliselt kannatab kere, nii et loobun. Enne olgu juba plastikust. Olukord laheneb lõpuks veelgi lihtsamalt – haamri abil saab stange enam-vähem esialgse kuju, ja poest saan musta värvi.


Keeran stange tagasi, ikka parem vaade, kui enne, ja kui eemalt vaadata. Võib-olla saab Boliiviast uued, vähemalt nii soovitatakse. Boliivias pidi olema Mazdasid rohkem liikvel, Argentinas pole esindustki.

Veel mõned linnas silmahakanud sõidukid. Uuemad ja vanemad.









Jätkub..