Veel Namiibiat

.
429 päev.
Reisi algusest 49 659 km
Praegune asukoht: Namiibia, Windhoek
Cardboard Box Backbackers

Lahkun Sesriemist, sest Namiibia punased liivamäed on üle vaadatud nii päikeseloojangul kui ka päikesetõusul ja kell kaks on liiga vara, et siia veel üheks päevaks pidama jääda. Enne teele asumist külastan tanklat, Namiibia on piisavalt hõreda asustusega ning sellepärast kasutan iga võimalust tankimiseks. Saaks ka harvemini, praegu on iga 100-200 kilomeetri tagant olnud mingisugune tankimisvõimalus. Põhimõtteliselt on buss võimeline tavaliselt kaasasoleva kütusega sõitma ilma tankimata kuni 1500 km, aga ikkagi on kindlam, kui korralikku kütust on piisavalt. Diisli kvaliteedist – huvitaval kombel tundub siinne kütus olevat parema kvaliteediga, kui LAV-ist ostetud. Sest seal oli nii, et annad gaasi, ja tagant tuleb kõvasti musta suitsu ja jõudu ei ole ja edasi korralikult ei lähe. Mis sest, et tangitud korralikest kohtadest nagu Shell ja BP. Igatahes siin on teine lugu, ju siis ei segata korralikku diislit mingi sodiga.

Tanklas on kohvik, väljas on lauad ja nende ees seisab mootorratas Austraalia numbrimärkidega. Liiga haruldane kohtumine, et infot vahetamata edasi liikuda. Juttu jätkub järgmiseks paariks tunniks.

Sõidan põhja poole, vaatan kaarti ja hakkab silma tuttav nimi, Solitaire.


Teen peatuse, siin on tankla, autoremonditöökoda, väike kohvipood. Ja ka siin on peatuspaiga kujundamisel kasutatud eelmise sajandi sõidukeid.





Kohvikulaud.



Veel jäädvustusi varasematest päevadest.

Namiibia metsikud hobused.

Namiibia metsikud hobused elavad kõrbes u 350 ruutkilomeetri suurusel alal. Nende täpne päritolu on seniajani teadmata, kohalike sõnul on nad siin olnud alates “saksa aegadest”.

Üks legend räägib, nad on pärit saksa aadliku parun Hans-Heinrich von Wolfi hobusekasvatusest, parun ehitas siia veel kuulsa “Duwisib Castle” nime all tuntud kindluse. Pärast tema surma Esimeses maailmasõjas jooksid loomad laiali.

Teise legendi järgi olid need saksa sõjaväe hobused, pärit samuti eelmise sajandi algusest, ning nad jooksid laiali, kui 1915 aastal sõjaväe laagrit lennukilt pommitati.

Ja on veel üks legend, mille järgi nad on pärit laevalt, mis pidi viima hobuseid Euroopast Austraaliasse ja mis Orange jõe suudme lähedal karile jooksis ning tugevamad isendid ujusid kaldale ning jõudsid Garubi tasandikele.

Spergebiet oli suletud piirkond mis kuulus CDM-ile (Consolited Diamond Mines) ja 1970-1980 aastatel CDM turvaülem hoolitses selle eest, et hobustel oleks joogivesi kättesaadav ning ta laskis Garubi paigaldada ettevõtte raha eest kaasaegsed joogivee mahutid.

1991 aastal püüti esimest korda hobuseid õhust loendada, ja neid loeti kokku 276 isendit. Järgmiste aastate suur põud vähendas loomade arvu ning 30-40 hobust surid. Ministry of Wildlife, Conservation and Tourism käivitas 1992 aastal operatsiooni hobuste säilitamiseks ja aretamiseks, 104 looma püüti kinni ja müüdi elanikele, ning loodusesse jäänud 80-t hobust toideti, kuni 1993 aasta märtsis hakkas jälle sadama. Praeguseks on hobuste arv u 150.

Hobuste kaitse on tekitanud mõningat poleemikat, ühelt poolt väidetakse, et nad on ajaloolise ja teadusliku väärtusega ning neid ei tohiks kaitsealalt eemaldada. Teiselt poolt on väited, et hobune on selles piirkonnas võõrliik ja nad võistlevad gasellidega söögilaua pärast. Reaalne olukord on selline, et mõlemad liigid joovad vaheldumisi samast veesilmast ja otsene konkurents puudub.

Hobused on haruldased sellepoolest, et nad on jäänud ellu karmides kõrbetingimustes, nad on olnud mitmeid põlvkondi isoleeritud ning saanud iseseisval hakkama toidu ja vee leidmisega.


Ja ikka on mõnedel komme ronida jalgupidi teiste joogikohta.



Edasi läks tee mööda Duwisib kindlusest, mis oli ehitatud 1909 aastal parun Hans-Heinrich von Wolfi poolt. Väga imelikja harjumatu on näha siin kõrbes sellist ehitist.


Enamus materjale toodi kohale Saksamaalt, ainult ehithituskivid olid kohalikud. Müürsepad toodi Itaaliast, Rootsist ja IIrimaalt. Parun reisis 1914 aastal sõja puhkedes Euroopas, liitus armeega ja hukkus 1916 aastal Somme all, tema abikaasa ei tulnud enam kunagi Namiibiasse ning loss müüdi sõja lõppedes. Praegu kuulub kindlus Namiibia riigile, muuseum avati 1991 aastal ning paarisaja meetri kaugusel on kämping. 


Satelliidi taldrik on muidugi silmatorkav, aga peaasi, et lossitorni otsa pole paigaldatud.


Kaugemal on söögituba.

 
Kaardimängu laud, pähklipuust, valmistatud Pompejis.


Külmema aja jaoks on toa nurkades 2 suurt kaminat. Külm aeg tähendab, et väljas võib öösel olla nullilähedane temperatuur.



Veel üks väike tuba, seinal pildid suurest väejuhist. All keskel Napoleon St.Helena saarel.



Sisehoov, roheline ja varjuline.

Ja lõpetuseks, geograafiliselt oluline koht, Tropic of Capricorn ehk siis Kaljukitse pöörijoon.


Mingit silti ei olnud, mitte mingit elumärki. Tõmbasin ise tähtsa joone maha, tegin pildi ja sõitsin edasi. Suurematel teedel on kindlasti ka sildid väljas, aga siin ei midagi. Praktiliselt tähendab see, et nüüd saab päike jälle olla seniidis.