Morocco - Dakhla

Dakhla oli eelmise aasta Maroko reisi kaugeim paik, ilusa rannaäärse promenaadiga väikelinn. Kesklinn oli suhteliselt puhas. Isegi internetipunkt õnnestus leida, kuid kasutada sai ainult MSN-i, ühendus katkes ja kadus. Blogi uuendamist ei olnud mõtet isegi üritada.

Dakhlast kuni Mauritaania piirini on korralik tee, veidi maad peale Dakhla teeristist allapoole oli teeveeres bensiinijaam ja kohvik sildiga "Cafe Tropic of Cancer", ehkki küll mitte täpselt Vähi pöörijoonel. Ei mingeid suveniire ega muud pöörijoone teemalist kraami, nagu näiteks Rovaniemis. Plaan oli leida enne piiri mingi internetiga ööbimispaik ning hommikul vara piiril olla. Peatuspaigaks sai esialgu valitud Complex Barbas, kuid kuna väljareklaamitud internet ei töötanud - vastuseks tavaline "no connction", siis sai sõidetud allapoole.
Käiku läks Plaan B - leida tee ääres mingi Bush Camp ja rahulikult öö ära veeta.
Ning järgmist magamiskohta välja valides ei saanud arugi, kui Maroko-Mauritaania piir oligi kätte jõudnud. Ja ööseks suletud, sest hakkas juba hämarduma.

Enne mind ootas piiriületust mingi 20 - 30 autot, tee ääres olid paar söögikohta, mis pakkusid samuti majutusvõimalust vastavalt igale maitsele (ja rahakotile). Kõigepealt pakuti valgele mehele üpris korralikku tuba koos eraldi dushiruumiga, kuid samuti oli võimalus magada ühises ruumis põrandal. Hakkasin uurima, et kas siin midagi kämpingumoodi ka on, aga veidi aja pärast jõudis kohale, et kui ma oma auto järjekorrast ära võtan ja kuskil maja taga hoovis magan, siis on hommikul vaja jälle saba lõppu koht sisse võtta. Küsimise peale, et millal hommikul piir avatakse, arvati teiste ootajate poolt, et avatakse vist 8 - 9 ajal, siis kui piirivalvurid ja tollimehed üles ärkavad ja piiri lahti teevad.
Eks see oli sama mõttetu küsimus, midagi sellest teemast, et mis kell buss väljub.



Järgnevalt sai aega parajaks tehtud teemajas telekast jalkat vaadates ja uue tuttavaga reisimuljeid vahetades, sest peale kohaliku rahva oli piiriületuse järjekorras ka jalgrattur Sveitsist, kelle seekordne reisisiht oli Senegal.

Hommikul oligi avamine kell 9 ajal, kui autod hakkasid kahes reas liikuma esimese tõkkepuu poole. Dokumentatsioon - vajaliku kollase vormi sai mingi kohaliku "tollimaakleri" käest, kes istus piiripunkti seina ääres kasti peal, seejärel selle vormi ise teise kasti peal ära täitis ja jäi siis ootama täitmise tasu, 5DH tundus olevat piisav. Edasi tuli sõita tollitsooni, jätta auto seisma ja minna esimese putka juurde, kus oli juba paarkümmend piiriületajat luugi ümber troppis koos. Elavat järjekorda kui niisugust polnud, aga passid pandi aknalauale järjekorda ja seda passirida nihutati siis vähehaaval luugi poole. Igaüks pidi ise oma passil silma peal hoidma ja terve saba valvas, et keegi oma passi kuskile ettepoole ei sokuta. Ja samal ajal oleks pidanud ise vaatama, kuidas autot vähehaaval edasi nihutada, sest igaüks proovis oma autoga edasi sõita, niipea, kui mingi vaba koht eespool avanes. Peaaegu tund aega seda esimest saba, siis hüüti luugist "Tarmo!", ulatati üle peade pass ning seejärel tuli minna teisele poole teed, kus sama seltskond oli troppis koos tolli ukse taga, leida keegi, kes vaatab üle auto ja paneb templi auto maalt väljaviimise paberitele.

Vahepeal püüdsid tollimehed korraldada mingit eraldi järjekorda nendele, kes saabusid Marokosse ja eraldi maalt lahkujatele, kuid see läks kiirest üle tavaliseks rahvasummaks ukse taga. Auto kontrollimise protsess oli selline, et tollimees tuli ja kogus rahvasummast mingi 6 - 10 passi, seejärel mindi esimese auto juurde, nende passide omanikud kaasas, seejärel kõik koos järgmise auto juurde jne. kuni kõik 10 olid üle vaadatud. Järgnevalt tuli oodata mingi paarkümmend minutit, kuni tollimees tuli peotäie passidega ja hakkas neid omanikele välja jagama. "Milleks on vaja teha siin sellist Aafrikat?" arvas üks vanem meest Gambiast, vägisi tuli meelde kohalik käibefraas, et kas me sellist aafrikat tahtsimegi.

Lõpuks siis said need formaalsused korda. Edasi tõkkepuu, seejärel vaatas passi sõjavägi ja mainist et nad näevad esimest korda siin eestlast, mis sest, et minu andmetel on siit üle läinud nii Crazy Estonians 2002 kui ka Rebaseonu 2006. 4-aastane intervall siis. Ja võib-olla veel mõned rändurid. Veel üks passikontroll, pass luugist sisse, jälle vaadati huviga eesti passi, andmed veel ühte kaustikusse kirja ja sooviti head teed.

Viimane tõkkepuu avanes ja selle taga paistis paras teedeta kuumaastik, ainult et kivine,liivane ja silma hakkas mitmeid põlenud autovrakke.



Maroko ja Mauretaania vahel on jupp maad, mingi kilomeeter vist, mille nimi on eikeelegimaa, ehk siis "no man's land". Teed kui niisugust ei tundunud olevat, mingid liivased ja kivised rajad suundusid lõuna poole. Ja samuti oli siin "turg", kus oleks saanud bussi maha müüa ja siis kähku Marokosse tagasi jalutada. Samuti on siin võimalus nii raha vahetada kui ka muud träni osta ja müüa.

Ja kohe ilmus auto juurde giid, kes soovis 20 eurot ja lubas mind selle eest turvaliselt Mauretaania piirini juhatada. Ja hoiatas, et siin on maamiinid ja eks ma ise tean, millega riskin, kui kavatsen ise sõita. Kuna eespool ukerdas mitmeid suuremaid ja väiksemaid masinaid üle kivide ja läbi liiva Mauretaania poole, siis sai loobutud giidi teenusest ning sõidetud viimase auto jälgedes keskmilselt 10 kilomeetrise tunnikiirusega.

Giid jäi järgmist nõrganärvilist (loe: rahakat lolli) ootama.

Ja kuna tõeline eestlane huvitub alati sellest, et mis keegi temast arvab, siis jäi ka mulle veidi kripeldama, et mida ta küll mõtles, kui tuleb kummaliste EST kleepsude ja kirjadega bussiga, ei taha rahaliselt toetada ja siis arvab miinivälja kohta, et "no problem for this car".



Paar pilti ka läbi autoakna, sest välja kolama polnud tahtmist minna, idee oli sõita täpselt eelmise auto jägedes ja eeldada, et ta teab, kuhu peab sõitma.


Maroko:
Kokku 13 päeva ja 3334 km
Reisi algusest 13348

Diisel Marokos keskmiselt 7,3 DH/liiter ehk u 10 EEK
Diisel Lääne-Saharas 5 DK/liiter ehk 7 EEK liiter
Kämpingud alates 18 DH kuni 60 DH
Internetipunktid 5 - 10 DH tund



Soovitusi tulevastele ränduritele: alates Guelmimist kuni piirini oli tublisti üle kümne politseiposti, täpselt ei lugenud, seega selle maa jaoks soovitus teha igaks vähemalt 15 koopiat passi pildiga lehest. Endal olid sellele lehele juba varem prinditud auto andmed (mark ja reg.number), Marokosse sisenemise kuupäev, vastav politsei number, mis on ka passi kirjutatud ning elukutse. Lisaks veel kodune aadress. Selline koopia ehk "fiche" kiirendab oluliselt kontrollpunktide läbimist. Üldjuhul piisas sellest, et ulatada autoaknast koopia ning passi polnudki vaja näidata. Eelmine sügis oli neid politsei poste veel rohkem. Tavaliselt nad ongi enne ja pärast mingit asustatud punkti, enamus Laayoune ja Dakhla vahel.

Ning pärast Dakhlat oli selline politseipost, kus sooviti näha Mauritaania viisat. Sest alates 2009 novembrist seda enam piirilt ei saa. Kuna viisa oli olemas, siis sooviti "head teed" ning edasi oli ainult tühi tee, liiklus praktiliselt puudus. Ühel pool ookean ja teisel pool lage kivikõrb. Ja enamus aega oli mõlemal pool kivikõrb.