Veel üks tehniline postitus.

03.02.2014 – 07.02.2014
Salta, Argentina

Ja esmaspäeva õhtul jõudsidki kõik Paraguaist tellitud varuosad kohale. nii nagu lubatud.


Šarniirid , õõtshoovapuksid, ja esimesed pidurisilindrid. Uued.






Lisaks uued klambrid piduriklotsidele.


See šarniir pole küll originaal, aga mingi aja peab kindlasti vastu. Ega eelmised oleks ka oma paarkümmend tuhat vastu pidanud, kui ainult mööda siledat teed sõita, aga vahetevahel pole siledat teed kusagilt võtta.

Ja esisillaga on üldiselt niisugune lugu, et parem juba vahetada korraga niipalju, kui võimalik, et üks logisev jupp ei hakkaks jälle teisi lõhkuma. St. teha asju üks kord ja korralikult.


Värskelt valminud radiaator. Made in Argentina. Täpselt õigete mõõtudega.


Diiselkütuse kvaliteet on siinmail kõikuv. Mõnikord saab täiesti korralikku diislit, ja mõnikord on sõites jõud täiesti kadunud. Esimese hooga mõtled, et nüüd on mootoriga jama, aga tegelikult on viga diisli kehvas kvaliteedis. Ja järgmise paagitäiega on jälle kõik ok.

Separaator lahtivõetuna. Siia peaks kogunema kütuses olev vesi, aga siit leiab ka muud.


Põhjas oli paks pruun sodi.


Pidurisilindrid on paigas.




Töökoda suuremas plaanis. Kõik edeneb, aeglaselt, aga edeneb. Vahepeal tegeletakse teiste sõidukitega, sest tööpuudust siin majas ei paista olevat, ja siis jälle minu omaga. Peaasi, et kõik saab õigele kohale, ja korralikult ning tugevalt kinnitatud.


Uued õõtshoovapuksid.


Ka siin vajab üks koht keevitamist, aga keevitustööd soovitatakse teha kas Boliivia või Peruus, hind on soodsam. Eriti veel Boliivias. Mul oli tegelikult varem kavas ka muud asjad Boliivias üle vaadata, aga kui juba siin Saltas tegemiseks läks, siis ongi kindlam edasi sõita.


Radiaator rändab oma kohale.


Mul on veel alles 2 purki Tansaaniast ostetud kuulsa Lockheedi firma pidurivedelikku. Nimi maksab.


Ja lõpuks saabki auto liikuma. Esimene käik on kahe kvartali kaugusele sillastendi, ja nii poole tunniga on ka siin asjad paigas. 


Edasi läheb teekond keevitustöökotta, mis on spetsialiseerunud peamiselt sumbutite valmistamisele.


Seda sumbuti tagumist osa on mitmeid kordi parandatud, vist iga kuue kuu tagant ja seekord läheb asi vahetusse, sest muidu hakkab varsti jälle plärisema.


Uus sumbutaja enne allapanekut. Tunni aja pärst on kõik ok.

Ja lõpetuseks veel mõningaid autopilte.


Isetehtud registreerimismärk.








Peaks olema 67 aasta Fiat, aga pead ei julge anda.




Ja ongi käes reede õhtu, ja nädalavahetuseks on kavas proovisõit ümberkaudsetes mägedes. Niikuinii on vaja välja vahetada mõned tagumised vedrulehed, aga see jääb järgmisesse nädalasse.

Nii et järgmistes postitustes on kõike muud, kui katkiste autoosade pildid. Ma vahepeal mõtlesin, et kas sellest üldse nii pikalt kirjutada, sest iseenesest on neid hooldustöid üpris harva, aga ka need on üks reisi osa. Mis liigub, see kulub, ja mis kulub, see varsti enam ei liigu. Spidomeetrit vaadates on juba täitsa pikk maa liigutud.

C’est la vie!

Jätkub…