Kirjutatud hoopis Calamas.
San Pedro de Atacama on üks tore linn, piisavalt väike, ning kõik eluks vajalik on kohe käe-jala juures. Paarsada meetrit ööbimispaigast. Kesklinnas on paar nn peatänavat, mis on mõeldud jalakäijatele, ja mille ääres on valdavalt kas hostelid või turismiteenuseid pakkuvad firmad, või siis mõlemad koos.
Vahelduseks on mõned söögikohad ja suveniirikauplused. Alljärgnev on tüüpiline tänavapilt keskpäeval.
Käsitöökauplus, reisifirma ja muidugi San Pedro de Atacama linnapildi lahutamatu osa – suur hulkuv koer.
Rõhk on sõnal “suur”. Kui nüüd tagasi vaadata, siis Argentina on samuti täis hulkuvaid koeri, aga seal on nad ikka väiksemates mõõtudes.
Koeri jätkub igale tänavale.
Ümbruskonnas liikumiseks on võimalik rentida jalgratast.
Casa Incaica – linna kõige vanem maja, aastast 1540.
Värsket puu ja köögivilja saab turult. Ja ka muud, näiteks mune ja isegi kilepakendis kokalehti. Samuti on saadaval pakendatud kokatee, mis on tegelikult valmistatud Peruus (pakil olevate kirjade järgi). Kokatee aitab mägedes aklimatiseeruda, San Pedro de Atacama on küll 2400 meetri kõrgusel, aga kõrgusega peab arvestama, kui minna näiteks El Tatio kuumaveeallikaid vaatama, mis asuvad 4320 meetri kõrgusel.
Või kui on kavas ronida veel kõrgemale, sest vastavaid kohti siin jätkub.
Licancaburi vulkaan, kõrgus 5920 m.
Mul oli kavas siia veidi pikemalt pidama jääda, et nagu keskne peatuspaik, ja et siit on hea teha paari-kolmepäevseid retki ümbruskonnas. Ning linn ise oli samuti omapärase ning positiivse auraga.
Lihtne ja rahulik. Paari päeva oled turul juba tuttav klient. Ja nurgataguses kanagrillis samuti. Et ei pea enam tellima, vaid viipad käega, ütled tere, ja kanaveerandik tuuakse hetk hiljem lauda.
Varblased.
San Pedro de Atacama pimeduse saabudes. Turvaline, valgustatud. Taskulampi polnud vaja kaasas tassida.
Kiriku ümbrus oleks võinud olla paremini valgustatud, aga ringi liikuda ju nägi. Ning turvalise ümbruse tunnetad ära mingi kuuenda meelega.
Mõni tänav on vahepeal tühjem.
ja teine seal kõrval on rahvarohkem.
Sama koht päeval.
Jätkub …
Lõunapoolse piirkonna külastamisest pikemalt järgmistes postitustes.
Posts
3 comments:
Vägev värk!
Kas nii pikal reisil bussil TÜV ei pea tehtud olema (tehniline ülevaatus)? Või keegi ei kontrolli seda..?
Hea küsimus.
Lühike vastus on, et siiani pole selline asi nagu tehnoülevaatus mitte kedagi huvitanud. Mitte üheski riigis.
Tehniline seisund on teine asi. On olnud juhuseid, kus teel kontrollitakse tulekustutite olemasolu, ja ohukolnurkade ja ohutusvestide olemasolu. See on siis, kui politsei peab teel kinni.
Üldeselt jääb mulje, et igaüks vastutab ise kas tema auto on korras ja liigub ja kui tulesid ei ole, siis lihtsalt on raske pimedas sõita (aga ikka sõidetakse). Ja ega ilma piduriteta samuti mägedes pikalt ei sõida.
TÜV on ikka rohkem iseloomulik niinimetatud "Nanny States" tüüpi riikidele, ja Lõuna-Ameerika erineb selles mõttes EU-st. näiteks siin on lubatud müüa nii kõverat banaani kui ka kõverat kurki ja kui auto liigub siis on ta tehniliselt korras, sest ta ju liigub ja üleüldse tundub siin olema kuidagi rohkem vabadust.
Sisetunne ütleb, et rahvas tuleb tänavatele, kui keegi hakkab banaani kõverust ette kirjutama
Post a Comment