Nandu ja teised

Vahepeal oli järjekordne pikem paus blogimises, aga püüame jälle järje peale saada. Muidu juhtub jälle nii, et fotomaterjali aina koguneb ja koguneb ja lõpuks läheb mitu päeva, et seda kõike sorteerida ja kriitilise pilguga üle vaadata.

Digiajastu plussidest ja miinustest pole mul mõtet siin pikalt kirjutada, seda on teised eelnevalt juba teinud, aga mida rohkem pildistada, seda rohkem kulub hiljem aega fotode sorteerimiseks. Võiks ju teha, nagu soovitatakse, et jätta alles ainult parimad ja ülejäänud kõik kustutada, see säästab kettaruumi ka, aga las nad parem olla, hiljem on kergem hetkeemotsioone meenutada, kui pildid on käepärast. Ning salvestusmeedia maksab 2012 aastal tunduvalt vähem, kui 2002 või näiteks 1992 aastal. 

Tagasi igapäevarutiini. Järgmine päev pärast Piriapolise autoteenindusest lahkumist hakkas tee ääres silma suurem silt "Reserva de Flora y Fauna del Pan de Azucar", mis tähistas väikest nn loomaaeda koos kõrvalasuva mäe tippu viiva matkarajaga.


Nandu. Meenutab veidi jaanalindu.


















Alguses vaatas paar minutit kaugemalt, pea viltu.


siis tuli lähemale ja lähemale,


eks uudishimu sai võitu.








Aga kõrvalasuva mäe "Pan de Azucar" tippu viiv matkarada oli kergelt kivine.


Tunnike ronimist, kuni 400 meetri kõrgusele, ja lõpuks hakkas jälle silma mäe tipus olev 35 meetri kõrgune rist.


Ülaltvaade. Rist oli valmistatud 1933 aastal, betoonist, ning kuni horisontaalse osani viis keerdtrepp.




Horisontaalne osa seestpoolt. Aga avanenud vaade Piriapolise ümbruskonnale oli ronimist väärt ja pool päeva oligi sisustatud. Edasine päevaplaan oli sõita Punta del Este lähedal asuvasse tuttavasse kämpingusse, ja järgmine hommik mööda rannikut edasi liikuda. Ainult et igasuguse planeerimise juures tuleb arvestada, et võid ju planeerida ja arvestada, aga elu teeb oma korrektiive ja ilm samuti ja kui mingi liikumine sõltub tehnilistest vahenditest, siis tuleb nende tehniliste vahenditega alati ootamatusi ette. Nii ka seekord.

Pärast kümnekilomeetrilist sõitu ütles mingi sisemine tunne, et pea korraks kinni, ja kontrolli, et kas värskelt vahetatud rattalaagriga on kõik korras. Sõites tundus küll, et on korras, tagasillast mingit suitsu ja kolinat ei tulnud, nagu LAV-is juhtus, aga ikkagi, nagu nõukogudeaegne vanasõna ütleb "usalda, aga kontrolli", mis tähendab, et tegelikult ära ikka usalda, sest muidu poleks vaja kontrollida. Pean auto kinni, ja ega ma eriti ei imestanudki, kui vasak tagumine velg oli jälle kuum. Esimese hooga oleksin tagasi sõitnud, aga kuna peatuspaik oli kohe siinsamas, siis mõtlesin hommikul rahulikult ise vaadata, mis nüüd lahti on.

Ega ei olnudki midagi väga erilist, kui et piduritrummel ei tahtnud hästi maha tulla, sest et klotsid oli liiga lähedale keeratud ja eks nad käisid vastu trumlit ja sealt see kuumus tuligi. Hea, et ei pidanud väikse asja pärast tagasi sõitma.

Matkaauto ??


Punta del Este ja üks linna sümbol, rannaliivast väljaulatuvad sõrmed. Monumento al Ahogado, ehitatud 1982 aastal. Ja nagu ikka viimasel ajal kombeks, teeb keegi iPadiga pilte. Milleks kaamera?


Punta del Este õhtupäikeses.


Maldonaldo sild.


Veel üks lõpetamata sild. Üle laguuni pääses praamiga.


Kitsas oli, aga peaasi, et üle pääses. Uks igatahes rohkem lahti ei läinud ja aknast ei hakanud ka välja ronima.


Vähem sõidetavatel radadel


Enne järjekordset paduvihma.

Veel mõningaid jäädvustusi Salto loomaaiast.























Jätkub.