Montevideo

.
Montevideo on Uruguai pealinn, kõige suurem linn ja kõige suurem sadamalinn 1,3 miljoni elanikuga. Linn asub Rio de la Plata jõe ääres.


Esimene pilk linnale, vasakul asub Uruguai kõige kõrgem hoone, 37 korruseline ja 158 meetri kõrgune Torre Antel ehk Antel Tower. Hoone on külastajatele avatud mõned tunnid päevas (E,T,K pärastlõunal ning T, N hommikul), ning ülevalt pidi avanema ilus vaade. Sellepärast oligi mul kindel kavatsus ilusa ilmaga Montevideosse jõuda, sest läbi vihmasaju pole ülaltvaade hoopiski nii huvitav. Ikka ja jälle on just ilm see, mille järgi reisiplaane tuleb korrigeerida.




Leidsin pilvelõhkuja lähedal tänava ääres mingi parkimiskoha, aga  kogu ülejäänud piirkond ei olnud just kõige moodsam, ümberkaudsed hooned olid kuidagi rääbakad ja kaetud graffitiga.


Millegipärast hakkab mitmes kohas silma punasümboolika, igatahes punane värv, millel on kuldne sirp ja vasar, tuletab mulle kohe sotsialismiaega meelde.




Poole kilomeetri kaugusel asub Uruguai Parlamendihoone, Palacio Legislatvio.


Tagasi Torre Anteli juures.





Parkimisest - parkimisautomaate silma ei hakanud. Mingeid silte, mis vihjaksid tasulisele parkimisele, ei olnud samuti näha. Punane kõnniteeserv peaks tähendama parkimiskeeldu, sest nagu näha, viiakse vales kohas parkinud auto pikema jututa minema.


Ma olingi ainus huviline, kes soovis linna kõrgemalt vaadata, kõigepealt paluti oodata, kümne minutipärast saabus giid, ja sõitsime liftiga üles, vist 26 korrusele.


Ühel pool sadam.


Parlamendihoone kõrgemalt vaadatuna. Igatahes ilmaga vedas, järgmine päev pidi olema jälle sajune.
Päevaplaan oli täidetud. Edasi ööbimispaika otsima. Korralikku ja ametlikku kämpingut ei pidanud Monteviodeos olema, aga teiste reisijate blogidest sain infot,et peatuda saab Punta Prava neeme tipus, ANCAPi tankla taga.  Praktiliselt keset linna, mere ääres.


Õhtul saabudes oli siin kaks autot Prantsuse numbritega, üks Austriast ja hiljem saabus veel üks pikemal reisil olev Defender prantsuse numbritega. Jätsin vihmase ilma tõttu pildid reisiseltskondadest tegemata, ja nii ongi siin ülalfotol ainult valge Mazda tagaplaanil, teised kõik lahkusid varahommikul, kes tagasi Euroopasse ja kes mujale.

Peatuspaiga olmetingimusi on raske erapooletult iseloomustada, tankla taga oli välipeldik, mis oli oma nime vääriline, ja mille külastamiseks oli üli-kasulik omada Ugandast ostetud kummikuid. Plats oli valgustatud ja kohalike sõnul turvaline. Elektrit ei olnud ette nähtud, aga selle eest ulatus bussini tankla wifi ning tanklast oli võimalik süüa osta. 


Veel üks tore asi oli kohe tankla kõrval asuv vabaõhu jõusaal.


Rannapromenaad ehk Rambla of Montevideo, pikkusega 27 kilomeetrit. Paras põhjus jalgratas katuselt maha võtta ja väike rattasõit ette võtta. Ning sellised vabaõhu-jõusaale oli rohkemgi, iga paari kilomeetri tagant.


Peatuspaik päikeselise ilmaga. Kallas oli niivõrd kivine, et vettemineku mõtetki ei tasunud mõelda.










Eemal paistab Plaza Independencia.



Väljaku ääres on 1928 aastal ehitatud Palacio Salvo, mis hakkab oma 100 meetri kõrguse torniga kaugelt silma.


Plaza Independencia, Artigas Mausoleum. Jose Arigas oli Uruguai rahvuskangelane, kes elas aastatel 1764-1850. Teda on nimetatud ka "the father of Uruguayan nationhood"  - Wikipedia.


Mausoleo de Artigas, maapealne osa, monument on 17 meetri kõrgune ja kaalub 30 tonni. Maa-alune osa oli suletud.







Teater Solis - ehitatud 1856 aastal.




Sadamapiirkond - Mercado del Puerto.




Veel üks retro-väikebuss


Cerro de Montevideo. Endine kindlus, praegune muuseum.





Kokkuvõtteks võib öelda, et Montevideo jättis mulle igati hea mulje. Vaatamisväärsusi oli rohkem, kui vaadata jõuaks, liiklus oli täiesti talutav, ning linnas sai segamatult jalutada, ilma et suveniirimüüjad oleks jalust maha jooksnud. Aga võib-olla oli sellepärast nii rahulik, et praegu pole turismihooaeg. Kuulus Montevideo karneval on ju alles veebruaris.