Laguna Chaxa ja veel üks lugu

1140-1141 päev,
03.04.2014-04.04.2014,
Reisi algusest 121 979 km,
Teekond: Laguna Chaxa - Laguna Leija - Talabre  (153 km).


Ööbimispaik keset ristmikku ja hommikune üliavar vaade.
Öö oli vaikne ja üldiselt rahulik, kui mitte arvestada maavärinaid, mis on viimasel ajal Tšiilis päris aktuaalne teema. Iquique on siit nii 400 kilomeetri kaugusel, ja tugevamad kõikumised on ka siin tunda, eriti öösel. Kahel korral võttis bussi kõikuma, ja hiljem internetist (http://earthquake.usgs.gov/) kontrollides selgus, et selle öö tugevamad olid 6,5 ja 7,7 magnituudi. Lisaks veel mitmed väiksemad järeltõuked. Aga inimene harjub kõigega, ka maavärinatega, ja siin piirkonnas tuleb paratamatult harjuda. Sest alternatiiv on alati olemas – sõida mujale.

Park pidi olema avatud juba kell kaheksa, aga kuna kell kaheksa on väljas (ja bussis sees) temperatuur samuti kaheksa kraadi, siis mugavam on tõusta tunnike hiljem, kui päike ümbruse (ja bussiseinad) soojemaks kütab. Kiiret ju ei ole.

Los Flamencos National Reserve ise on tunduvalt suurem, kokku 740 ruutkilomeetrit ja asub seitsmes erinevas kohas (http://en.wikipedia.org/wiki/Los_Flamencos_National_Reserve), Laguna Chaxa asub Soncori sektsioonis.


Piletit ostes selgitatakse, et tuleb püsida jalutusradadel, soovitav on võtta kaasa joogivett ja midagi päikesevarjuks, st.müts pähe, ning kasutada päikesekreemi.




Ja ongi flamingod. Neid pole just väga palju, võib-olla kümne ringis, aga täiesti ehtsad flamingod. Siin peaks elutsema mitu erinevat liiki: Andean Flamingo (koldjalg-flamingo), Chilean Flamingo (lõunaflamingo) ja James Flamingo (lühinokk-flamimgo). Nimede tõlkimisel oli abiks Eesti Orintoloogiaühingu veebileht http://www.eoy.ee/node/11


Punasema sabaotsaga peaks olema Chilean Flamingo.




Suures plaanis.






Playero de Baird – Baird’s Sandpiper ehk eesti keeles peaks olema eskimo rüdi või eskimo risla. http://en.wikipedia.org/wiki/Baird's_Sandpiper. Ühesõnaga – kurvitsaline.






Lindude indentifitseerimisele aitasid kaasa vastavad infotahvlid.


Kokkuvõtteks võib kirjutada, et Laguna Chaxa on täiesti arvestatava infrastruktuuriga vaatamisväärsus. Infostendid väljas ja sees, eraldi võimalus vaadata lühifilmi pargist, ning sissepääsu juures sai jalgu puhata. Varjus. Enne üles mägedesse sõitmist.

Ülespoole läks täiesti uus tee, esimesed 14 km kuni Talabreni oli värske asfalt.




Old Talabre Ruins.


Ja edasi oli juba tavaline tolmune kruusakas, mis tõusis aegamisi kõrgemale, sinna 4000 meetri juurde.




Vulkaan Lascar (5592 m).




Ja kogu tee oli praktiliselt liikuseta, 6 tunni jooksul oli võimalus nähe kolme sõidukit. Mõnes mõttes täiesti arusaadav, sest tee pidi viima Laguna Leijani ja seejärel edasi Huaytiquina piiripunkti, aga piiripunkt pidi olema liikusele suletud. Ning lisaks pidid seal piirkonnas olema miinid. Isegi GPSis oli märge “Peligro Zona Posiblemente Minada”.


Tee enne Laguna Leijat.




Kaugemal on Laguna Leija ja üksikud flamingod. Aeg on peatus teha ja alustada tagasiteed. Kaartide järgi pidi olema küll mingi rada Paso Huaytiquina ja Paso Sico vahel, aga sisetunne ütles, et tänaseks aitab. Et aeg on kuskile 3000 meetri peale tagasi ööbima minna. Niigi oli Laguna Leija tee kohta netis kirjutatud, et “After a steep climb on a very bad road, you reach the Laguna Lejía at 4190 m, once full of flamingos. Mysteriously, the colony declined rapidly immediately after the eruption of Volcán Láscar in 1993.” Link.

Nii et ots ümber, ja tagasi, sest kohe siitsamast pidi alla viima veel üks otsetee. Alternatiiv oleks olnud sõita tagasi sama teed üle 50 km.


Igasuguste käepärast olevate andmete järgi pidi just see tee viima otse mäest alla, 23 kilomeetri kaugusel olevasse Socaire asulasse, ainult et mitmetel kaartidel polnud mingit teed märgitud.

Reaalsuses oli tee täiesti olemas, ja isegi suhteliselt värsked rattajäljed olid näha. Et keegi oli lähipäevadel siin liikunud. Või lähinädalatel, sest siin ju praktiliselt ei  saja, ja jäljed püsivad kaua.




Edasi allapoole, kuni …


… kuni oli ees üks lõik, mis juba esimesel pilgul teatas, et vaata, nüüd on niisugune lugu, ning siit sa üles ei saa. Sest tõus on liiga järsk.


Ja nii oligi. Hea, et oli meeles üks foto teha, aga fotol on kõik hoopis lamedam. Oleks ikka pidanud 3D pildi tegema, aga tagantjärgi on kõigil hea tark olla.

Olulist osa mängis kõige rohkem see, et koht ise oli 3825 meetri kõrgusel, s.o. peaaegu 4000 meetrit, ja hapnikku polnud samuti piisavalt. St et diiselmootorile polnud piisavalt. Ees oli ikkagi üle 200 meetri peaaegu 15 kraadist tõusu. Ega polnudki pikalt mõelda, jälle ots ümber, ja tuldud teed mööda tagasi, seni kuni veel valge. 

Ainult et tagasi sain sõita 3 ja pool kilomeetrit, ja enamjaolt esimese käiguga, sest tagasitee läks samuti kogu aeg ülesmäge, laugjamalt ja järsemalt, alguses 4000 meetrini, ja siis 4100, 4150, ja lühidalt öeldes juhtus siin 4150 m kõrgusel ühes järsemas kohas sama lugu, hapnik otsas, ja edasi mitte üks meeter. Nonii, esimese hooga mõtled, et nüüd tuleb ikka siin 4000 m peal ära magada, aga see pole hetkel üldse peamine. See kõrguse osa.

Kõigepealt sõidad niipalju allapoole, et leida üks tasane pind ööbimiseks. Seejärel teed õhtuse paarikilomeetrise jalutuskäigu mööda seda teed, kust buss üles ei läinud. Mäkke ronides on aega mõelda ja arvutada, et miks siit ikka üles ei saa. Sest Peruus sai sõidetud isegi 5000 m kõrgusel. Abiks tuleb elementaarne trigonomeetria. Järsema osa pikkus on 265 meetrit, kõrguste vahe on 3873-3828=45 meetrit. Siinuse arvutamist õpetati vist 9 klassis. Ausalt öeldes oli see päris ammu, aga hea, et enamus aega sai ikka kohal käidud, ja midagi püsib meeles. Jagamistehe annab tulemuseks 0,169811. Mis tähendab, et siin on 16,98 kraadine tõus.

Jalgsi saab muidugi üles. Hingad sügavalt, ja lähed lihtsalt lühema sammuga. Oleks nüüd väiksemad tagarattad kaasas, siis saaks siit väiksema sammuga üles ka sõita. Oleks-oleks. Väiksemad tagarattad jäid Tansaaniasse, Sao Hilli. Sel momendil tundus, et neid ei lähe enam vaja. Siiani ei läinudki vaja. Nagu selles rahvaloos, kus hiidlane viskas surnud varese pagasnikust minema.


Õhtune jalutuskäik on igati kasulik, päikeseloojangus mäed, ja siis looklev mägitee.


Kaugel ees on Salar de Atacama, ja loojuv päike.


Punane nool näitab bussi asukohta, st järjekordset ööbimispaika. Vähemalt looduskaunis kohas.


Pimedas on muidugi ükskõik, niikuinii midagi ei näe. Saab mõelda, mida hommikul teha, ja millises järjekorras. Et kõigepealt tuleb üle vaadata et kas kõrgsurvepumba reguleerimine veel lahjemale küttesegule aitab. Hapnikku on ju ka kõrgemal vähem. Pumpa sai viimati reguleeritud tunde järgi aasta tagasi. Hommikul selgub, et pumba reguleerimine suurt ei aita. Oma viiskümmend meetrit jõuab kaugemale, aga siis on ikka jõud otsas. Rohkem pole mõtet üritada.

Läheb käiku Plan B, ehk tuleb minna mingit teist sõidukit otsima, kes mäest üles tõmbaks. Plaan B1 on minna tagasi Laguna Leija teele, mis on 8 kilomeetri kaugusel, ja kus eile oli näha kolme sõidukit liikumas. Ja siis oodata, kuni keegi tuleb Laguna Leijat külastama, sest muud põhjust seal teel liikuda ei ole (Alloleval kaardil punane joon) . Ja lähim asustatud punkt Talabre on 27 km kaugusel (Kaardil lilla joon).

Selgituseks kaart ka:


Plaan B2 on minna mööda plaanitud rada Socaireni, kuhu on 15 kilomeetrit (roheline joon). Samuti asustatud punkt, aga peamine on, et sealt läheb läbi suurem tee Paso Siconi ja edasi Argentinasse. See variant lähebki käiku.

Seljakotti vesi ja GPSid ning muidugi piirkonna kaart, kus peal saab näidada bussi õiget asukohta. Igaks juhuks veel soojem jope ja müts. Sest öösel on jahedam, ja kes teab, kaua aega läheb. Ja siis on aeg astuma hakata. Kell on 11.


Alguses astud mäest alla …


Siis on ees lõik mööda mäekülge, eile sai siit korra juba üles ronitud…


Üleval hingad sügavalt, ja astud edasi. Salar de Atacama ju paistab, ja erilist eksimisvõimalust ei ole.




Astud, astud, astud. Kilomeetrid jäävad seljataha. Ilm on aga igati ok, ja läheb järjest soojemaks. Soe jope kaasas tundub hetkel täiesti mõttetuna. Astud, astud, astud ...




Astud, astud, astud.


Aga lõpuks hakkab Socaire paistma, 15 km läbimiseks kulus 3 tundi.


Linna keskel on Socaire väike kirik. Lähedal on firma, kes tegeleb tee-ehitusega, ja lühidalt öeldes on nad valmis appi tulema. Täpsustame üle, et mul on vajalikud köied olemas, ja et muud pole vaja, kui võimsat autot, mis jõuaks bussi tõmmata ülesmäge. Istun valge Landcruiseri kastika tagaistmele, ja sõidame ülesmäge.

Järjest kõrgemale sõites vajab auto vajal mitmes liivasemas kohas lükkamist, ja tagumine ratas hakkab kohapeal  “kaapima”. Loogiline oleks niisugusel juhul kasutada nelivedu ja aeglustit, aga selgub, et sellel autol neid lisasid ei ole.

Niisuguse asja peale ei oska esimese hooga midagi öelda. Nagu ei tule selle peale, et LC on tavaline tagaveoga ja ilma difrilukuta. Aga pool teed on juba seljataga, ja tänu lükkamisele läheb auto liivasematest kohtadest edasi. Ja järjest kõrgemale. Vähemalt mootoril on piisavalt jõudu, hea seegi. 


Kõige kõrgem koht jääb seljataha, vähemalt üks asi saab selgemaks, et ka nemad ei saa siit tagasi sõita, mäest üles kulgev tee on liiga liivane, ja rehvid on liiga kulunud ning pole pidamist. 


Lõpuks jõuame bussini, aga tõmbamisest ei tule midagi välja. Paneme korraks köie külge, aga ei meetritki. Tee on liivane, ja Toyota tagaratas käib liivas ringi ning kaevab järjekordse augu, ja siis veel ühe. Köie äravõtmine ei muuda olukorda paremaks. Korraks tundub juba, et täna on võimalus veel teine 15 kilomeetrine matk ette võtta. Mehed proovivad helistada, et kedagi appi kutsuda, aga niisugustes orgudes pole ju mingit levi.

Kaugemalt hoogu võttes saab Toyota veel kümmekond meetrit edasi, ja siis jätkub liikumine poole meetri kaupa. Lükkad ja õõtsutad, ja kui saad pool meetrit edasi, siis lähevad kivid rataste alla, et auto tagasi ei vajuks. Järgmine lükkamine, veel pool meetrit, kivid. Vahepeal saab meetri edasi, seejärel veel pool meetrit. Hea, et mul on labidas olemas. Kaevad, lükkad ...

4000 meetri kõrgusel Toyota Landcruiseri kahekesi ülesmäge lükkamine on väga omapärane ja uus kogemus (new skill), ning jääb arvatavasti kauaks meelde.

Lõpuks jääb paarisajameetrine liivasem koht seljataga, ja auto saab omal jõul liikuma. Viskan labida kasti, ja liigume Laguna Leija teele, et sõita tagasi kuskile asustatud punkti, ja otsida sobivam auto. Kuna neil vastavat neliveoga autot ei pidanud olema, siis sõidame Toconaosse (veel 55 km), seal on politseipost, ja neil pidavat olema 4x4 masinad. Kogu lükkamiste peale hakkab päev juba õhtusse liikuma. Toconaos üritab politsei puksiiri leida, aga San Pedro de Atacama puksiir pidavat olema momendil Argentinas, selgub telefonikõnede käigus. Et homme on tagasi. Ja et helista talle homme.

See ei ole hea lahendus. Hea küll, et võtad oma labida õlale, ja otsid mingis sobivas stiilis hosteli, aga ikkagi, parem juba kõik samal päeval korda ajada.

Küsin, et kas kuskilt lähedalt vintsiga autot ei ole siis võimalik leida, sest kriitiline teelõik pole üldse pikk, ja järgmiste helistamiste käigus leitakse vastav sõiduk, kui pikk lugu ühe lausega kokku võtta. Tund aega ootamist, ning päikeseloojangul saabub abistaja. Klassikaline ja stiilne Toyota Landcruiser. Sellist oligi vaja, lihtne ja tugev, sellest aastakäigust, kui veel töökindlaid sõidukeid valmistati. Kõik märgid näitavad, et auto on igapäevases kasutuses. Istmetetagune on kuhjas täis erinevaid köisi, labidaid ja muud vajalikku kraami. Kapoti all on 6 silindriline bensiinimootor, mis läheb vahepeal keema, jagaja vajab korraks reguleerimist. aga see kõik ei ole mingi takistus.   


Jõuame pimedas kohale, kell on vist pool kümme, paneme köie külge, ja kõik läheb nii, nagu peabki minema. Liivane koht pole niisugusele sõidukile mingi takistus, ja üks Mazda buss nööri otsas pole samuti raske.


Olukord on selleks korraks lahendatud ja igati positiivselt. Võtan abistajalt kontaktandmed, et äkki läheb teinegi kord vaja, ja sõidan madalamale tee kõrvale ööbima. 3600 meetri peale.

Sisukas päev jäi seljataha.

Jätkub …

MORCRGNY