San Pedro de Atacama III, soolajärved

1139 päev,
02.04.2014
Reisi algusest  121 826 km,
Teekond: San Pedro de Atacama – Laguna Cejar – Laguna Tebinquinche – Toconao - Laguna Chaxa (132 km).

Kui nüüd San Pedro de Atacamat külastada, siis Moon Valley ja Death Valley ja Cordillera de Sali külastamise kõrval võiks kindlasti üle vaadata linnast lõuna poole jäävad soolajärved. 15 kilomeetri kaugusel on kõigepealt Laguna Cejar ja Laguna Piedra, ning veel 10 kilomeetrit edasi sõites ootab Laguna Tebinquince.


Laguna Cejar.




Veel üks Laguna Cejar


Kummalisel kombel suudab sisalik siin soolas elada, ma ei kujuta ette, kuidas ja millest ta söönuks saab, sest üldiselt on soolajärvede ümbrus elutu.


Siin on lubatud ujuda, vesi on muidugi ülisoolane. Parkla juures on dušš, et saaks soolakorra maha uhada.






Laguna Piedra, paarsada meetrit eemal.


Laguna Tebinquince poole sõites jääb teele veel kaks väikset veesilma. Laguna Ojus Del Salar.


Laguna Tebinquince.


veel üks Laguna Tebinquinche


Ja veel üks.


Laguuni juurde viib korralik tee, aga siin on näha, et keegi on üritanud otse järveni sõita. Rattajäljed jäävad ju pikaks ajaks nähtavale. Aastateks.

o
Tagasi suurele teele ja järgmine linn on Toconao, siin on 800 elanikku ja linn asub 38 km San Pedro de Atacamast lõuna suunas. 


Wikipedias linna kohta väga pikka juttu pole, on ainult üks lause "The most notable building in Toconao is its church. The bell tower is separated from the main church structure and dates from 1750."


Kiriku katus on kaktusepuust.


Ja trepp on kaktusest.


Kellatorn ongi eemal, teisel pool teed.


Paremal asuvas hoones on kauplus, elementaarsed toiduained on olemas, saab võid, juustu jms. Mingit avatud toitlustusasutust ei õnnestunud keskväljakult leida.


Quebrada de Jerez, ehk Valle de Jere rahvuspark asub linnast sadakond meetrit põhja suunas. GPSis asuv kaart näitas, et siin on paarikilomeetrised jalutusrajad ja parkla, ning varem teekonda planeerides oli üks mõte jääda siia parklasse ööbima. Sel momendil tundus, et täitsa hea ja tark mõte. Ainult et pargi külastamiseks piletit ostes (1500 peesot ehk 2 EURi) selgus, et siia ööbima jääda ei ole lubatud, ja erandeid ei tehta.

Parkla.


Roheline oaas kulgeb mööda jõesängi ja on 3 kilomeetri pikkune.


Endine ja ka praegune kivimurd, mida haldab kohalik community. Siit saadav liparita nimeline kivi pidi olema eriti vastupidav nii külmale, niiskusele kui ka kuumale.






Igati huvitav koht, aga kuna parklas ööbida ei lubatud, siis tuli siit enne pimeduse saabumist jalga lasta, ja hakata uut magamiskohta otsima. Täitsa värava ees ei olnud seekord tahtmist ööbida.

Järgmine kohustuslik vaatamisväärsus, Laguna Chaxa asus ainult 25 km kaugusel, aga sinna kohale sõite selgus, et külastamine lõpetatakse kohe ära, ja ka siin ei tohtivat ööbida. St pargi territooriumil ei tohi. Territoorium algas tegelikult juba 10 km tagasi, nii et sõida aga tagasi, sest ööseks on teel ees tõkkepuu. Ju siis siinkandis on teised reeglid, sest Lõuna-Tšiilis, Carretera Australi kõrval asuvates rahvusparkides polnud ööbimisega mingit probleemi.

Nii et lõpuk läks nii, nagu tavaliselt. Et alguses otsid looduskaunist kohta ja valid ja valid, seejärel vaatad vähem kriitilisema pilguga ja kõige lõpuks keerad lihtsalt suurelt teelt paar-kolm meetrit eemale. Peaasi, et keegi pimedas otsa ei sõida, aga autol on helkurribad ees ja taga, ja siin riigis sõidetakse pimedas ikka tuledega.  


Salar de Atacama – hommik.

Laguna Chaxast ja muudest kohtadest juba järgmises postituses.