Veel Pretoriat

362.päev.
Reisi algusest 39398 km.

Ma olen plaaniväliselt ikka veel Pretorias. Eelmisel reedel lõppes viisapikendamise lugu sellega, et ametnike arvates pidi olema pikendamise taotluse juures lennupilet või siis on vaja broneerida vastav summa (7000 randi ehk 700 Eurot). See jutt, et ma saabusin siia autoga ja plaanin lahkuda samuti autoga, ei lugenud midagi. Igatahes eile, see oli siis teisipäeval olin uuesti tähtsas riigiasutuses aeglaselt liikuva (aga peaasi, et liikuva) järjekorra lõpus. Ja lennupileti broneering ilusasti väljatrükituna näpus.





Seekord läks 40 minutit letini jõudmiseks. Aga ju siis eelmine vaidlus autoreisi ja lennupiletite vajaduse ja kokkusobivuse üle jäi töötajatele mõneks ajaks meelde, sest paberid võeti vastu, vaadati vaid esimest lehte ja anti kohe tagasi sõnadga “lennupilet on ikka vaja”. Vastasin, et pilet on nüüd olemas, Johannesburg-Amsterdam ja edasilend Tallinna, ja panin selle kõige peale. Paberid võeti uuesti vastu ja seejärel teatati, et nüüd on vaja uus viisapikenduse taotlus teha, kuna eelmise peal oli see autojutt. Ok, hea seegi.

Täitsin eemale minemata uue avalduse, mis võeti vastu ja seejärel tuli minna kassajärjekorda. 425 Randi (42 EURi) vastu sain kviitungi ja uuesti tagasi taotluste ruumi. Lõpuks võeti kogu paberipakk vastu ja seejärel oli vaja avaldusele telefoninumbrit. AirBalticCardi +372599…… number ei sobinud, vaja oli kohalikku LAVi numbrit. Kui ütlesin ,et pole kohalikku, siis öeldi, et pane mõne tuttava oma. Ok, sobis. Küsisin veel, et kaua selle taotlusega aega läheb ja vastus oli, et 13 päeva!? Et siis 30 jaanuarini? Ja kui siis öeldakse ei, siis peab järgmine päev kadunud olema?

Ning hiljem, kui läksin omale kohalikku Vodacomi stardipaketti ostma, küsiti vastu, et kas ma olen “SA resident”? Ei ole, ja see koht ei müünudki. Tagantjärgi tark olles oleks võinud kohe koos interneti sim-kaardiga ühe kohaliku osta. Aga peaasi, et dokumendid võeti vastu ja eks siis näeb, kuidas edasi läheb.

Vahelduseks pilte Pretoria kesklinnast. Pretoria Church Square.




Raadsaal



Palace of Justice

Kilomeeter eemal lõuna pool on Pretorius Square.



Pretoria City Hall ehitati 1931 aastal, kui Pretoriale omistati linna staatus ja avati pidulikult 1935 aastal.



Chief Tswane

Vastassuunas on Transvaal Museum, ehk siis Natural History Museum, asutatud 1892 aastal, ja asub pildil olevas majas alates aastast 1925.


Kaugelt hakkab silma täissuuruses vaala luukere.



Sauruste skeletid

.

Ja muuseumis sees polnud mingit pildistamiskeeldu.





Paarisaja miljoni aasta vanused fossiilid.



Neli tundi läks nii kiiresti, et ei saanud arugi. Sest muuseum oli tõepoolest suur ja huvitav. Suuruselt võrreldav Nairobis asuva Keenia Rahvusmuuseumiga.

Aga nagu viimasel ajal on kombeks, tuleb ka selle posti lõppu teemat “tehniline”. Millegipärast on tekivad need tehnilised probleemid korraga, nii Eestis kui ka väljaspool. Seekord läheb jutt rohkem tehniliseks kätte.



Juba Svaasimaal autoteeninduses hakkas silma, et juhipoolse esiratta juurest on pidurivedelikku lekkinud. Täpsemalt kolvi tolmukaitse vahelt. Ainult et jutu peale “teeme selle asja ka korda, sest nii ei saa sõita” vastati, et neil neid juppe ei ole. Kui ei ole, siis ei ole. Ega neil muid asju ka ei olnud, aga nad siiski leidsid need õlifiltrid ja siduri poole päevaga. Kuna pidusrivedeliku kadu polnud peaaegu märgata, siis ei jäänud muud üle, kui jätta see asi järgmises riigis lahendamiseks.   



Halvem lugu on hoopis see, et need kummidetailid vahetati 2 aastat tagasi, ja võiksid hoopis kauem vastu pidada.

Ning paar päeva tagasi sai vahelduseks viisajamadele tegeletud Pretoriast uute piduritihendite otsimisega. Komplekt oli kahe tunniga leitud, aga esindusel ei olnud samal päeval aega vahetamiseks. Ja teises Mazda teeninduses oli sama lugu. Reedene päev ja kell juba ühe paiku, nii et mõlemad kohad andsid sama vastuse, et tule esmaspäeva hommikul kella seitsmeks kohale ja teeme ära. Ega palju muid võimalusi ei olnud, sest oleks võinud otsida kuskilt tee äärest esimese autoreminditöökoja või siis võiks asja ise ka kämpingus ära vahetada. Ainult et kindlam on see töö teha vastavas esinduses, sest kui on ikkagi midagi veel vaja, siis ilma autota on veidi tülikas minna linna peale vajalikku juppi otsima.

Esmaspäeval olin paar minutit peale seitset kohal ja auto võeti vastu. Küsiti, et kas ainult tihendid vahetada, kuid vastasin, et kuna pikk maa on veel sõita ja vaadaku, et kõik oleks viimasepeal.

Paari tunni pärast muuseumist tagasi tulles selgus, et vahetamist vajavad veel juhipoolne esimene ja tagumine rattalaager.



Väike lõtk oli sisse tekkinud viimase 5000 kilomeetriga ja millegipärast oli pind selline konarlik. Miks, ei saanudki õiget vastust. 



Ja kuna laagreid kohapealt võtta ei olnud, siis läks otsimisega aega, ning lõpuks olid laagrid kohal ja paigas.
Lisaks soovitati ära vahetada tagumised piduritorud, sest need tulid küll lahti, aga tagasi panna neidsamu ei soovitatud, otsikud olid vasktoru küljes liiga kõvasti kinni, nii et toru väändus omajagu. Ja need olid samuti kaks ja pool aastat tagasi vahetatud torud. Sest 2009 suvel sai lastud vahetada kõik pidurivoolikud, nii esimesed kui ka tagumised kui ka kõik tagumiste pidurite torud. 

Nii et lagunema on hakanud ja katki on läinud paljud viimase paari aasta jooksul vahetatud detailid. Ega muidugi teeolud pole olnud ka kõige paremad, aga ikkagi.

Päeva lõpuks pidi auto jälle sõidukorras olema. Õhutati pidureid ja tehti proovisõitu, aga üldiselt oli nii, et enne liikus masin paremini ja pidurdas ka paremini. Aga vähemalt enam ei leki. Sõidan läbi linna kämpingu poole, ja tunnen, et midagi on ikka valesti, nagu jõudu ei ole enam. Ja seejärel hakkas tagant kostma spetsiifilist raginat. Rattalaager. Seesama, mis paar tundi tagasi ära vahetati.

Uuesti tagasi tuttavasse kohta.



See on eelmisel päeval vahetatud rattalaager.
Jätkub…