Escondida kaevandus

27.01.2015
Teekond: San Pedro de Atacama – Estancion Imilac – Mina Escondida – Copec tankla enne Antofagastat (414 km)
Reisi algusest 130 625 km

Asjalikum osa päevast hakkab sellega, et paned asjad kokku, käid tanklas (tankla pilti seekord siia ei pane), ja siis lähed turule. Et midagi värskemat teepeale kaasa osta. Turuplatsi parklas leiad järjekordse Dakari saateauto, mitte selle kõige suurema, vaid keskmise suurusega.


Iseenesest on päris hea mõte kasutada seda sõidukit siin pidevalt, mitte ainult korra aastas toimuva võistluse ajal.






Värskem kraam müügilettidel.


Cordillera del Sal.

Ja siis allapoole, seekord mööda Salar de Atacamast läänepool kulgevat teed. Ida pool on laguunid, näitab turistikaart. Lääne pool paistab olevat lage maa.


Ja nii ongi, lage maa, ja sirge tee lõuna suunas.


Ainult et mõnes kohas on miinivälja sildid. Miiniväljad on piirikonfliktide ajast, ja hea, et nüüd on niisugused piirkonnad on tähistatud. Ainult et suurte vihmade tagajärjel tekivad mudavood kannavad neid miine edasi.

Piirikonflikte on Tšiilil olnud kõikide naaberriikidega, nii Argentinaga, kui ka Peruu ja Boliiviaga. Kogu see Antofagasta piirkond, kus on praegu suured vasekaevandused, kuulus ju kunagi Boliiviale.


Tolmu jagub kõikjale, tuult ka eriti ei ole.


Tee.


Kerge laskumine allapoole, vasakul Salar de Atacama


Mõni sõiduk ikka liigub siin piirkonnas, tolmupilv on järel. Tavaliselt on selleks kaevureid vedav buss.




Veel üks tuttav ristmik. Saan pildi tehtud, ja seejärel saabub tagantpoolt suure hooga politsei sõiduk. Dokumentide kontroll, koos küsimustega, et kuhu ja miks siin liikumas. Sest vaatamisväärsused on valdavalt Salar de Atacama idapoolsel küljel.

Dokumendid on ok, saadakse aru, et tegemist on turistiga. Võtan välja kaardi, et saada täpsemat infot Paso Socompa piiripunkti kohta, aga vastus on nagu SP Atacamas, et see piiripunkt ei ole sõidukitele. Ja et tagasi Argentinasse minekuks on lõuna pool Paso San Fransisco, mida ma tean niigi. Ja et sinna on hulk maad, ja nende sõnul tuleb minna läbi Copiapo, ning otseteed ei ole. See pole nüüd päris õige info, aga parem on mundris meestega mitte vaielda. Copiaponi pole kohe kindlasti vaja sõita, ja suhteliselt tolmused otsesemad teed on ka olemas. Ja täiesti sõidetavad. Vähemalt eelmisel aastal olid küll sõidetavad.

Olukord lõpeb nii, et Socompa poole sõita ei õnnestu, konkreetselt viidatakse, et sõida aga allapoole, ja siis Antofagasta suunas, ja siis mööda Ruta 5-te ehk Panamericanat allapoole.   


Siit läks läbi Dakari trass.


Järgnevalt on tee ääres metallist kast, ja hea võimalus saada jahedat joogivett.

Siin allpool on juba rohkem sõidukeid liikvel, valdavalt punased Toyota kastikad, mis on vist kaevanduse sõidukite erivärv.


Veel üks mahajäetud raudteejaam




Isegi mõni vagun on veel rööbastel.


Edasi läheb tee Estcondida kaevanduse suunas. Tegemist on maailma kõige suurema vasekaevandusega, mis on toodangu mahult suurem, kui Calama lähedal asuv Chiquicamata.


Google Earthi järgi on siin samuti üks suur auk, ja kõrval on siis kerkimas mäed.



Väga lähedale ei pääse, st tee läheb küll läbi kaevanduse, aga mahasõitmiskohti ei ole.




Järjest madalamale laskuv päike paistab otse silmaauku, aga ees on tõkkepuu, ja selle taga sõidavad need kõige suuremad kaevanduse kallurid, paremal on tee muudele kaevanduses liikuvatele sõidukiteke, nagu bussid ja väiksemad kastikad. Paar suurt sõidukit möödub, ja siis tõstetakse tõkkepuu korraks üles.












Pikapeale saabki kaevandus läbi, päike hakkab loojuma, ja kõik mõeldavad ja mõeldamatud kohad on paksu tolmuga kaetud. Edasi läheb ookeani poole ülikorralik tee ja päev lõpeb tuttavas Copeci tanklas. Seal on pesemisvõimalused ja pikapeale tuleb suurem tolm maha. St, et kõigepealt bussist suurem tolm välja, ja siis ise pikemaks ajaks voolava vee alla.


Tolmune tee. Päeva viimasest osast palju pilte ei ole, sest tolm hakkas kaameratele liiga tegema. Hoiad küll kõrvalistmel käterätiku vahel, et tolm ligi ei pääseks, ja saaks vajadusel kaamera kiiresti kätte, aga juba hakkasid tekkima olukorrad, mis tavaliselt lõpevad objektiivi probleemidega. Ja kui väljas on 35 kraadi, siis on täiesti välistatud kinniste akendega sõitmine.

Jätkub ..