Paso Pircas Negras 2

01.02.2015 – 02.02.2015
Teekond: Paso Pircas Negras – La Guardia - Copiapo – Vallenar (359 km)
Reisi algusest: 132 377 km


Tšiili piiritähis.




Suurt silti, mis ulatub üle tee, pole veel jõutud siia paigaldada.


Ees ootab laskumine.










Ja jälle ülespoole.




Ja siit algab nüüd suurem laskumine.




Lumeperioodil on tõenäoliselt need väravad kinni.


Andid


Andid. Jätad auto teeäärde seisma, ja lihtsalt vaatad.




Allpool on tee korralikult treppi sõidetud, ning kõik rappub, nii et vähe pole. Võtad kiiruse maha, et auto ühes tükis püsiks.
Lõpuks raputab niipalju, et esialgu ei saa arugi, et ühe rehviga on nüüd lood ühel pool.


Siledamal maastikul nagu saad varem aru, et midagi on korrast ära, aga selle rehvi võib nüüd küll maha kanda. Ja velje samuti. Paned aga tavalised BFGd tagasi, sest 4000 m kõrgune etapp on selleks korraks seljataga.


Õhtupäike....


... laskub järjest madalamale ...


... ja aeg on päev ära lõpetada.


Järgmisel hommikul. Ööbimiskoht tee kõrval.


Siin on liikust juba rohkem, kaevanduste pärast.






Copiapos saab teeäärsest töökojast uue rehvi ja velje. St mitte uued, aga samasugused poolpidused.

Kuna  tagaluuk ei tahtnud enam kinni püsida, siis esialgu arvasin, et lukk on jälle paksu tolmu täis, aga seekord oli hoopis uus üllatus, lukul polnud enam võimalik kinnituda auto kere külge. Treppis tee oli teinud oma töö, ja vastva kinnituse poldid olid puruks.


Asja lahendas kohapealne keevitaja. Ei hakanud uusi auke puurima, ja polte panema, kinnitus läks paari punktiga auto külge. Kümme minutit, ja kõik oli jälle korras.


Nii et natuke tehnilist juttu ka siia postitusse.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Paso Pircas Negras on siiamaani üks kõige ilusamaid ja metsikumaid Andide ületusi Argentina ja Tšiili vahel.



Järgmine päev - ilus päikeseline hommik Copeci tanklas Vallenari lähedal.