Cape to Cairo. Algne idee oli ühendada kõik inglise kolooniad Ida-Aafrikas ja idee üks toetajatest oli Cecil Rhodes, ehkki Rhodes eelistas raudteed. Raudtee on aga siiani ehitamata.
Cape to Cairo on omamoodi legendaarne teekond läbi Ida-Aafrika. Ning selle juurde kuuluvad mõned kohad, ja mõned protseduurid, mis tuleb paratamatult läbida. Võiks öelda, et need on sellised “tempel mällu” olukorrad ja situatsioonid, mis kuuluvad lahutamatu osana selle legendaarse teekonna juurde.
Üheks esimeseks on auto (või ka mootorratta) sissevormistamine Egiptusesse. Protseduur, mida ma püüdsin meeles pidada ja järjest üles kirjutada, aga pärast (vist) kümnenda ametniku külastamist läks lugu segamini.
Järgmine oluline koht sellel teekonnal on Aswan. Kairost allapoole Aswani saab liikuda mööda erinevaid teid, võime sõita läbi Musta ja Valge Kõrbe ning oaaside, võime sõita mööda teid, mis on ehitatud Niiluse orgu, võime sõita teatud vahemaa maa mööda Punase mere äärset teed.
Aga kui on soov minna autoga Egiptusest Sudaani, siis sinna saab ainult laevaga. Tõelise laevaga, mitte kõrbelaevaga, nagu mõnikord kaamelit nimetatakse. Ja laev sõidab mööda Niiluse jõge või siis täpsemalt mööda Nasseri järve.
Sest 60-ndatel ehitati Aswani tamm, et kaitsta Niiluse orgu üleujutuste eest. Aga lõunapoolsetel aladel ujutati sellelepärast üle suured piirkonnad. Vee alla oleks jäänud ka Abu Simbeli templikompleks, kuid see võeti koost lahti ja ehitati uuesti üles 200 meetrit kaugemale ja 65 meetrit kõrgemale. Sellest on palju kirjutatud. Aga vähem on kirjutatud sellest, et Sudaanis ujutati üle jõeäärne piirkond sadade kilomeetrite ulatuses ülesvoolu ja elanikud pidid mujale kolima.
Ning selle loo kirjutamise põhjuseks oli värske info, et Egiptusest Sudaani viiv tee on lõpuks valmis ja avatakse lähiajal, ning koos sellega kaob vajadus laeva järele. See oli tõeline uudis. Sellest, et tee oli peaaegu valmis, oli räägitud juba aastaid, aga sinna juurde mainiti alati, et laev toob head tulu omanikele
Varasemal ajal, kui Egiptus oli veel rahulik, tuli auto üleviimine broneerida vähemalt kuu kuni paar varem. Laev käib üks kord nädalas ja võtab peale ainult reisijaid. Sõidukeid vedav pargas võtab peale ainult 11-12 sõidukit.
2011 veebruari viimastel päevadel enam trügimist polnud, meid on 3 autot ja 1 mootorratas. Egiptuse revolutsiooni kõrvalmõjud on silmaga näha. Ja auto väljavormistamise tseremoonia võtab samuti aega ainult pool päeva. Erinevad avaldused, tõendid jne.
Egiptuse numbrimärke tagastamas. Siin läks aega ainult veidi üle tunni. Keeleseadusega on siin asjad igati korras, ühtegi inglisekeelset silti ei ole silma riivamas. Salaja tehtud foto, ei tahtnud tähtsas asutuses fotokaga vehkida.
Sadamas. Laeva kõrval oli suuuuuur kuhi tavaari. Ja kogu see pagas, mille hulgas olid nii suured televiisorikastid kui ka väiksemas pambud, suruti vähehaaval laeva läbi väikese ukse, millest vaevalt üks inimene läbi mahtus. Mõningaid kotte topiti laeva läbi ukse kõrval asuvate illuminaatorite. Ja nii tundide kaupa. Rahvast on palju, enamus on Liibüas töötanud Sudaani kodanikud, kes koju tagasi pöörduvad.
Päästepaadis. Sest all ei ole ruumi.
Ruum sai otsa.
Allpool olid istekohad ja seal oli ruum samuti otsas, ikka nii otsas, et valgus ei taha sisse mahtuda. Aga lõpuks oli laev niivõrd täis reisijaid ja tavaari, ja kuna vesi veel üle parda ei ulatunud, siis jõudis kätte aeg liikuma hakata. Päästepaat ei olnud magamiseks muidugi mingi ülimugav koht, aga see eest oli hea enne magamajäämist tähti vaadata.
Järgmisel hommikul. Abu Simbel laevast vaadatuna. Eelnev reisiinfo hoiatas, et rahvas liigub kõik laeva ühele küljele Abu Simbelit vaatama ja laev vajub kaldu, aga kuna liikumine oli raskendatud, siis jäi see kaldus laeva elamus ära.
Ning Sudaaniga algab “tõeline” Aafrika.
Wadi Halfa. Restoranis. Värskel ajalehel värskelt küpsetatud kala. Ülihea.
Hotelli reception.
Kahe päeva pärast saabuvad pargasega autod ja teiste reisijate ülejäänud pagas. Pargas sõidab ainult päevavalges, sest tal navigatsiooniseadmeid.
Sudaani pealinna Khartoumi viib nüüd asfaltee. Hiina tee-ehitajad on tegutsemas kõikjal Aafrikas. Või siis peaaegu kõikjal ja pealinna saab kiiresti kohale. Varem läks siit edasi liivane rada ning Niiluse ületamine käis väikeste nn. praamidega.
Kuid soovi korral võib keerata suurelt teelt kas vasakule või paremale ning sõita ja ööbida kõrbes. Kedagi pole keelamas.
Ja kokkuvõtteks:
See laev oli ja jääb oluliseks osaks sellest teekonnast, see on midagi sellist, mida saab rääkida lastele, see 18 tundi laeval ning päevad enne ja pärast reisi jäävad meelde pikaks ajaks. Ma mäletan seda, kui ma esimest korda kuulsin sellest laevast, ja kuidas autosid transporditakse.
Aga kõige peamine - ma saan öelda, et ma olin seal, ma olen olnud sellel laeval ja mul on kahju, et see osa legendaarsest teekonnast on varsti kadunud.
Ning Cape-Cairo teekonna veel ühte legendaarset piirkonda ootab samuti muutus. Mitte küll kohe, vaid võib-olla aasta või paari pärast. Selleks on Etioopiast Keeniasse viiv tee, pikkusega 300 kilomeetrit, Moyale-Marsabit-Isiolo road, ehk lühema nimega Marsabit Road või siis “bandit highway”.
Legendid kaovad …
Twenty years from now you will be more disappointed by the things you didn't do than by the ones you did.
Aastatagune pikem blogisissekanne laevasõidust asub siin : Wadi Halfa Ferry
Posts
No comments:
Post a Comment