Salinas Grandes

1087 päev jätkub,
09.02.2014,
Teekond: Purmamarca – Salinas Grandes – San Antonio de Los Cobres – Polvorilla – Salta (400 km).

Argentinas on tegelikult 4 soolajärve, mille nimeks on Salinas Grandes. Momendil tuleb juttu sellest soolajärvest, mis on Loode-Argentinas, Salta ja Jujuy provintsis. Järve pindala on  211 km² ja kõrgus merepinnast on 3450 m.  








Üle järve kulgeb autotee Tšiili suunas. Ruta 52. Vastu tulevad Paraguay registreerimismärkidega suured veokid, kaubaks on sõiduautod.


Vasakul on lumivalge soolaväli.


Paremal on kuivanud maa.


Edasi on soolaväli paarikümnesentimeetrise vee all, nii et tegemist on ikkagi veekoguga.




See maja on samuti soolaplokkidest valmistatud.


Soolast laama.


Ja siia aknale ka üks sini-must-valge.




Leti peal on soolast valmistatud suveniirid, ja soovijad saavad osta pakendatud soola.


Siia ehitatakse söögikohta. Lauad ja pingid on kohalikust matejalist.












Soolajärv on üle vaadatud, ja sõit läheb edasi lõuna poole.


Tres Morros.


Kuidas näeb välja kõrvaliste. Tavaliselt on seal maakaardid pluss seekord viinamarjad.


El Moreno küla peatänav.




Hästi tüüpiline Ruta 40, laineline nagu pesulaud, ehk siis treppi sõidetud. Ingliskeelne otsene väljend niisuguse tee kohta on “corrugated”. Pildil pole laineid eriti näha, aga sõites raputab nii, et vähe pole. Lasen rehvirõhu 2,5-ni (tavaliselt on 3), et oleks natukenegi pehmem sõita, aga ega sellest väga suurt abi ei ole.

Ruta 40 on omamoodi legend. Pikk, paralleelselt Andidega, peaaegu lõputu tee läbi Argentiina alla välja, kuni Magalheasi väinani. Tee kogupikkus on üle 5000 kilomeetri. Treppisõidetud Ruta 40 on selline elamus, mis jääb meelde aastateks. Patagoonias on niisugust teed sadade kilomeetrite kaupa.


Vahepeal kaob tee vee alla, viimane nädal on olnud vihmane. Seejärel hakkab jälle sadama, vahepeal tugevamini, ja siis jälle hõredamalt.

Cobrese väikelinna jõudes on kõik ümberringi hall. Kell on pool kuus. Siin on tankla, ja saab paagi täis võtta. Ja otsustada, et mis edasi.

Edasi on kaks võimalust, esimene on sõita otse mäest alla Saltani. Sinna on 150 kilomeetrit, ning suurema osa teed saab läbida valges. Teine võimalus on sõita samuti mäest alla kuni Saltani, aga minna vaatama Polvorilla viadukti. Polvorilla Viaduktini on 18 kilomeetrit, mille läbimiseks on mõislik arvestada umbes tund, ja mingi aeg kohapeal, ja teine tund sealt tagasi.

Polvorilla viadukt kuulub mul nimekirja “Must See”. Tegelikult oli kavas sõita mööda raudteeäärsei väikseid teid mööda Saltast Porvrillani, ja Google Earth isegi näitab mingeid radasid, aga see kogu tee läbimine on vähemalt päevapikkune projekt, ning eeldab, et enne on olnud kuivem nädal. Ning kuna viadukt on peaagu siinsamas, ja momendil ei saja, siis läheb käiku teine variant.

Vihmaga tuleb siinkandis üldiselt arvestada, sest vihm võib viia näiteks pool teed minema, ja kui suured teed parandatakse kiirelt, siis väiksemate juurde ei jõuta niipea, suured teed on prioriteet.


Esimesed 5 kilomeetrit on väga korralik kruusatee.


Siis tuleb keerata paremale. Järgnevad 13 kilomeetrit on ka tegelikult tee, aga kitsam ja mõned kohad on konarlikumad. Vastu tuleb isegi üks auto.




Mõni kõrgem lõik on igati ok.


Peaaegu kohal. Veel ei saja.


Järgmisel sildil on tutvustavad andmed, 64 meetri kõrgune viadukt asub merepinnast 4200 meetri kõrgusel, ja on 224 m pikkune.




Alles kohale jõudes ja autost välja tulles ning pea kuklasse ajades saab aru, et see on ikka üks kõrge ehitis.


Järgnevalt on vaja üles saada. Kas ikka on vaja?? Võib-olla pole ka vaja, aga kuidagi imelik on ära sõita, nii et üleval pole käinud. Ülevalt on kindlasti huvitav vaade. Viadukt on 10 meetrit madalam kui Viru Hotell (74m), asi see siis sinna otsa pole ronida.

Treppi ega lifti ei ole, aga üles viib jalgrada. Vist kohe ametlik rada. Mingit ronimist keelavat silti ei ole näha.


Igatahes käsipuu on tugev ja korralik, tehtud raudteerööpast. Ei see niipea läbi roosteta.

Käsipuu on üldiselt hea asi, sest 4200 meetri kõrgusel ronimine on midagi muud, kui mööda siledat maad bussiga sõitmine. Pika sammuga astumine läheb peagi üle tunduvalt lühema sammuga astumiseks.


Ronin järjest ülespoole.


Ja parkla jääb kaugemale ja kaugemale.


Veel edasi, ja siis hakkab midagi taevast sadama. Alguses suured vihmapiisad, ja edasi on see juba vihmase rahe moodi. Enam pole mõtet alla tagasi minna, peaaegu pool teed on juba läbi.


Veel kõrgemalt. Parkla on nüüd peaaegu tühi. Teised külastajad on õigel ajal minema sõitnud. Vihm läheb tihedamaks.


Lõpuks ometi üleval. Vihm läheb veel tihedamaks. Vihmavari jäi muidugi autosse. Veekindlad riided ka.


Ikka võimas ehitis. Rohkem pilte ei ole, kaamera ei kannata eriti hästi vihma, ja ma ei taha teda läbi leotada. Aeg on veel korraks ringi vaadata, ja siis tuleb alla tagasi ronida. Ilusa ilmaga oleks siin kindlasti pikemalt.


Sealpool on Salta. Allaronimine on ikka lihtsam. Vihma sajab ikka edasi.

Valin suurele teele tagasisõiduks teise tee, lootuses, et eelneva nädala vihm pole teed ära uhtund. Teel on näha mõned hiljutised rattajäljed. See võib tähendada, et tee on sõidetav, aga võib ka tähendada, et tee on sõidetav ainult osaliselt, ja siis tuleb sama teed mööda tagasi sõita. Seekord on tee alles, aga korraks tuleb sõita nii 50 meetrine lõik mööda Rio San Antonie de Los Cobrese nimelist jõge, ja siis olen jälle suuremal teel.

Kell on juba 7, väljas on veel valge, st taevas on muidugi hall. Saltani on 175 km, aga see tee on üle mägede. Tund aega saab nn "valges" sõita. Jõuan kohale 22.50, mis polegi paha tulemus.

GPS-i jälg


 

Jätkub ...