Iquique

03.06.2016
Iquique
Reisi algusest 147 730 km

Hommikused madalad pilved, mille hiljem tuul laiali puhus.


Osa kämpinguplatsist. Kohe näha, et praegu ei ole hooaeg.




Teisel pool oli üks suuremat sorti matkabuss, Argentina numbrimärgiga. Argentinas oligi hulgem niisuguseid vanadest bussidest ümberehitatuid matkasõidukeid. Natuke roostene, aga see ei paista siin kedagi huvitavat, ja muidu ka pole just uus, aga oma asja ajab ära. St sõidab punktist A punkti B ja rohkemgi, ja sees tundub olevat päris palju
 ruumi. 


Kogu puhkekompleks ookeani poolt vaadatuna. 


Lillepotid sissepääsu juures. 


Kohalik tee Iquique suunas, suure kiirtee kõrval.

2013 aastal esmakordselt siin olles sai külastatud ainult ajaloolist fregatt “Esmeraldat”, ja tollivaba tsooni. Zona Franka, ehk Zofri oli ülisuur kaubanduskeskus linna servas, igasugust elektroonika ja muud kraami täis, aga hinnad olid ikka veidi kallimad kui Eestis. Tol ajal oli vaja osta paar tavalist mälukaarti kaameratele. Nüüd pole midagi erilist vaja, ja üldse, ega siia shoppama tuldud.

Praegu on aga paras aeg ülejäänud linnale pilk peale visata. Sõidad enam-vähem linna keskele, paned auto tasulisse parklasse, kohe valvuriputka kõrvale, et oleks turvalisem. Ja siis kaamera kaasa ja kõigepealt tiir mööda kaldapealset.


Ookeaniäärne piirkond.




Televisiooni buss. Pilk jäi peale, ja mõte hakkas hoopis liikuma suunas, et sellest saaks edasi aretada päris hea matkaauto. Mitte eriti suur, tundus päris tugev tükk, taga topeltrattad. Niisugune paras suurus linnas liikumiseks. Suure auto saab muidugi alati jätta kuhugi linna piirile parklasse, ja edasi liikuda taksoga, aga kui ikka ise linnas rooli keerata ei saa, siis jääb mingi osa linna feelingust saamata.






Surfiklassi reklaam käruküljel on lihtsalt reklaam, aga


... siin on samuti päris hea lahendus välja mõeldud.


Kolumbusele mälestusmärk.


Militaarmuuseum - suhteliselt väike, paari toaga. Peateema on Pacific War 1879-1883.


Iquique trammiliikuse ajaloost: hobutramm töötas aastatel 1885 – 1930, akudega töötavat elektritrammi katsetati 1917 aastal, aga edutult. 1920-ndatel püüti kasutada hobutrammi koos bensiinimootoritega, aga kogu trammiliiklus lõpetati 1930-ndaks aastaks.

70 aastat hiljem, otsustas linn taastada ühe oma kunagistest peatänavatest, Paseo Baquedano, oma kunagises hiilguses, koos puidust kõnniteedega ja hoburaudteega. Ehitus algas 2001 ja trammitee valmis 2004 aastaks.

Ülemisel pildil on hobusega veetav trammivagun.


Kahekordne trammivagun töötab aga kümne autoaku energiaga. Info saadud http://www.tramz.com/cl/iq/e.html


Iquique kellatorn on ehitatud ajal, kui linn kuulus veel Peruule, 1878 aastal. Kellamehhanism on toodud inglismaalt.


Iquique koloniaalstiilis tollimaja (Customs House) aastast 1876, siin pidi olema meremuuseum, ainult et see oli hoone restaureerimse tõttu suletud.


Kalasadamas.


Vist merelõvid. Hülge kohta nagu liiga suured. Ja ootasid, et neile kalapuhastusjäätmeid visatakse, iga väiksegi tükikese pärast läks kergeks madinaks.  Nii et kui siit kogemata üle serva alla kukuks, siis ei jääks vist midagi alles.






Kindla peale minek – väga head kala saab sadamast, ja mitte ainult uhketest restoranidest. Vanadest konteineritest ehitatud, ja sinise koormakattega kaetud söögikoht on rahvast täis, mis kinnitas, et siia tasus tulla.


Kahtlane punane kaste, mis kindlasti pimedas helendas, ja mida sai saiale panna ainult noaotsaga.


Kogu ports maksis 5000 kohalikku raha (6.60 EURi), ja maitse oli suurepärane.


Söögikoha peasissepääs. Nõrganärvilise ehmataks ära, et mis siin küll asub. Aga hinnakiri oli nähtaval, nii et võta või jäta. Igatahes ammu pole nii head kala saanud.

Museo Regional de Iquique oli hea väljapanekuga, siin oli välja pandud isegi üks Chincorro muumia


Vanimad Atacama kõrbest leitud muumiad, 7000-8000 aasta vanused.


Et tõlkes midagi kaotsi ei läheks.

Siinsed on 3000 aastat vanemad, kui vanimad Egiptusest leitud muumiad.

Ja päris hea ülevaade on salpeerikaevandamise hiigelaegadest.




Erinevatel kaevandustel oli oma raha.






Peaks olema tööaja registreerimise seade.


Voolumõõtja aastast 1892.


Teisel korrusel olev plakat andis aga idee, mida homme vaatama minna. Geiser Puchuldiza, 4200 m kõrgusel. Niikuinii tuleb ennast hakata kõrgusega harjutama, nii et ongi paras korraks 4000 m peal ära käia, ja siis ööseks allapoole magama.


Ning rannas oli võimalik vaadata alligaatoreid, läbi klaasi.




Ka sõiduauto baasil saab kämperi ehitada.

Jätkub …