Mali - Bamako

Mali,
Bamako
27.04.2010
Reisi 51 päev.



Viimane blogi sissekanne oli tehtud Mauretaania pealinnast, hommikusel lahkumisel sai otsitud üles internetipunkt, mis tegi ka koopiaid ning teepeale tehtud 30 koopat passist ja 30 koopiat passi viisa ja sisenemistempliga lehest. Hea, et vähem ei teinud, sest 29 kulus ära ja eriti hea, et just lõpus olid need koopiad olemas.

Tee peal siis sellised vaated.


Mauritaania kokkuvõte tuleb eraldi sissekandes, kõigepealt värsked muljed Malist.

Malisse sisse sai lihtsalt, piirivalve poolt vaadati passis olevat Mali viisat, nimi läks kirja kaustikusse ja võis edasi sõita. Järgmisena ilmus välja keegi, kes lubas abistada kindlustuse tegemisel, ja ei uskunud, et see on juba varem tehtud. Toll vaatas pealiskaudselt autot, pani oma kaustikusse nime kirja, ja muidugi ei saanud esialgu aru, kuskohas see estonia ikkagi on. Õnneks on kaasas suur euroopa kaart, mis aitab selgitada. Tegelik tollivormistus tehakse piirist 50 km eemal Nioros. Imelik oli tollist nii edasi sõita, et mingit paberit polnud, aga ju see asi käibki siin nii. Nioros oli toll enne linna, viibati, et sõida teise auto järel. Ukse taga paras järjekord, õnneks Tollis vaadati autot põhjalikumalt, nagu hiljem selgus, et mida "kaduud" ära võtta annab. Seekord kanti andmed arvutisse, seal hakkas silma tuttav ASYCUDA programm, kohe kodune tunne tekkis, tead mida ette oodata. Auto vormistuse eest tuli maksta 10000 CFA-d, mille kohta sai kviitungi ja millega pidi edasi minema kilomeetri kaugusele politseisse, et tempel peale saada. Politseis pandi tempel auto sissetoomise paberile ja küsiti veel 3000 CFA-d, paberit selle kohta ei saanud, veelkord nimi paksu kausta kirja ja siis anti mõista, et nüüd on ok.

Tee Bamakoni on Malis korralik, liiklus väga hõre, korraks oli lootus õhtuks enne pimedat kohale jõuda, kuid läks teisiti. Piiripunktides ja tollis läks liiga kaua aega ja Niorost oleks pidanud varem startima.

Ei tahtnud pimedas Bamakoni sõita, mis sest, ei jäänud oli alla 100 km. Proovisin leida rahulikku paika magamiseks, aga ei õnnestunud, sest õige aeg oli mööda lastud. Seda õiget aega ongi kuidagi hästi lühikeselt, sest pimedaks läheb väga ruttu. Ja kuskile külaserva ka ei taha ennast magama sättida, sest nii kui peatud, hakkab rahvast kogunema, märkamatuks ei õnnestu kuidagi jääda.

Ning hämaras või pimedas leitud magamiskohaga kaasneb mõnikord see, et hommikul ärkad ja avastad, laagripaik on nähtav kilomeetrite kauguselt. Ja keegi juba tuleb. Jooksuga.

Korraks tekkis mõte sõita see viimane jupp maad pimedas Bamakoni, aga sisetunne ütles, et see ei ole Aafrikas eriti hea mõte. Teepeal liikus pidevalt valgustamata hobuveokeid - tegelikult eesliveokeid ja jalgrattureid. Ja teeaugud ja loomad ja kõik see kokku on ikkagi liiga riskantne.



Õnneks hakkas järjekordsese küla sildi - külal tore nimi Nossomombougu - juures silma üpris viisakas reklaam "Auberge Le Beledougou".

Järjekordselt öömaja täpselt õigel ajal, järgmine silt viitas juba vasakule ja seal see öömaja oligi. Üllatuseks rääkis peremees ladusat inglise keelt, pakkus kõigepealt tuba (10000 CFA-d), aga oli nõus ka sellega, kui rändur autoga hoovi sõidab ja autos magab. Dušš oli selline tüüpiline "aafrika dušš", vastavas ruumis on suur ämber veega ja siis suurem kruus, millega seda vett omale peale kallata. Ja peale õhtusööki sai ennast kohalike moodi tee ääres sisse seatud, see tähendas, et istuti suure tee ääres kes tooliga ja kes välivoodiga ja joodi teed.
Peremehe jutu järgi turiste praegusel ajal peaaegu ei liikunud, sest esiteks oli juba liiga palav ning teine suur probleem turismile on Mauritaania. Mauritaania sellepärast, et paljud kontrollpostid tahtsid "kaduud" nagu juba varem mainitud. Ja teine suur põhjus oli viimane inimrööv 2009 talvel suurel Nouadhibou-Nouakchott maanteel, mis samuti mõjub turismile negatiivselt.



Magamamineku ajal pakuti välja, et äkki polegi vaja autot hoovi ajada ning las kauge külaline magab siinsamas suure Dakar-Bamako tee ääres autos. Esimene mõte oli, et siis oleks võinud ju suvalises paigas magada aga veidi hiljem ei tundunudki see koht enam ebaturvaline. Sest peatuskoht oli ikkagi võõrastemaja ees. Ja et mingeid probleeme ei oleks, magas öö otsa auto korval kahe kokkulükatud tooli peal turvamees. Veidi mürarikas muidugi oli, kui suured autod 10 meetri kauguselt mööda
sõitsid, aga neid polnud õnneks palju. Hommikuks harjus ära, mõnel rock festivalil on hullem olnud.

Igaks juhuks panen siia ööbimiskoha koordinaadid, kui kellegi veel plaanis enne Bamakot peatuda. Ja süüa sai selles "Auberge Le Beledougous" samuti hästi.

Hommikul sai jätkatud teekonda Bamako suunas, läbides Bamako eeslinnu oli selge, et öise sõidu vältimine oli ainuõige.

Bamakos oli kõigepealt vaja leida üles Burkina Faso saatkond ning seejärel taotleda viisa. Saatkonna kohta näitas Lonely Planeti Bamako kaart, et saatkond asub edelas 400 meetrit väljaspool kaarti. Ja Rough Guide kaart näitas, et saatkond asus hoopis linna vastasservas, aga õnneks oli varem teada, et see RG info oli ebaõige.

Saatkonnani sõitmine võttis aega mingi paar tundi, või tundus see aeg lihtsalt pikk. Sest linnaliiklus oli korralik kaos. Teedevõrk oli samuti alguses arusaamatu, suured teed küll korralikult mitmerealised ja asfalteeritud, aga kõrvalteed kitsad ja täis suuri auke. Ning liiklus elas hoopis oma elu, suunda õnneks näidati tunduvalt rohkem, kui paljudes muudes aafrika linnades ja signaali kasutati samuti palju rohkem. Väga palju sõitus autode vahel mopeede ja mootorrattureid, liiklus meenutas väga Itaaliat, kuid oli tunduvalt kaootilisem. Pärast paaritunnilist sõitmist saigi õige kant üle leitud, seejärel avastasin tee äärest USA saatkonna, mis tundus olevat ainuõige koht aadressi küsimiseks. Tänaval olevad turvamehed eriti inglise keelest midagi ei mõiganud, kuid valge inimene kutsuti kohe sisse ja sees õnneks üks kodanik jagas niipalju keelt, et oskas näidata Burkina saatkonna suuna. Veel paar liiklusummikut ja õige koht oligi käes. Saatkonnas anti luugist 3 blanketti täitmiseks, sooviti 3 pilti ja loomulikult "money". Eurosid ei tahetud vastu võtta, passi koopiaid samuti mitte. Pikapeale sai blanketid ühiste jõududega ära täidetud, millegipärast oli vaja korralikult täita kõik lahtrid, midagi ei tohtinud täitmata jääda, näiteks oli vaja isa ja ema nimi.

Lahtrisse "kontaktisik Burkinas", anti mõista, et kirjuta midagi, täitmata ei tohtinud jääda. Raha kohta kirjutati paberile, et maksta tuleb 33200 CFA, ehk u 50 EURi. Paberid uuesti luugist sisse ja siis sai hakatud otsima rahavahetust.

Pool kilomeetrit enne saatkonda oli silma hakanud üks Western Union silt, igaks juhuks otsustain minna mitte jalgsi vaid autoga, väljas oli ikkagi 38 kraadi ja õigesti tegin, sest see punkt raha ei vahetanud. Ainult ülekanded. Tagasi autosse päikese eest varju ja edasi läks sõit linna suunas juba tuttavatesse liiklusummikutesse panka otsima.




Paarikümne minuti pärast hakkas panga silt paistma, pank ise oli korvaltänaval, ning parkimiskohta panga ees loomulikult polnud. Ja kui kaugemal kahe auto vahel juhtus vaba koht olema, siis seekord oli see kuumus teinud tähelepanuvõimega oma töö ja paremale keeramisel kuuldus mingi kahtlane krigin. Peeglisse vaadates selgus, et olin küljega keeranud vastu parkivat autot. Nonii, seda jama veel vaja, oli esimene mõte. Teine mõte oli see, et nüüd peab hakkama äkki asju ajama politsei ja kindlustusega, aga pass on ju saatkonnas. Kohale kogunenud rahva seast soovitati, et autot mitte rohkem liigutada, mitte ning seejärelt tõsteti mitme mehega teine auto pool meetrit kaugemale ja anti mõista, et tuleb oodata auto omanikku. Ja autot soovitati mitte liigutada sellepärast, mitte et politsei tuleks, vaid et rohkem mõlke ei tekiks. Kaitseraua peal olevate kriimustuste kohta anti mõista, et "no problem". Eks näeb. Mõnikord tähendab see seda, et ongi no problem ja teine kord vastupidi. Selgitasin, et lähen panka ja tulen kohe tagasi. Pangas olid õnneks konditsioneerid ja natuke jahedam, raha vahetamiseks küsiti passi, mida loomulikult polnud, proovisin näidata juhiluba, kuid see ei sobinud. Õnneks oli alles eestis tehtud passi värvikoopiaid, mis kõlbasid. Protseduur üpris kiire - ühe luugi juures täideti arvutis mingi vorm, siis võeti sellele klaasseina taga istuvalt ülemuselt kinnitusallkiri ja seejärel sai pärast mõningat sabasseismist eurod vahetatud kohaliku raha vastu (kursiga 645 CFA, parem kurss kui piiripunktis). Tagasi kriimustatud autode juurde minnes selgus, et teise auto omanik oli välja ilmunud, vaatas kriimustust ja seejärel süüdlast pilguga "no problem" ja oligi kogu lugu.

Tagasi läbi ummikute saatkonda. Juba tuttav tee ja tuttavad politseinikud. Saatkonnas võeti raha vastu ja öeldi midagi kohalikus keeles. Nõutu näo peale selgitati "three o'clock", selge, kell kolm tagasi. Tänava teises otsas oli võimalus parkida auto paariks tunniks puuvarju, sest parkimisel tehtud "apsakas" andis märku, et ära praegu rohkem sõida, kui just väga pole vaja. Muidu on buss varsti selline, nagu Bamako Toyota väiksesd ühistranspordi bussid, värvi aga roheliseks ja sulabki ilusasti linnapilti. Küljeuksed eest ära, aknad samuti, puust pingid sisse, ja teenimisvõimalus missugune. Tagaluugil on kiri, et võib vedada kuni 20 inimest, aga tavaliselt tundub olevat neis tublisti rohkem, valgus igatahes läbi ei paista.




Pilt ajutisest laagrist puuvarjus saatkonna juures.

Edasi järgmist ööbimispaika otsima minnes selgus, et on ikka suur linn küll. Plaanitud peatuspaik on teisel pool Nigeri jõge ja paar suurt teed linnas ootavad uut asfalti. Need, mis sillale viivad loomulikult. See liikluskaos on omamoodi lahe, proovisin paar korda fotokaga filmida, kuid lõpuks kukkus fotokas armatuurlaualt ja fotoka vigastamisega ei tahtnud rohkem riskida. Korraga sõita ja filmida ikka ei õnnestu. Lisaks on vaja GPSi jälgida, et lõpuks ometi see kämping üles leida. teid on linnas ühesuunalised, ja see selgub tavaliselt siis, kui arvad et just seda teed mööda oleks vaja sõita. Peatud korraks foori taga, ja juba proovib keegi esiklaasi pesta paarikümne sekundiga ja kohe seejärel soovib selle eest tasu. Ning kohe on ka kerjused akna taga.




Veel paar tundi lahedat Bamako liiklust, ja õige teeots oligi käes. Camping "Le Cactus", mis on 12 km linnast väljas, sai valitud just sellepärast, et seda oli paljudes reisiblogides soovitatud. Koht oli üpris kergesti leitav, ja hoolimata sellest, et jõgi oli paarisaja meetri kaugusel, puudusid sääsed, nii et sai rahulikult uksed-aknad pärani magada. Sisalikud jooksid ringi, mõnda onnestus isegi jäädvustada.





Ja kuumust on ikka parasjagu ja rohkem. Varahommikul juba 29 kraadi ja päeval 38 ja pidi veel soojemaks minema. Siin reisimiseks oleks temperatuur palju sobilikum talvel, jaanuaris-veebruaris, siis on natuke jahedam. Ja pealegi on algamas väiksem vihmaperiood, mis tähendab, et mõned väiksemad teed võivad muutuda läbipääsmatuks.

Kuumaga keeldub töötamast inverter, mis tähendab, et igasugu fotoka ja muid akusid saab laadida ainult varahommikul. Ja mobiilileviga ongi nii, et AirBalticCard siin omale roamingu partnerit ei leia, samuti ei ei leia Tele2 ega Elisa.


PS. Panen jutu üles, loen läbi ja kõik tundub kuidagi katkendlik. Väga palju on puudu. Killustatud. Kirjutad pool päeva ja siis loed ja parandad kirjavead ja tundub, et enamus jääb edasi andmata.

See vist ongi see Aafrika omapära, et kõik on kuidagi suur. Sõidad nädal otsa ja siis vaatad kaardilt ja avastad, et liikunud oled ainult natukene. Ja Euroopas saad 4 päevaga peaaegu teise otsa. Lissabonist Tallinna.

Järgmine sihtpunkt on Djenne