Namiibia, Sossusvlei

.
Namiibia ja Sossusvlei suured punased liivaluited. Kui kuskil on müügil kasvõi kaks postkaarti, siis ühel on väga tõenäoliselt Sossusvlei luited.


Luiteid soovitatakse külastada päikesetõusul või loojangul, sest varjud toovad välja luidete teravad piirjooned, keskpäeval on efekt väiksem.



Logistiliselt on kõige paremal pidistamise ajal külastamine veidi keerulisem, sest luited on rahvuspargi territooriumil ja väravad avatakse praegusel aastaajal kell 6, see on tund aega enne päikesetõusu ning sulgetakse kell 20. Pilet kehtib 24 tundi ja on suhteliselt mõistliku hinnaga, 80 Namiibia dollarit (8 eurot).


Enne päikeseloojangut jõuab veel külastada Sesriemi kanjonit. Ülaltvaade.


All oli alguses samuti huvitav. Kahel pool kõrged seinad ja peakohal päike. Seniajani, kuni vaatasin seda kivi eespool ja siis tuli pähe mõte, et kuidas see kivi siia alla sai. Tundus paras aeg tagasi pöörduda ja üles ronida.

Kui pealelõunal Sesriemi tulla, siis soovitatakse päikeseloojangut minna vaatama Elim Dune juurde, see asub värava ja kämpingu lähedal, paari kilomeetri kaugusel. Päike loojub peale seitset ja kella kaheksaks jõuab ilusasti väravasse tagasi.


Ning hommikul päikesetõusuks soovitatakse sõita 60 km kaugusele, seal on need “kõige õigemad” Sossusvlei vaated. Aga hommikul tuleb startida hiljemalt kell 6, et kella seitsmeks õiges kohas olla. See 60 kilomeetrit on korralik asfalttee, mis näitab, et Sossusvlei on oluline turismiallikas. 

Panen seljakotti kaamerate lisaakud, väga vajalikud asjad. Pooleteise liitrise veepudeli, paar viilu saia. Sean äratuse kella viieks.

Kell 5 on veel kottpime Aafrika öö, teen kohvi tassi ja termosesse kaasa. Ning siis liikuma. Kell 6 olid juba mitmed sõidukid värava taga sissepääsu ootamas ning kohe lähebki kiireks sõiduks. Esimene 60 kilomeetrit on korralik asfalttee, lubatud sõidukiirus oli 60, aga reaalselt sõideti pimedas nii 80-90-ga, et päikesetõusuks õiges kohas olla. Ega see nüüd pimedas kõige õigem liikumiskiirus pole, sest tegemist on ikkagi rahvuspargiga, kus on gasellid ja muud loomad, aga õnneks ei olnud nii vara kedagi liikvel. Ja sellel teel ei ole väga tõenäoliselt valgustamata jalakäijaid ja jalgrattureid.


Suur tee lõppeb esimese parklaga, ning siit suvaliste neljarattalistega enam edasi sõita ei lubata. Edasi on 4 km väga liivast teed põhiliste vaatamisväärsusteni.


Linde-loomi ei lubata ka toita. Arusaadav, harjuvad ära ja jäävadki külastajate toidust sõltuma.



Parkla. Siit saab edasi rahvuspargi transpordiga. Vähemalt eelmisel päeval öeldi, et  “shuttle” viib kohale, ja autod on ka näha. Ainult autojuhte ei ole veel saabunud. Parklas on veel üks sõiduauto ja paar külastajat Lõuna-Aafrikast, arutame, et kas hakata jalgsi minema või ootame. Kell saab juba seitse.


Teiselt poolt läheb taevas järjest punasemaks, viimased minutid päikesetõusuni. Taevas on nagu Disney “Lõvikuninga” filmis.

Autojuhte pole ikka veel.

Esimesed päikesekiired. Nii et selline koht on ikkagi tegelikult ka olemas.

Lõpuks saabuvad autojuhid, hakatakse pileteid müüma. auto piletimüüjad, sest selle viimase 4 km läbimine maksab 100 Namiibia dollarit, (10 Eurot).

Tee on parasjagu liivane. Mitte just kõige hullem, aga arusaadav, et kõiki siia ukerdama ei lubata. 


Vaade autoaknast.


4 kilomeetrit liivateed ja ongi viimane parkla, autojuhi saab ka pildile.


Mööda luiteharja kulgeb rada, pehme ja liivane. Päike tõuseb kõrgemale ja ilm läheb iga minutiga soojemaks või täpsemalt öeldes kuumemaks.


Üles ronides jääb paremale poole Dead Vlei, org kuivanud akaatsiatega. Pikapeale jõuavad päikesekiired ka siia alla, mis tähendab seda, et nüüd on paras aeg mööda liivadüüni külge alla laskuda. Jalanõud lähevad liiva täis, mõiste “liiv potases” seostub vist aastateks Namiibiaga.












Tagasi saab samuti kohaliku transpordiga. Auto juurde jõudes tuleb üks asjameestest vestlema, ja uurima, et kaugelt tulek ja kas auto tõin siia laevaga. Ja siis läheb jutt GPS-ile, et kas mul ikka on GPS ja äkki on 2 tükki ja siis ta saaks ühe endale.  See on nüüd siin riigis esimene kord, kui keegi sellist juttu teeb. Vastan, et on ainult üks ja see kulub endale ära. Tuttav lugu.

Ja siis hakkan ise pärima, et millal see viimane 4 kilomeetrit teed korda tehakse, et kuidagi väga imelik, pikk tee on valmis ja siis viimane jupp tegemata. Nagu raha oleks otsa saanud. Vastus on etteaimatav, seda viimast lõiku ei tehtagi korda. Arusaadav, sest kõik need suurte bussidega ja overland-truck-idega külastajad peavad siit edasi pääsemiseks ostma pileti, kui nad ei soovi just kõrvetava päikese käes 4+4 kilomeetrit kõndida. Liiga oluline sissetulekuallikas kaoks ära, sest need neli autot sõitsid pidevalt edasi-tagasi ja reisijatest puudust ei paistnud olevat. Ja bussireisijatele oli see liivane rada kindlasti omamoodi elamus.

Tagasiteel teen peatuse Dune 45 juures, see olevat kõige fotogeenilisem.


Number 45 tähendab, ta asub Sossusvlei tee 45-ndal kilomeetril, aga sinna otsa ronides tulid pähe veel mitmed seosed. Sest väljas oli vist 45 kraadi sooja ja ülesronimine võttis aega vähemalt 45 minutit. Küljed polnud küll täpselt 45-kraadise nurga all, aga piisavalt järsud.


Poolel teel üles, rada on sisse tallatud, eksimisvõimalust suurt ei ole. Kõrgusest annab aimu vasakul all olev puu.


Peaaegu tipus. Kuskil seal all parklas on buss. Kaugel-kaugel.


Panoraam.

Veel hindadest. Autopilet ˇrahvuspargis sõitmiseks maksis 10 Namiibia dollarit ehk siis 1 Euro. Ei taha ühtegi paha sõna öelda. Aga tuleb meelde, kuidas Ugandas küsiti 100 USD-d, ja siis tehti imestunud nägu, et kas seda on siis palju ja kuidas ikka ei maksa. Et ei maksagi?? Küsida ju võib, aga kui hind on liiga kõrge, siis jääb külastamata ja jäigi. Lihtsalt vahelepõikeks. Flashback.
Paar jäädvustust teelt.

Ei kommenteeri. Ja ei oska järgi teha. Pole üritanudki.


Tanklas.

Kellakeeramisest – Namiibias on samuti kellakeeramine moes. Aga kuna Namiibia on lõunapoolkeral, siis algab siin nüüd talveaeg. Sest talv hakkab lähenema. 1.aprilli öösel keeratakse kell 1 tund tagasi, nii et ajatsooniks on UTC+1 ja talve möödudes, 1.septembri öösel keeratakse osutit tund aega edasi.

Septembris on siin juba kevad ja varsti pole ka suvi kaugel.