Swartbergi mäestikus

.
Vahelduseks loodusvaateid Lõuna-Aafrika Vabariigi lõunaosast, siin postituses ongi põhiliselt Swartbergi mäestiku mägiteed.

Nendega on nii, et vaatad eelnevalt paari pilti ja siis on kindel, et seal tuleb kindlasti ära käia. Ja õnneks pole jõutud igale poole asfalti panna, sest see rikub pool lõbu ära.



Teeviit tõotas küll tavalisest veidi huvitavamat teelõiku.





Nii oligi, tee ronis aegamisi mööda mäekülge ülespoole.



Ning seejärel oli ristumine kõrvalteega, mille külastamine oli mul juba varem planeeritud.



Gamkaskloofi org Swartbergi mäestikus.



Kui ikka sildil on öeldud, et 37 kilomeetrit ja 2 tundi, siis ei tohiks igavaks minna. Ette rutates võib öelda, et sinnasõit võttis aega 3 tundi ning tagasisõit sama teed mööda veel samakaua. Sest sinna orgu viib ainult üks tee ja see on ehitatud alles 1968 aastal. Ning ega siis kogu aeg sõita ei saa, jätad auto seisma ja tuled välja ja teed pilte ja siis jälle vaikselt edasi.



Nii see tee mööda mäeveergu kulges.



Mõni koht oli veidi kivisem ja konarlikum, aga täiesti sõidetav tee.
Ja siis ilmus kurvi tagant välja selline auto, mida poleks küll osanud siin oodata.



Esimene mõte oli, et saaks kaamera kätte, sest selline vaatepilt vajab tõepooest jäädvustamist. Sain, kuna kaamerad on kõrvalistmel ja “lahinguvalmis”.



Ja siis auto seisma, kähku autost välja ja veel üks pilt. Hiljem selgus, et tegemist oli ühe kohalike elaniku autoga, kes oli selle samal päeval maha müünud ja küsis, et kui kaugel ma tema autot nägin. See oligi umbes poolel teel.

Eks see ikka juhtub olema nii, et turist sõidab teistsuguse autoga ja kohalik elanik samadel teedel teistmoodi autoga.



Kahe ja poole tunni pärast org paistab. Lõpuks ometi.



Viimane jupp teed alla orgu.



Ja juba läbitud teelõik mööda mäekülge.

Ning üle pika aja paar videolõiku.



Kolmas käsi oleks filmimisel kasulik, aga .....



Kohal. Welcome to “THE HELL”, Gamkaskloof.

See koht on eriline sellepoolest, sest siia tulid esimesed asunikud juba 1830 aastal. Vahepeal oli siin peaaegu 160 elanikku. Org oli muus maailmast täiesti ära lõigatud ja ligipääs oli ainult hobustega üle mägede või mööda jalgradu. Tee ehitati alles aastal 1962 ja siis veeti siia ka telefoniliin. Orgu ja orust välja viib ainult üks tee.

Legend räägib, et nimi “The Hell” tuli sellest, et loomade inspektor külastas orgu 1940-ndatel aastatel ning kirjeldas oma külastust just selle nimega.


Enamus endisi elamuid vajab restaureerimist, sest paljud endised elaniku lahkusid pärast tee ehitamist orust.

Orus oli üks vesisem koht ka.



Sellisel juhul tuleb panna kummikud jalga ja teha jalutuskäik teisele kaldale ning kui vesi üle kummikuserva ei tule, siis võib vabalt läbi sõita. Peaasi, et vees pole mõnda meetrist auku. Ei olnud.





Tagasiteel. Ning need pilved tulid mööda mäekülge silmanähtavalt aina madalamale ja madalamale.



Siin on juba Swartbergi mäekuru ehk Swartberg Pass. Ehitati aastatel 1881 kuni 1887 ja ehitamisel kasutati vangide tööjõudu.





See tee viib edasi lõuna poolt mäest alla. Lõpus on mõned varasemate päevade jäädvustused







Suurte teede veokid – meil vist sellist “rongi” teedel näha ei ole.



Jätkub…