Loode suunas

17.05.2016 – 20.05.2016
Teekond: Buenos Aires – Cordoba – Dean Funes - Tucuman – El Cadillal - Salta (1511 km)
Reisi algusest 146 663 km. 


Kämpingus. Hetk enne starti. Tund aega varem toimus siin üritus teemal “Kuidas suure autoga puude vahelt välja sõita”.


Suur auto nägi välja niisugune. Suur ja lahe. Tagavedu. Piisavalt suured mahutid veetagavara jaoks. Vist üle 300 liitri.

Seest oli täitsa lux elamine, aga sisemusest mul pilte pole. Üldiselt kehtib kirjutamata tava, et teiste auto sisemusest pilte ei tehta. Ning ei küsita, et misse auto maksis.


Igatahes lõpuks mahtus kämpingust välja, puud jäid terveks, ja auto samuti.

Suurel matkaautol on oma plussid ja miinused. Selge see, et Cusco vanalinnas niisuguse autoga pikalt ei sõida, jääb majade vahele kinni. Vihmase ilma elab jälle suuremas autos mugavamalt üle. Saad ennast kasvõi sirutada, ja paar sammu kõndida. Kui ikka auto on nii madal, et sees saad ainult lestakala süüa, siis hakkad püstiseismisvõimalust palju rohkem hindama.  


Suurel teel. Ruta 9, ja suund on seekord loodesse. Allapoole Patagoonia ja Tulemaa suunas pole praegusel aastaajal eriti mõtet sõita, seal on veel jahedam ja niiskem.

Sõit on omamoodi Deja-vu, sest täpselt sedasama teed mööda sai sõidetud 2012 aasta augustis kuni Rosarioni.


Kiirteemaksud. Buss kuulub väikeauto alla, ja 30ARS on u 1,9 EURi. Selle raha eest saab tavaliselt sõita nii paarisaja kilomeetri jagu.


Päikest ei jätku kauaks, kuna siin on ikkagi sügis, taevas läheb jälle pilve ja vahepeal tuleb vihma. Esimese sõidupäevaga jõuab 605 km kaugusele, ja pimeduse saabudes on öömajaks teeäärne suurem tankla. Ruumi on siin laialt, lisaks on siin kauplus ja muud olulised olmeruumid.


See pilt on tehtud hommikul. Taevas on ikka hülgehall.


100 meetri kaugusel on Argentinale tüüpiline grillimisplats, kus saab valmistada hommikueinet. Ja sooja kohvi. Keset tanklat ei taha ju eriti gaasipliidiga askeldada. Selliseid tanklaga grilliplatse on Argentinas hulgem, kui ikka õhtul hakkad peatuspaika otsima, siis üle tunni otsinguga ei lähe.

Córdobani on siit 100 kilomeetrit, aga Argentina suuruselt teise linna põhjalikum külastamine jääb soojemale ajale. Siin mingi poole päevaga hakkama ei saa, sest vaatamisväärsusi on piisavalt, alates UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvast jesuiitide kvartalist. Ümber linna on ehitatud ringtee, aga et natukenegi Córdobat näha, siis sõidan külastama täiesti kesklinnas asuvat loomaaeda.  Sellest tuleb aga täiesti eraldi postitus. 

Pool päeva kulub nagu lennates, ning pikapeale saab linnast välja. Linnaliiklus oli esmamuljel täiesti ok. Igatahes tunduvalt vaiksem, kui pealinnas. Üles Tucumani poole läheb juba veidi väiksem tee. Ruta 60. Kuna suurem osa päevast on seljataga, või täpsemalt öeldes valgem osa, siis hakkan vaatama järgmist peatuspaika. Dean Funesi väikelinnas on tankla otse keset linna, ja sisetunne ütleb, et pole just kõige vaiksem koht. GPS näitab aga et siin on äärelinnas munitsipaalkämping (Balneario Y Camping Municipal), ainult 1 km kaugusel ja igaks juhuks lähen vaatama, et äkki on avatud.

Lähemale jõudes selgub, et kämping on päris suur, ja et kämpingusisene tänavavalgustus töötab, st posti otsas tuled põlevad, aga kedagi liikumas näha ei ole. Värav on suletud. Veidi aja pärast tuleb valvur, vaatab saabujat nagu ilmaimet, ja küsib, et kas ma olen siin varem ka peatunud. Vastus on “ei”. Tundub, et see vastus on õige, sest valvur avab värava, ja näitab koha, kuhu saab auto panna, ja kus on pesuruumid. Ja maksmise kohta raputatakse pead, et midagi pole vaja maksta.  


Nii et päris ok peatuspaik. Ning täiesti vaikne. Praegu pole ju hooaeg.

Hommikul on eemal näha veel üks sõiduk, ja üks telk, ja siis käib üks kohalik tädi nõutu näoga otsimas oma teist jalanõud, mille on koerad ära viinud ja arvatavasti ka ära söönud, aga ma saan ainult kinnitada fakti, et koeri on siin tõepoolest kõik kohad täis.


Üks omapärane matkaauto tänava ääres. Tundub, et mitte just vabrikutoodang, vaid korralik ja tugev käsitöö. Haarad sõidu ajal kiiruga kõrvalistmelt kaamera, ja püüad mingit pilti saada.


Sirge tee põhja suunas. Ruta 60.


Lihtsalt üks tankla Argentinas




El Cadillal. Kämping. Turiste pole. Üldse kedagi ei ole peale valvurite. Kämping asub Tucumanist paarkümmend kilomeetrit põhja pool.

Tucumanis on ka tegelikult munitsipaalkämping olemas, pargi nurgas, ning eelmisel aastal sai korraks pilk peale visatud, aga see oli liiga sürr koht, et sinna ööbima jääda. Valvur vaatas autot, ja ütles, et parem kui midagi katusel ei ole, võib öösel kaotsi minna. Nii et munitsipaalivärk jäi selles linnas ära.

Ja veel üks YPF tankla. Üldjuhul saab siit firmast korralikku kütust. Siiani on saadud.


Ümbruskond muutub aina mägisemaks, ning kaugemal on juba Salta. Seal tuleb korraks aeg maha võtta, ja siis edasi Andidesse.

Jätkub …