Veel Uruguaid

Chuy on 11 tuh.elanikuga piirilinn Uruguai ja Brasiilia vahel. Midagi Valga-Valka sarnast, nii et piiriks on üks lai kahesuunaline tänav nimega International Street või kui täpsem olla, siis neljasuunaline tänav, et üks kahesuunaline Uruguai pool ja teine kahesuunaline Brasiilia pool. Esimene mulje ristmikule jõudes oli küll, et siin on üks järjekordne väga-väga demokraatliku liikluskorraldusega linn, sõida kus reas tahad.




Kuna mul polnud plaanis siit linnast Brasiiliasse minna (viisat ju ka ei olnud), siis sõitsin edasi Uruguai suunas. Linnast väljudes oli teel politsei kontrollpost, kes vaatas huviga Eesti registreerimismärki, ja auto ajutise sisseveo dokumenti, ning pärast lühikest hispaania-inglise segakeeles peetud vestlust sain edasi sõita.


Veel vihmast ja hülgehalli Uruguaid.



Lonely Planetis oli soovitus külastada kanjonit, mis asub Treinta y Tres linnast mõnikümmend kilomeetrit põhja suunas, "Quebrada de los Cuervos" kaitsealal. Ja üpris kõrvalises kohas. Jõudsin Treinta Y Tresi õhtupoolikul, kui päikeseloojanguni oli jäänud kuskil tund aega, korraks tuli pähe mõte jääda kohalikku tanklasse ööbima, sest seal oli wifi ja linna munitsipaalkämping ei näinud välja suurem asi.

Sain kohalikust turismiinfost piirkonna kaardi ja kuna kaitsealal pidi olema ööbimisvõimalus, siis otsustasin ikkagi kohale sõita. Et 30 kilomeetrit ja tund aega, ja peaks nagu jõudma, ikkagi tsivilisatsioon. Ja turismiinfopunktid on peaaegu igas suuremas asulas, saab soovitusi ööbimispaikade kohta, ja mida külastada.


Panen siia selguse mõttes Uruguai teekonna. Riiki saabumine oli Fray Bentosest ja lahkumine Salto kaudu.


Jõudsin õhtul hämaras kohale, valvur näitas kõrvalasuvale ökokämpingule (ilma elektrita), ja pimeduse saabudes hakkas jälle korralikult sadama. Lootsin, et hommikuks läheb vihm üle, no kaua võib, aga tegelikult sadas kuni kella 9-ni. Selliste ilmadega on autos (või bussis) sees magamine tunduvalt mugavam, kui telgis. Ikkagi tugev katus peakohal ja tuul ei puhu sisse ja vihm ka ei saja sisse.

Ma mõtlesin enne pikalt, et kas panna siia neid halle ja vesiseid pilte, või panna ainult üksikud korraliku kompositsiooniga ja õige valguse ja õige nurga all tehtud, aga kuna see on siiski reisiblogi, mitte fotoblogi, siis siin nad on.

Ka niisugune Lõuna-Ameerika on olemas. Selline on reaalsus. Kuskil teises reaalsuses pidi olema veel mingi teine ja päikeseline Lõuna-Ameerika, nagu ma kuulsin Buenos Aireses kohatud sakslastelt, kellel oli 8 kuu jooksul ainult 2 vihmast päeva, kuid võib-olla ma jõuan varsti sinna ka.
  

Aga ka siin on piisavalt lahe. Paned kummikud jalga ja veekindlad riided selga ja võtad kaasa enam-mitte-eriti-veekindla-garmini ja tavalise paberkaardi ja lähed vaatad kanjoni üle. Mis see väike vihm ikka teeb. Öeldakse ju, et pole vihmast ega külma ilma, on lihtsalt valesti valitud riietus.

Matkarada kanjoni kõrval.

Teekond alla





Peaaegu all, pärast tunniajalist ronimist, kokku läks umbes 3 tundi.

Ja seejärel mööda kõrvalteid edasi. Pidid olema normaalsed ja läbipääsetavad ja olidki, kui mõned puuoksad kõrvale lükata.



Tacuarembo, hommik.


Tagasi asfaldil. Väiksemad teed on üldiselt huvitavamad, aga kui nad on lihtsalt treppi sõidetud, ehk "corrugated", ehk siis nagu pesulaud, siis hakkab pärast paarikümne kilomeetri läbimist tekkima tunne, et võiks olla veidi siledam.


Ja päikeselisem moment. Sest vahepeal saab vihm otsa ja järgmises peatuspaigas on kohe kämpingu territooriumil looduslikud kuumaveebasseinid, 40 kraadise veega. Ja 100 meetri kaugusel on veepark. Kui ikka mitu päeva on ümberringi vihm ja pori ja duššist tuleb kas külm vesi või tule sedagi, siis võtad paariks päevaks aja maha. 


Veel mõningad silmahakanud ja matkamiseks ettenähtud (kohandatud) liikumisvahendeid.

Volkswagen




Selliseid suuri veokeid oli hakkas silma ka Aafrikas, kuid esmapilgul tundub, et siin on neid palju rohkem.

Kolmandal hommikul hakkan Salto linnast autopesulat otsima, et laseks enne Argentiinasse tagasiminekut auto puhtaks pesta, sest ega ikka nii musta autoga piiripunkti pole tark mõte minna. Leian pikapeale ühe tankla, aga pesula ei tööta, kuid sealt juhatatakse edasi.


Leian õige pesula, kuid kuna määrdunud masinaid on siin teisigi, siis palutakse tagasi tulla alles kell kolm, paari tunni pärast.


Buss saab tunniga puhtaks, ainult et siis on juba liiga hilja hakata piiriületusega tegelema, mitte et piiripunkt suletakse, aga elu on näidanud, et hommikul on lihtsam ja mugavam asju ajada. Ja ongi.


Uruguai-Argentiina piir, ühine piiri- ja tollipunkt Salto ja Concordia linnade vahel. Vaade Uruguai poolt.
Auto väljavormistamine Uruguaist käib niimoodi, et annan ära ajutise sissevormistamise paberi ja ongi kõik. Lihtsam ei saagi enam olla. Ja tagasi Argentiinasse minnes lisatakse passi uus saabumise tempel, mille juurde kirjutatakse jälle 90 päeva. Edasi hakkab järjekordne auto ajutine riiki sissevormistamine, lähen taharuumi, ja tolliametnik hakkab arvutis vastavat vormi täitma. ARKi poolt välja antud autopassi ja minu passi alusel. Leiame vajalikud andmed, seejärel küsitakse üllatusena mootori numbrit, aga kuna seda passis ei ole, siis pole selle puudumine ka mingi probleem. Tsiviliseeritud riigis ei saagi see olla probleem.

Igatahes toll teeb oma tööd asjalikult, mingeid mõttetuid küsimusi ei esitata, korraks vaadatakse auto küljeuksest sisse ja sellest neile piisab. Aga auto pass võetakse kilekaante vahelt välja, kus ma hoian seda määrdumise vältimiseks ja veendutakse, et tegemist on originaaliga. Siia pole mõtet koopiaid esitada, koopiad on maanteede kontrollpostidele.



Kokkuvõtteks võib öelda, et Uruguai jättis igati sõbraliku ja positiivse mulje. Autoga reisijale oli ööbimisvõimalisi piisavalt, liiklus oli viisakas, valgusfoore aktspteeriti.

Internetist - ma ei ostnud siit kohalikku sim-kaarti, sest AirBalticCard töötas peaaegu kogu riigi ulatuses (vastuvõetavad kõned tasuta, väljuvad kõned 0.53 eur/minut). Ja ei ostnud ka kohalikku sim-kaarti interneti jaoks, sest enamuses tanklates ja kaubandukeskustes oli tasuta wifi.   

Statistikat.
Saabumine 30.08.2012, piiripunkt: Gualeguachu - Fray Benton
Lahkumine 22.09.2012, piiripunkt: Salto - Concordia
Kokku 23 päeva ja 2194 kilomeetrit.

Veel mõned pildid Santa Teresa Rahvuspargist




Fortaleza de Santa Teresa, ehitatud 1762-1793, täielikult restaureeritud.

Kindluses on muuseum.


Jätkub ...