Sunday, February 2, 2014
Ikka veel Saltas
1079 päev.
Reisi algusest 118 731 km.
Salta, Argentina.
Ja praeguse seisuga tundub, et vähemalt järgmise esmaspäevani. Olukorra positiivne külg on, et saab Salta linna veel selgemaks. Tänaval jalutades hakkab silma igasuguseid sõidukeid eelmise sajandi seitsmekümnendatest aastatest.
Mõni on siledama…
ja mõni on kulunuma välimusega, aga kõik on kasutusel.
Graffitit jätkub kõikjale
Salta raudteejaam
Siit väljub korra nädalas kuulus “Tren de Las Nubes” (Train to/of the Clouds), mis sõidab kuni 4220 meeetri kõrgusele mägedes asuva Polvorilla viaduktini. Praegu, jaanuaris ja veebruaris liiklust ei toimu, kuna rongiliikluses on suvevaheaeg, ning järgmine väljumine on alles 29.märtsil.
Infot koduleheküljelt http://www.trenalasnubes.com.ar/
The train offers meals onboard, translator services, and medical assistant for any passenger that may be affected by the lack of oxygen caused by the height. The trip lasts approximately sixteen hours, from seven am until midnight or later.
The train runs 217 km. and passes through 29 bridges, 21 tunnels, 13 viaducts, 2 spirals, and 2 zigzags.
Polvorilla viadukti makett ootesaalis.
Polvorilla viadukti juurde pääseb ka autoga, ja Saltast ostetud kaardil on raudtee kõrval ka muid väikseid teid, mis ootavad sõitmist.
Pilt Wikipediast http://en.wikipedia.org/wiki/Tren_a_las_Nubes.
Edasi jälle tehnilisemaks. Ei hakka eraldi postitust tehnilise jutu jaoks tegema.
Sõitsin töökotta, ja kokkulepitud ajaks oligi uus kardaan kokku keevitatud, nagu alljärgneval pildil näha.
Ülemine on vana, ja all on uus, “Made in Salta”. Peaks nagu olema igati ok, ja väliselt ongi. Kardaaniristid on muidugi jälle erinevad, aga momendil on see ainus lahendus.
Difripoolne ots on suurema ristiga.
Ja käigukastipoolne on väiksemaga, aga peaasi, et vastu peaks.
Ja oligi peaaegu õigete mõõtmetega, veel viimane lihv, üks koht peab olema 4mm sügavam.
Tagasi kämpingusse, seekord kaks kardaani kaenlas, panin oma asjad kokku, mis tähendab, et võtsin maha presendist varikatuse, ja sõitsin töökotta. Parem juba kõik üle vaadata, äkki on veel midagi kulunud ja vajab vahetamist. Ja töökoda tundus asjalik, nende põhiline valdkond on käigukastide remont, aga tehakse ka muud käiguosa hooldust.
Ja mis peamine, et kui ma siia esimest korda soovituste peale tulin, katkine kardaaniots kaasas, siis pakuti välja lahendus, aga mitte ei öeldud, et ei ole ega ei tule. Niisuguse "ei ole/ei tule" vastusega pole mul midagi peale hakata. Kui ei ole, siis tuleb otsida, või siis ise teha. Aga ok, läheme edasi.
Kõigepealt vajas vahetamist üks esiratta laager.
Seejärel piduriklots. Mõradega. See ei olnud originaal, vaid hea ja odav hiina klots, ostetud 2011 septembris Tansaaniat, Iringast (pikem ostmise lugu siin http://tarmotamming.blogspot.com/2011/11/eestlased-tansaanias-sao-hill.html). Kuna õiget mõõtu polnud seal saadaval, siis tuli osta suurem klots, ja relakaga õigesse mõõtu lõigata. Ja pidas vastu 88 tuhat kilomeetrit. Polegi paha.
Seejärel selgus, et vahetamist vajab üks šarniir, ja mõlema poole ülemised õõtshoova puksid, mis tähendab lühidalt, et kindlam on vahetada korraga kõik, nii ülemised kui ka alumised. Arvestades läbitud teid pole ka mingi ime, et šarniirid läbi hakkavad minema, nad on ju originaalid, aastast 1987 ja siiani on nad vastu pidanud (ikkagi peaaegu 400 tuh.kilomeetrit, sealhulgas 3 Aafrikareisi).
1987 aastal tehti muidugi teistsuguse kvaliteediga asju ka. Ma millegipärast hästi ei usu, et järgmised šarniirid peavad vastu järgmine 27 aastat ja järgmised 400 tuh km.
Sest näiteks õõtsapuksid vahetati 2010 talvel enne reisi, ja nende vastupidavus oli siis 3 aastat ja 120 tuh km. Võiks ju olla ikka tugevamad.
Ja veel olid radiaatori nurgad kahtlaselt niisked, ning radikas on samuti aastast 2010, ja see on järjekordne näide, et enamus viimasel kümnendil valmistatud autoosadest pikemalt vastu ei pea.
Omal ajal, kui laevad olid veel puust, tehti radikaid ikka metallist.
Õnneks tehakse Argentinas ka metallist radikaid. Vastavalt kliendi tellimusele.
Jätsin vana radika töökotta, et uus tuleks õigete mõõtmetega, ja esmaspäeva õhtuks pidi uus valmis olema.
Ja õõtsapuksid ja šarniirid pidi ka saama alles esmaspäeva õhtuks, sest siin riigis neid pole, ja nad tuuakse Paraguaist. Nii see elu siin käib, midagi toodetakse ka Argentinas, aga mitte kõikidele sõidukitele. Aga lõpuks saadakse kõik liikuma.
Jätkub…
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment