Twenty years from now you will be more disappointed by the things you didn't do than by the ones you did.
So throw off the bowlines, sail away from the safe harbor. Catch the trade winds in your sails. Explore. Dream. Discover. --- Mark Twain

Saturday, September 15, 2012

Tehnilist juttu ka

.
573 päev
Reisi algusest 60 918 km
Piriapolis, Uruguai.

Sest mis liigub, see kulub, ja mis kulub, see varsti enam ei liigu. Ja kui pikalt paigal olla, siis hakkab auto roostetama. Eriti veel vihmaga. Viimased tehnilised tegemised olid käesoleva aasta jaanuaris ja veebruaris, pärast seda oli pool aastat peaaegu muretut kulgemist, ja nüüd on jälle aeg mõned lood siia kirja panna.
DSCF3587



Esimene lugu.

Paar nädalat tagasi Argentiinas Rosario poole sõites keerasin pärast 200 kilomeetri läbimist tanklasse, ja järsku hakkas põlema tosooli taseme tuli, koos sinna juurde kuuluva helisignaaliga. Tosooli taseme andur asub radiaatori ülemises osas, ning kui andur jääb kuivaks, või kui anduri juhe läheb näiteks katki, siis saab sellest piisavalt vara teada.  Kui pool jahutusvedelikku on süsteemist lahkunud ja temperatuuri näidik on põhjas, on üldjuhul juba hilja ja üldiselt lõpeb lugu kergemal juhul plokikaane tihendi vahetusega.

Jätsin mootori seisma ja ootasin, kuni kõik maha jahtub, ja see ootamise pooltund oli ikka väga pikk. Esimene mõte, mis pähe tuli, oligi plokikaane tihendi vahetus. Päevapikkune tegevus, mille korraldamine Eestis ja kompetentses hoolduses poleks mingi probleem. Sellises, kes on Mazda plokikaane tihendit enne ka vahetanud. Ainult, et ma pole ei Eestis ega isegi põhjapoolkeral. Ega inglise keelt rääkivas riigis ega riigis, kus on Mazda esindus, sest Argentiinas, Brasiilias ja Paraguais ei olegi Mazda esindust. Põhimõtteliselt peaks sobima ka Kia ja Fordi esindus, sest Kia Besta ja Ford Econoline on samasugused bussid, nii et olukord polegi väga lootusetu. See on kõrvalepõikeks ja infoks.

Lõpuks oli mootor piisavalt maha jahtunud, nii et sain radiaatorikorgi maha keerata. Aga korgi all paistis kõik peaaegu korras, midagi juurde kallata ei olnud võimalik, poleks mahtunud. Põhjakaitse ja mootor oli altpoolt märg, aga see oli porilompidest läbisõidul märjaks saanud, nii et esmapilgul targemaks ei saanudki. Üldiselt korras mootorist mingi jahutusvedelik kaduda ei tohi, ja kui kaob, siis saab kaduda kas sissepoole, silindritesse või õli hulka, või väljaspoole, ja siis peaks mingigi koht tosooline olema.

Plokikaane tihendit korrasolekut saab kontrollida väga lihtsate ja käepäraste vahenditega, tuleb vaadata, kas mullid on jahutusvedelikus või mitte, selleks tuleks võtta radiaatorikork maha ja korgi asemele asetada ilma põhjata liitrine või suurem plastikpudel (et jääks nagu lehter), seejärel mootor uuesti käima ja kuumaks. Järgnesid närvesöövad minutid, aga mingeid mulle ei tulnud. Ma ei tea, ega see tihend niisama lambist ei tohi ka läbi minna, ikkagi korralik metalltihend ja plokikaas oli enne ära lihvitud ja tänu ülikorralikule jahutusele ei ole mootor sellel reisil kuumenenud.

Lühidalt võib öelda, et ega enne pikalt edasi sõita ei saa, kui asi selge. Ning järgnevatel päevadel hakkas lõpuks silma, et  mootorikaitsele ilmub teatava asja jooksul tosoolilaik, aga lekkekohale ei saa esimese hooga pihta ja tosooli rohkem ka ei kao. Mis sest, et igal hommikul võtad radiaatori korgi maha ja vaatad, palju seda seal sees on, aga kõik on nagu ok. Natuke juba imelik, et tosool on aga kadu ei ole, ma saan veel aru, kui vedelik kaob ja pole näha, kuhu kaob. Ja kui pooltel päevadel sajab paduvihma ja kõik on läbimärg, siis on leket raskem leida, kui kuskil kuivas kliimas. Kuivemate päevadega leidsin lõpuks, et veidi lekib kuskil generaatori alt, kuhu ülevalt ja alt ei näe, ja käsi tunneb mingit niiskust.

DSC02229
Et sinna "kuskile geneka alla" ligi pääseda, tuli genekas eemale liigutada ja veel ühte-teist, nagu alljärgneval pildil,

DSC02232
Punane ring on ümber kõige niiskema koha. Mõnikord tuleb mõte, et mootorile võiks ikka lihtsamalt ligi saada jne, aga pärast tunniajalist käsikaudu nokitsemist olid uued klambrid paigas. Mitmuses klambrid, sest topelt ei kärise ja ülemised lõdviku klambrid on juba ammu topelt.

DSC02235
Siin oli vahepeal mingi poltergeist ka jaol.

DSC02236
Eks nüüd näeb, mis edasi toimub. Viimase kahe päeva jooksul pole põhjakaitsele midagi tilkunud. Ja iseenesest on väga hea, sest selline pooleteistmeetrine plaat kõigepealt kaitseb karterit ja teiseks on kohe näha, kui midagi kuskilt tilgub.

Teine lugu on diiselkütteseadmest.

Bussile on Eestis paigaldatud "Brano" firma poolt valmistatud diiselkütteseade "BREEZE III".  Ei ole näpuviga, kütteseade, mitte jahutusseade, ehkki esialgu võib mõelda, miks on Aafrikasse minnes vaja lisakütet, igaüks ju teab, et Aafrikas peaks soe olema. Üldjuhul ongi, aga on piirkondi, kus öine temperatuur oli 0 kraadi ümber, näiteks Etioopias Simieni mägedes ja Botsvaanas näitas samuti termomeeter 3 kraadi. Aga kuna seekordne teekond algas jaanuaris, kui Eestis oli -17, ja kulges üle Alpide, ning alles Jordaanias läks soojemaks, siis ilma lisakütteta oleks hommikul olnud kehvavõitu ärgata. Paar päeva või nädala saab hakkama, aga kuu aega on pikk aeg. Ning mul on liiga hästi meeles 2010 aasta märtsis Alpide ületamine ja miinuskraadid ja lumi kuni poole Itaaliani. Ja kui natukene gloobust vaadata, siis on teisigi külmemaid piirkondi teel ootamas. Niipalju siis seadme paigaldamise taustast.

Üleüldiselt võis seadmega rahule jääda, isegi -20 juures sai bussi sisemuse piisavalt soojaks, küttekulu pidi 250 grammi tunnis, mis samuti jalust täitsa maha ei võta (kaheksa tunniga 2 liitrit, ehk siis 2,5 euroga soe tuba omast käest võtta).

Negatiivsetest külgedest - seade kasutab akut, ja võib ootamatult anda tulemuseks hommikul tühja aku. Selle vastu aitab eraldi käivitamiseks mõeldud aku, millelt seisuajalt midagi ei tarbita ja mis on lahti ühendatud. Aga juba Jordaanias hakkas seade vähehaaval jukerdama ja punast veateate tuld näitama ja pärast Etioopiat lõpetas seade töötamise. Nii et püüdsin Botsvaanassse jõudes uuesti seadme hingeelusse süüvida, ning lühidalt võttes oli läbi põlenud väike diiselpump.

DSCN9263
Tester on üks kasulik asi.

Igatahes lahenes lugu lõpuks väga positiivselt, sest Brano esinduste nimekirjas polnud küll ühtegi Lõuna-Aafrika riiki, aga see eest oli ainsa Lõuna-Ameerika riigina esindus Argentiinas Buenos Aireses, ja sellepärast oligi mõte tegeleda asjaga alles Argentiinas, sest sealkandis on mägedes temperatuurid samuti külmapoolsed.

Buenos Aireses asuv esindus vastas koheselt meili teel saadetud päringule, et neil on vastav osa olemas ja tule ainult kohale, ning kohapeal sain pikemalt seletamata uue pumba, millele pakuti isegi paigaldamist, aga kui ikka oled asja ise ära võtnud, siis on omal lihtsam ja kindlam asi tagasi monteerida ja kõige lõpuks ei saa siis kedagi teist süüdistada, kui kuskilt midagi lekib või on muidu kehvasti kinnitatud. Niipalju on elu näidanud,et ei tule keegi kohale ei Jordaaniasse ega Etioopiasse, ja ise paigaldatud asja kohta vähemalt tead, kus kohast on mingi voolik või kaabel toodud ja kui korralikult ühendatud.

Paigaldasin pumba sealsamas tänava ääres, kümm minutit selili bussi all voolikute ühendamist, ja pump oli jälle paigas ning seade töötas. Edasi pakuti kontoris kohvi, ja sain lõpuks teada, kuidas reguleerida pumpa ja kütusekulu, et soojendus ka 4000 m kõrgusel ja kõrgemal töötaks. Kohe näha, et firma on müüdava tootega kursis.
DSC02301
Seade ise - paremalt võtab külma õhku ja vasakult tuleb kuum õhk, mis läheb läbi toru salongi. Lõpetuseks paar rida seadme valikust - oleks võinud paigaldada gaasikütte, aga kuna buss sõidab diisliga, siis sel momendil tundus õigem kasutada ainult ühte tüüpi kütust. Mul on kaasas isegi Primuse matkapliit, mis töötab diisliga (ja lisaks veel bensiiniga ja gaasiga), aga selles ma vabatahtlikult diislit ei kasuta, sest enne on kõik asjad ümberringi diisliga koos ja haisevad ja üleüldse on gaasi toidutegemisel mugavam ja puhtam. Mis sest, et diisel on odavam ja kogu aeg kaasas. 

Esimesed kaks on positiivse lõpuga lood. Kolmas lugu on praegu pooleli ja loo pealkiri võiks olla "Tagarattalaager, kolmas vaatus". Rattalaagri esimene ja teine vaatus olid Pretorias, ja kui meelde tuletada, siis vahetatud laagriga sain sõita 10 kilomeerit, kuni tagaratta juurest tuli valget suitsu ja laagrist ei jäänud suurt midagi järele. Sõitsin üliaeglaselt tagasi teenindusse, ning järgmise laagri paigaldamisel ei olnud võimalik leida ühte detaili, mis lõpuks valmistati kuskil kohapeal. Pilt hiljem allpool.

Kolmas vaatus algas Uruguais kaks päeva tagasi, kui aeglaselt liikudes kostus kõrva ming vale auto juurde mittekuuluv hääl, mis meenutas veidi õlitamata uksehinge häält. Hääl kostis ainult vahetevahel väga väikesel kiirusel ja kadus pidurdamisel. Esialgu mõtlesin, et midagi on piduriklotsidega korrast ära, aga kui ühele poole keerates hääl kadus ja teisele poole keerates ei kadunud, siis tuli pähe kuri kahtlus et mingi jama on rattalaagriga. Mis sest, et katkine tagumine rattalaager teeb hoopis teistsugust häält. Kuna isegi velg läks sõites kuumaks, siis ei jäänud muud üle, kui tungraud välja ja ratas maha. Kuum piduritrummel ka. Piduriklotsid olid igati ok, kuid poolassi pikilõtk oli oma 4-5 mm ja üles-alla samuti paar millimeetrit. Nii et sisetunne ei petnud, rattalaager on jälle tähelepanu keskpunktis.

GPS näitas, et Punta del Este kesklinnas asub kohalik autoabi - Automovil Club Uruguayo, ainult et seal oli autopesula ning väike müügipunkt kõikvõimalike ventilaatoririhmadega ja isegi tõstukivõimalus, aga rattalaagrit ei olnud. Igatahes paari tunni pärast olin juba 20 km kaugusel Piriapolise linnas väikeses autoremonditöökojas, mille kohta öeldi, et see on kõige kompetentsem ja asjalikum koht, ja korralike töövahenditega, et vajadusel saab mõned asjad kohapeal valmistada.

DSC02278
Rattalaager ise oli alles ja terve, aga loksus oma poole sentimeetri jagu. Katki oli läinud Pretorias valmistatud detail, mille korrektset nime ma ei tea, aga järgmisel pildil on katkine osa paremal ja terve osa vasakul (terve osa on pärit Eestist, sisemine hääl ütles, et tasub varuks tellida).

DSC02280
Ja veel paar jäädvustust.

DSC02287
Siin on keegi varem kuvaldaga kallal käinud.

DSC02288
Ja ka siin on mingid kahtlased jäljed, aga seekord piduritorud tulid ilusasti lahti. Ning tööd tehti korralikult ja korralike tööriistadega, mitte et kasutatakse minult endalt laenatud kahte haamrit.

Kuna kell oli juba palju ja päike loojumas ja uus rattalaager pidi saabuma järgmisel hommikul 100 km kauguselt Montevideost, siis saigi järjekordselt autoteeninduse ees ööbitud.

DSC02293
Järgmine hommik oli kõik jälle töökorras, ning auto läks sees tõstukile, et kõik korralikult üle vaadata. Sest kõige olulisem oli laagrivahetus, siis vajas sumbuti keevitamist ja üleüldse on vahetevahel vaja üle vaadata, et mis võiks veel järgmise paarikümne tuhande jooksul läbi minna. Ning ühte-teist ikka leidus.

DSC02296 
Enne

DSC02297
Pärast

DSC02298
Sumbutaja kõige tagumine osa on mitu korda üritanud sõidu ajal reisist loobuda, aga siiamaani lõppeb kõik paari keevitamisega.  

Kui nüüd suuremas plaanis vaadata, siis võib tehnilised jamad jagada kaheks: Kõigepealt kehvast paigaldamisest tingitud, nagu näiteks väntvõlli tagumine simmer, mida on nüüdseks kolm korda vahetatud ja mida tagantjärgi analüüsides ei oleks tohtinud haamriga paika lüüa. Rattalaagril on samuti kolmas vaatus, võiks ju kauem vastu pidada, kui 21 tuh km. Võiks ju öelda, et Aafrika teed on kehvad jne, aga Keila Pakiautos tehtud ettevalmistused olid nii põhjalikud ja korralikud, et esimese aasta jooksul polnud vaja midagi teha peale õlivahetuse. Nii et saab küll korralikku tööd teha.

Ja teiseks on loomulik kulumine, asjad, mida tuleks paratamatult vahetada. Mõned kummipuksid, klaasipuhastajad, õlidest ja filtritest ei hakka parem rääkimagi, elementaarne.

Ning esisilla vaatlusel selgus, et üks rooliots vajab vahetamist, need on siiani tehase originaalid, kuid 25 aastat ja 340 tuh.km on teinud oma töö. Nii et veel üks öö teeninduses. Sest kui midagi teha, siis tuleb seda teha korralikult ja varuosad peavad olema "best of the best of the best".

DSC02302
Järgmisel päeval saabus pärast lõunat kulleriga Montevideost lõpuks õige rooliots.

DSC02314

DSC02315
Järgnevalt läks auto sillastendi

DSC02317

DSC02318
Ja oligi kõik selleks korraks. Igati ok teenindus, ja sattus ette täpselt õigel ajal.

PS.
Tervitus kõigile, kes viitsisid selle pika ja konarliku jutu läbi lugeda, aga reisimine ei ainult kaelkirjakud ja kanaarilinnud. On tehniline valdkond, ning kui ikka sõidukit ei hoolda, siis võib reis vales kohas ja valel ajal ootamatult ära lõppeda. Ja veel on IT valdkond, aga sellest mõni teine kord pikemalt. 

Järgmisena oli vaja leida kuskilt internet ehk siis vaba wifi, et kõik see jutt saaks blogisse.

See on linna kõrgeim koht, Ferro de San Antonio.
DSC02324

DSC02329

DSC02330
Igasugu mastide ja antennide järgi peaks siin olema internetti nii, et mühiseb, et viib kohe mütsi peast ära ja buss on nagu mikrolaineahi. Peaks. Reaalselt oli niipalju, et pikapeale avanes gmaili postkast, aga blogi üleslaadimisele polnud mõtet mõeldagi. 

Ja kõige lõpuks mõned pildid õhtusest Piriapolisest.
DSC02336
DSC02332
DSC02335
DSC02337

2 comments:

Maks Hull said...

see jublakas peaks olema stopperseib, mis fikseerib rattalaagri kinnitusmutri,

Tarmo said...

Neid stopperperseibe ostsin hiljem Peruust kohe rohkem tagavaraks.