.
560 Päev
Reisi algusest 59 997 km
Uruguai
Neljapäeva hommik algas järjekordse internetiühenduse puudumisega. See tähendas, et ühendust oli nii kaugele, et kuvada hispaaniakeelset teadet, mis teatas krediidi puudumisest. Rahvakeeles oleks vaba tõlge siis "raha on otsas, maksa juurde". Tere tulemast, kui ikka maksad 100 peesot ja siis kasutad 2 korda a 19 peesot (mille eest saad kaks päeva ehk 48 tundi, ehk siis parasjagu kallis), siis algklasside matemaatika järgi peaks lahutustehet kasutades arvel olema alles veel 62 peesot. Peaks. Aga netti ei olnud ega tulnud. Kuna mul oli kavas hakata hommikul kohe Uruguai poole liikuma, siis mõtlesin, et eks pärast Argentiinasse tagasi tulles saab asja selgeks teha.
Tegin Qualeguaychu linna peal väikese jalutuskäigu, ja selle käigus mõnedest tähtsatest dokumentidest koopiad (auto ajutise sisseveo dokumentidest ja kindlustuse paberitest), aga interneti krediidi suhtes mingit konkreetset selgust ei saanud. Ühes telefonipoes üritasin isegi raha kontole juurde kanda, aga ei, isegi see ei olnud võimalik.
Qualeguaychu linna nimi on tulnud Guarani lausest "river of the large jaguar", linnas on 75 tuh elanikku ja siin toimub jaanuaris ja veebruaris suur karneval.
Mahlaseid mandariine on kõikjal.
Kohalik San Jose katedraal.
Edasi läks sõit Rio Uruguay jõe suunas, mis on Argentiina ja Uruguai piiriks ning asub 33 kilomeetri kaugusel. Aga kui oleks uskunud GPS-i poolt välja pakutud teekonda, siis oleksin teinud vähemalt 200 kilomeetrise ringi. Paberkaart on ikka üle kõige.
Sild üle Rio Uruguay. Tasuline.
Ning teisel pool silda on Argentiina-Uruguai piiripunkt. Kõigepealt kasseritakse silla ületamise eest 32 peesot, buss loetakse võrdseks sõiduautoga. Ees ootab esimene Lõuna-Ameerika piiriületus. Riikidevaheline, sest lennukiga Buenos Airesesse saabumist ma ei taha lugeda täisväärtuslikuks piiriületuseks ja sadamast väljasõitu samuti. Mis sest, et mul läks lennujaamas oma tund aega, kui ma üritasin deklareerida eraldi saabuvat pagasit, ehk siis autot, mida ühe laevaagendi sõnul oli kindlasti vaja teha ja teise sõnul ei olnud see niiväga oluline.
Edasi läheb kõik tavaliste reeglite järgi. Sõidad nii kaugele, kui õnnestub, kuni keegi asjamees hakkab kätega vehkima ja näitab väga arusaadavalt, kuhu tuleb auto parkida, seejärel pass ja autopaberid näppu ja kõrvalmajja. Passi lisandub Argentiinast väljumise tempel, sellega on asi lihtne. Lisaks saan ühe A7 formaadis paberi, millele hakkab templeid ja allkirju kogunema. Auto riigist välja vormistamine on samuti lihtne, annan ära ajutise sisseveopaberi ja protseduur on lõpetatud.
Uruguai on eestlastele viisavaba, järgmise laua juures lisandub passi uus tempel ja käsitsi kirjutatakse juurde 90 päeva. Liigun edasi, järgmise laua juurde, et auto korralikult sisse vormistada. Ametnikud vestlevad omavahel, kusagilt tuuakse kohale must keskmise suurusega koer, ja algab auto füüsiline kontroll. Teen küljeluugi ja tagaluugi lahti, koer ei näita mingit aktiivsust, tundub, et täiesti vägisi sunnitakse teist tööle. Paari minutiga on selge,et siin pole midagi huvitavat.
Lähme tagasi majja, hakkan ise täitma hispaaniakeelset blanketti auto sisseveo kohta. Ma arvan, et enamus lahtreid täitsin õigesti, et nimi ja oma vanus ja auto vanus ja auto nimi jne. Mõned lahtrid jäävad tühjaks ka, ega ma seda keelt nüüd nii hästi ka ei valda. Küsin abi, mille peale blankett võetakse käest ära, alla pannakse pitsat ja teise eksemplari saan endale, et kõiksugu kontrollijatele näidata.
Sisseveo dokumendi nimi on "Vehiculos en Admision Temporaria" ja auto võib riigis olla kuni aasta. Midagi maksta ei ole vaja.
A7 formaadis paber on samuti juba tihedalt allkirju täis. Võiks nagu minema saada, aga ees ootab veel üks toiduainte teemaline kontroll. Oma teada mul midagi kahtlast või keelatut ei ole, aga täpselt ei tea ka, nimekirja pole ju näinud, et mida ei tohi riiki tuua. Autost leitakse kilekott milles on paarsada grammi juustu ja mõned saiad. Saan teada, et neid ei tohi riiki sisse tuua, aga ära ka ei võeta. Kohapeal ära sööma ka ei pea. Kuskil on veel karp mune ja poolik keeks, mida ei leita. Aga üldiselt korralik ja põhjalik kontroll, paar korda vaadatakse katusel oleva jalgratta poole, aga seda maha ei tule võtta.
Vahepeal läheb jutt kindlustusele, aga Argentiinas vormistatud Mecrosuri kindlustus kehtib ka Brasiilias, Paraguais, Uruguais, Boliivias, Tšiilis ja Peruus, nii et midagi juurde vormistama ei pea.
Ja ongi kogu lugu, surutakse kätt, ja welcome to Uruguai ja sõida edasi.
Paari kilomeetri kaugusel on esimene linn, Fray Benton.
Ja 8 km kaugusel on populaarne pikniku ja puhkeala, Las Canas.
Puhkeala on igati ok, keegi mingit raha ei küsi, siin on grillimispaigad, on valgustus ja elektripistikud. Sedapuhku 3 auguga. Maailm oleks tunduvalt igavam paik, kui kõik riigid kasutaksid ainult ühte standardit.
Erilist fantaasiat pole vaja, et elekter kätte saada.
Paari meetri kaugusel on kraan ja külm vesi. Üldiselt võib rahule jääda.
Fray Bentoni üks olulisemaid vaatamisväärsuseid on "Museo de la Revolucion Industrial".
Muuseum asub 1863 aastal ehitatud lihatööstuse hoonetes, ning põhitoodanguks olid lihakontsentraadid. 1 kilo kontsentraadi tootmiseks läks vaja 32 kg liga, ning Uruguais tootmine oli kordades odavam, kui Euroopas. Tehas suleti 1971 aastal, ning 2005 aastal avati siin muuseum.
Liebigi lihatooted olid niivõrd kuulsad,et neid märkis ära Jules Verne oma teoses,
neid kasutas Stanley, kui ta liikus Aafrikas Livingstone otsingul, Scott oma Antarktika ekspeditsioonil, Hillary Everesti vallutamisel, jne.jne.
Muuseumi sissepääs.
Pesumasin tööriiete pesemiseks.
Metallist teekatteplaadid Glasgowist, aastast 1866.
Masinaruum
Ka eestlased on siin töötanud.
See tehas oli Uruguais esimene koht, kus kasutati elektrivalgustust.
Üleval kontoriruumis - paljundusmasin.
Kulumisjäljed põrandas
Külmhoone.
Kui Te olete lugemisega siiamaani jõudnud, siis järelikult ma olen leidnud kuskilt töötava wifi.
Jätkub ...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment